IPCC kliimaraportid koondavad kõige paremat teaduslikku teadmist kliimamuutuste kohta maailmas, ka kõnealune raport tugineb enam kui 14 000 teadusliku artikli analüüsile.

Sünge, kuid mitte lootusetu sõnum

IPCC raporti sõnum on sünge, aga mitte täiesti lootusetu. Üha suurema kindlusega ja täpsusega on teadlastel võimalik omistada aset leidnud konkreetseid ekstreemseid ilmastikuolusid, näiteks loodustulekahjusid, torme, üleujutusi või kuumalaineid just kliimamuutusele ning see on üks kliimateaduse suurtest arengutest viimaste aastate jooksul.

See kindlus kombinatsioonis raporti äärmiselt jõulise keelekasutusega kliimamuutuse inimtekkelisuse kohta: "ühemõtteliselt selge" (unequivocal), ei jäta ruumi aruteludeks teemal, kas ja kui kiire on tegutsemisega.

Kõik ÜRO raportis välja toodud viis stsenaariumit näevad ette, et olukord läheb hullemaks. Pariisi kliimaleppes kokku lepitud püüdlus piirata kliimasoojenemist 1,5°C-ni ja kindlasti mitte lasta tõusta sel kõrgemale kui kaks kraadi üle tööstuspöörde eelse aja keskmise, on oluline maamärk, mille poole peab püüdlema.

Siiski, kliimaraporti sõnum on selge: maailma ja inimkonna tegevuses loeb iga murdosa kraadist, mille võrra suudetakse soojenemist ära hoida. Sisuliselt tähendab see, et kui 1,5°C eesmärk paistab käest libisevat, tuleb uueks eesmärgiks võtta näiteks 1,51°C, mitte 2°C.

IPCC raport ütleb selgelt, et iga lisanduv tonn kasvuhoonegaase loeb. See tähendab ühtlasi, et ka iga heitmata jäetud tonn loeb. On veel selgem kui varem, et ei ole oluline, kui suur või väike on riik, kas räägime Eestist või räägime Indiast, iga riik ja tema heitmete tonnid loevad.

Kasvuhoonegaasid ei tunne riigipiire. Eesti väiksus on kliimapoliitikas kahtlemata eeliseks, ent mitte selles mõttes, et me võiksime teha väiksemaid pingutusi, vaid tänu väiksusele ning maailma mõistes tugevale majandusele, positsioonile Euroopa Liidu liikmena ning hästi toimivale riigikorrale oleme me võrdlemisi soodsas positsioonis, et oma riiki süsinikuneutraalseks ümber kujundada ning nõnda innustada seda tegema ka teisi.

Üks lihtne võimalus seda teha avaneb Eestil juba sel sügisel, kui ametnikud ja poliitikud kujundavad Eesti ametlikke seisukohti Euroopa Liidu nn "Eesmärk 55" (Fit for 55) energia- ja kliimapaketile.

Ettepanekute paketiga tuli Euroopa Komisjon välja juuli keskel ning selle eesmärk on kujundada EL-i seadusandlus ümber nii, et saavutataks kokku lepitud kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärk aastaks 2030 ning jõutaks pikas plaanis kliimaneutraalsuseni aastal 2050.

Siiani on eelseisvate läbirääkimiste kohta peaaegu kõikidelt Eesti poliitikutelt jäänud kõlama vajadus seista Eesti huvide eest.  Loosung on retooriliselt igati loogiline – täpselt sama dikteerib ka üldine poliitikakujundamise loogika ja praktika Euroopa Liidus. Paraku peitub Eesti huvide kaitsmise ilusa loosungi taga pahatihti mõte, et Eesti peab seisma majanduslikel kaalutlustel oma põlevkivitööstuse ja metsandussektori eest, otsides selleks liitlasi näiteks kivisöeriigist Poolast.

Kliimaküsimus ei ole pelgalt keskkonnaküsimus

Eesti huvide eest seismine peab võtma laiema tähenduse, sest kliimaküsimus ei ole pelgalt keskkonnaküsimus, vaid majandus-, julgeoleku- ning laiemalt maailmapoliitika küsimus. Kui võtame rohepööret tõsiselt ja soovime säilitada enda ning EL-i konkurentsivõimet laiemalt, peab ka Eesti välispoliitika senisest enam kliimateemadega arvestama

Rohepöörde siseriikliku edukuse tagamiseks peab Eesti seisma Fit for 55 läbirääkimistel selle eest, et ühegi eestimaalase, nii maal kui linnas elavate, noorte kui vanade, ka põlevkivi- ja metsandussektori töötajate pikemaajaline sotsiaalne kindlustunne ei saaks rohepöördes kannatada.

Olukorras, kus Euroopa Komisjon on pannud ette laiendada süsiniku maksustamist ka transpordisektorile ja hoonetele, tähendab eestimaalaste huvide eest seismine meetmete nõudmist, mis aitaksid nõrgemas sotsiaalmajanduslikus positsioonis inimesi sellega toime tulla, selmet nõuda tasuta kvootide säilimist saastavale tööstusele. Tasuta kvootide jagamise jätkumine veel mõnda aega läheb otseselt vastuollu EL-is kokku lepitud "saastaja maksab" printsiibiga.

Kliimaneutraalsuse saavutamise tähtaja lubadustest erinevates riikides, organisatsioonides on saanud me igapäev. On hea, kui kliimaneutraalsuseni jõudmise tähtaeg on paigas, sest eesmärk on oluline ja enamasti innustab tegutsema. Selleks, et eesmärgini jõuda, on tarvis tegutseda sihipäraselt, koguaeg eesmärki meeles pidades ning sellest lähtuvalt kaaludes läbi iga plaanitud ja plaanitavat tegevust.

Tundub lihtne ja loogiline, aga ometi näeme ka lihtsama vastupanu teed minemisi. Tuntuim näide selle kohta on.valitsuse jätkuv toetus uue põlevkiviõlitehase rajamisele, mille puhul rõhutab Eesti Energia, et põlevkivist väljumise kuupäev on ju paigas ning see tehase ehitamisest ei muutu. Kuupäeva kindlaks määramine on aga vaid osa võrrandist, sest oluline on eelkõige see, mida tehakse praeguse hetke ja kliimaneutraalsuse saavutamise tähtaja vahepeal, kui palju heitmeid õhku paiskame ja jätame õhku paiskamata.

Energiatrilemma

Rääkides tulevikus kliimamuutuse pidurdumise võimalikkusest, toob ÜRO raport välja hinnangulised arvutused nn järelejäänud süsinikueelarve kohta, mis tähendab heitmete hulka, mida tohib inimkond veel õhku paisata, et globaalne soojenemine ei ületaks teatud (nt 1,5°C või 2°C) piiri. Kui mõtestada seda Eesti kontekstis, on selge, et koos uue õlitehasega kulutame me oma mõttelise siseriikliku süsinikueelarve ära tunduvalt kiiremini kui ilma selleta ja teeme seda majanduslikult kaheldava investeeringuga.

Omal ajal kliima- ja energiapoliitika teemadega tegelema asudes oli üks esimestest klassikalistest mõistetest, millega kokku puutusin, energiatrilemma. Kui tavakäsitluses on trilemma valik kolme kehva variandi vahel ning klassikalise majandusteaduse puhul räägitakse trilemmast kui olukorrast, kus on kolmest valikust võimalik valida kaks, siis energia puhul on olukord veidi keerulisem.

Energiatrilemma on klassikaline mõiste, mis viitab olukorrale, kuidas energia puhul on vaja tasakaalustada kolme komponenti: (energia)julgeolekut, taskukohasust/ligipääsetavust ning keskkondlikku mõju.

Tänapäeval kohtab avalikus retoorikas energiatrilemma mõistet vähem kui varem, küll on aga tasakaaluihalus endiselt kliima- ja energiapoliitika kujundamise selge osa.

Näiteid ei tule kaugelt otsida: meie enda keskkonnaminister Tõnis Mölder ei jäta peaaegu üheski intervjuus rõhutamata tasakaalu leidmist sotsiaalmajanduslike kaalutluste ning kliimaambitsioonide vahel; ka koalitsioonileppesse kirja saanud palju poleemikat tekitanud põlevkivienergeetikast väljumise kuupäev  on tingimuslik: seda tehakse vaid juhul, kui on tagatud energiajulgeolek ja varustuskindlus.

Need ambitsioonid on absoluutselt vajalikud, on ju ka energiapoliitika kompromisside kunst, nagu poliitika üldse. Küll on aga tasakaalu hoidmine järjest raskem, kui üks kolmnurga kolmest nurgast – keskkonda ning kliimat puudutav kaldub kiirenevas tempos üha enam kreeni ning lükkab tasakaalu paigast, nagu ÜRO kliimaraport täies aususes kliimamuutuse mõjusid kirjeldades viitab.

Kui soovime tasakaalu endiselt säilitada, tasub meeles pidada, et loodusseaduste vastu ei saa: aitab vaid kliimapoliitika tugevam integreerimine (energia)julgeoleku ja majandusteemadesse, et kõik kolm astuks ühte sammu.