Me oleme üldisi vaktsineerimisnumbreid taga ajades unustanud tõsiasja, et erinevalt Soomest ja Rootsist on meil väga suur hulk vanemaid inimesi endiselt vaktsineerimata. Näiteks Ida-Virumaal on üle 50-aastastest inimestest vaktsineeritud vaid 51 protsenti. Mis on see võti, mis avaks vaktsineerimistahte ka nendele inimestele?

Vanusel on suhteliselt väike roll vaktsiiniotsuse kujunemisel. Meetmed on täpselt samad, mida jõudumööda Eestis minu hinnangul ka täitsa tublisti rakendatakse. Esiteks näitab häid tulemusi jätkuvalt vaktsineerimise kättesaadavuse suurendamine, näiteks kaubanduskeskuste juures vaktsineerimine. Kindlasti peab mõtlema, kuidas võiks jõuda inimesteni, kes ei ela linnades ega kaubanduskeskuste läheduses.

Natukene traagilisel moel on praegu kasulik, et koroonapandeemia ei ole meid rahule jätnud ja see oht on endiselt olemas. Riigikantselei tellitud küsitlusuuring näitas, et inimeste ohutaju on käinud tegeliku olukorraga ühte jalga ehk siis praegu tõusnud. Kahevahel või kõhkleval oleva inimese puhul see on oluline faktor, mille nimel vaktsineerimist tasub ette võtta. Ma olen ka seda meelt, et koroonatõendite või tervisetõendite nõudmine teeb sama tööd. Tervisetõendite nõue aitab meil hoida meeles, et vaktsineerimine teeb  igapäevaelu isegi lihtsamaks.

Kolmas suund on inimeste arusaama korrastamine. See on hästi keeruline ülesanne, sest inimeste arvamused on kujunenud kakofoonias, mida iseloomustab faktipõhise info keerukus ja raske kättesaadavus. Teiselt poolt siis veel kuulujutud või lausa väärinfo. Inimeste peades valitseb praegu üsna suur segadus. Selles segaduses korra loomine nõuab aega ja kannatlikkust. Ja siin on oluline roll perearstidel, kes oma patsientidega võtavad ise ühendust ja pöörduvad inimeste poole, kes tulevad korralisele vastuvõtule. Ja leitakse aega, et vestelda inimesega ja aidata tema peas toimuvat segadust korrastada.

Iga katse, mida tehakse, et inimesi vaktsineerima saada, ei ole kohe kriitikat väärt. Aga kas perearstide asemel kõnekeskusest tundmatult inimeselt saadud telefonikõne aitab Ida- Virumaa vanematel inimestel paremini  vaktsineerimisotsust teha?

Mulle tundub küll, et sellel on palju potentsiaali. Kindlasti on inimesi, kelle muret see ära ei lahenda, näiteks on ju inimesi, kes ei tohigi ennast vaktsineerida. Ja on neid, kellel on veendumus, et nad ei taha vaktsineerida ja see veendumus on väga tugev, mida tuleb lihtsalt austada. 

Üle 60-aastastest inimestest on Eestis vaktsineerimata umbes 30 protsenti.  Seesama riigikantselei tellitud uuring näitas, et valdav enamik neist pigem pooldab kaitsesüstimist, kuid pole seda lihtsalt veel teinud. Paljudel on endiselt kõhklused ja mured, kuid nad pole vaktsineerimisvastased. See telefonikõne annab võimaluse lihtsamaid muresid ära klaarida, et annab võimaluse võib-olla lihtsamaid eksiarvamusi ümber lükata. Näiteks on minuni jõudnud üks ohtlik eksiarvamus, mida räägivad koroonapatsiendid haiglates arstidele: ma ei vaktsineerinud, sest arvasin, et koroona ei saa mind kätte.

Tegelikult on delta tüvi nii nakkav, et piisab vaid korra toidupoest läbi käia või lühidalt oma tuttavatega vestelda. Võib-olla selle telefonivestluse käigus saab inimene läbi mõelda selle kalkulatsiooni, millised on tegelikult haigestumise riskid võrreldes vaktsineerimise enda riskidega. Telefonikõne puhul on oluline ka vanemate inimeste meediadieediga arvestamine, sest paljud vaktsineerimise üleskutsed, mis tehakse internetis või teatud raadio- ja telekanalites, ei pruugi vanemate inimesteni jõudagi.

Eestis on üldiselt suhtutud üsna tõrjuvalt sellesse, et pakkuda ka materiaalset meelehead inimestele, kes vaktsineerima lähevad. Tegelikult seda siiski vaikselt tehakse. Kas praegu on õige aeg vaktsineerimispreemiate laialdasemaks maksmiseks? Teha Ida-Viru vaktsineerimisloterii?

Ühelt poolt on maailmas näiteid, kus teatud rahalised hüved suurendavad vaktsineerimist. Ja need näited tuginevad tõesti teadustöödele, mis on püüdnud analüüsida, kuivõrd vaktsineerimise muutus mingi meetme kasutusele võtmise järel on just selle konkreetse meetmega seotud. Tegelikult on see riukalikult keeruline ülesanne.

Kui me siin Eestiski küsime, kas tervisetõendi kasutuselevõtmisest alates on vaktsineerimine suurenenud, siis vastus on jah. Aga meil on raske öelda, kas vaktsineerimine on suurenenud tõendite pärast või sellepärast, et sellest teemast on palju juttu olnud. Või hoopis sellepärast, et kolmas laine lähenes.  

Kui ma õigesti mäletan, siis Ohio osariik viis läbi sellise tõesti meeletu suure auhinnaga loterii. Umbes viis miljoni dollari suurust preemiat loositi välja ja teadlased väidavad, et see suurendas vaktsineeritust umbes poolteist protsenti. Ja nende arvutused näitavad, et tegelikult see on seda raha väärt. Suure riigi peale poolteist protsenti on väga-väga palju inimesi ja see on positiivne näide. Samas Philadelphia piirkonnas tehti loterii, mille tulemused ei olnud positiivsed. Tõendid on seega vastukäivad.

Kindlasti siin loeb ka see, kas me räägime tõesti sellistest loteriidest, kus auhind on väga-väga suur või räägime pisikestest kinkekaartidest ja  väiksematest kingitustest. Ma ei julge öelda, et see on halb mõte, aga nagu te ka ütlesite, et praeguses olukorras kõik nipid väärivad kaalumist. Ja kui nad on eetilised, siis ka testimist.  

Aga ma näen küll selle materiaalse hüve juures seda ohtu, et see paneb mõnes mõttes rahalise hinna külge vaktsineerimisele ja võib juhtuda, et see hind on kaugelt liiga väike. Tegelikult see väärtus, mida vaktsineerimine inimesele annab, ei ole kindlasti viis eurot või viiskümmend eurot, isegi viissada eurot. See on selles mõttes libe tee.

Vaktsineerimise ergutamise kõige esimene präänik on loomulikult parem kaitse inimese enda tervisele. Mõnele võib olla präänik võimalik materiaalne kasu. Aga kas vaktsineerimise piitsaks on koroonatõendite nõudmine? Kui suur mõju teie arvates ikkagi on olnud sellel, et väga paljud inimesed saavad aru, et igapäevaelu saab tugevalt häiritud, kui ei tee vaktsiinisüsti ära? Kui kaugele sellega võib minna?

Minule psühholoogia teooria põhjal tundub, et tervisetõend peaks suurendama vaktsineerimist just nimelt selle mehhanismi kaudu, mida te sõnastasite. Inimesed, kes on kahevahel olnud, võib-olla seda edasi lükanud, näevad, et on veel üks põhjus, on veel üks kasutegur.

Samas statistilisi andmeid tervisetõendite vaktsineerimist ergutava toime kohta ei ole. Tegelikult olen nende puudumise üle üllatunud. Ilmselt teaduslike tõendite leidmine võtab natuke aega. Teaduskirjanduses vaatavad praegu vastu parimal juhul sellised uuringud, mis on tehtud enne tervisetõendite kasutuselevõtmist. Siis inimesed vastasid, et kui tõesti kohvikusse ilma tõendita enam ei pääse, siis tuleb end ilmselt  vaktsineerida. See loomulikult ei kinnita seda, kas see nii ka läheb. Kuid mulle tundub, et tervisetõendid töötavad.

Nüüd küsimus, kui kaugele sellega minna võib? Ma arvan, et see sõltub ennekõike viirusolukorrast. Tervisetõendid on selles mõttes nutikas meede, et nendel on rohkem kui üks eesmärk. Nende kõrvaline mõte on see, et nad ilmselt innustavad vaktsineerima. Nende peamine mõte on aga vähendada viiruse levikut. Vaktsineerimistõendi, negatiivse testi või läbipõdemise nõudmine vähendab kogunemistel viirusohtlike inimeste hulka, see ei vii seda nulli, aga vähendab nakatumist.

Ma arvan, et mingisuguses versioonis on tervisetõendil koht meie elus veel pikaks ajaks, vähemalt niikaua, kui see haigus on muutunud nii-öelda gripisarnaseks, kui lihtsas inimkeeles väljenduda.  

Me vajame tervisetõendi nõuet esimesest külastajast alates, sest tegelikult me oleme Eestis oranžil ehk kõrgel viiruse riskitasandil. Meie haiglate koroonanumbrid hakkavad meenutama eelmise talve haiglakoormust. Olukord on tõsine ja tervisetõend hoiab vaktsineerimata inimese üritustelt või teatud kohtadest eemal. Kui olukord paraneb, siis ma usun, on mõistlik liikuda tagasi selle versiooni juurde tervisetõendist, mis oli suve keskpaigas.  

Meil on ju endiselt ikkagi sadu tuhandeid inimesi vaktsineerimata. Mingil hetkel võib tekkida ikkagi kiusatus vaktsineerimise eest vastutavatel inimestel, et keeraks natukene rohkem kruve kinni? Neile jäetakse lahti ainult esmavajadusi rahuldavad kohad, näiteks toidupoed, apteegid? Kas me saame siis kätte ka need inimesed, kes on selgelt eitaval seisukohal?

Kui inimese jaoks on vaktsineerimine selline üsna sügav usu küsimus, siis ta ei lase ennast mõjutada mingitest kommunaalprobleemidest. Ennekõike on see meede suunatud inimestele, kellel tegelikult ei ole vaktsineerimise suhtes läbitunnetatud seisukohta, kes on lihtsalt sügavas segaduses. Nende inimeste mõjutamisel on sellel tervisetõendil oma koht. Kuigi ma ei jääks ainult koroonapassile lootma, oluline on endiselt vaktsiinide kättesaadavus ja nende vajalikkuse selgitamine. Paradoksaalselt tundub, et me oleme sellest palju rääkinud, aga palju rääkimine ei tähenda palju mõistmist.  

Poliitikakujunduse mõttes on Eesti seni tõestanud, et meie riigiaparaat teeb oma tööd balansseerides erinevate huvide vahel üsna hästi. Võib küll ette kujutada, et inimene, kes töötab koroonapalatis ja on teinud seda viimased kaks aastat oma pere arvelt, temal võib küll kihvatada, et kaua me kuulame, teeks midagi karmimat. Aga õnneks otsuse tegemise tasandil ei prevaleeri Eestis üliemotsionaalsus. Kindlasti on siin oma roll juristidel, kes tuletavad meelde, millised on mängureeglid. Ja lõpuks ka selline külm efektiivsuse kalkulatsioon jõuab selleni, et eesmärk ei ole inimesi kuidagi karistada või hirmutada. Eesmärk on kujundada keskkond selliseks, et vaktsineeritud inimene tunneks mingit võitu sellest, et ta on oma vaktsineerimise ära teinud.