Esimese teemana võtab väljaanne kirjeldada probleemipundart, mille toob kaasa USA ja teiste lääneriikide vägede lahkumine Afganistanist ning islamiliikumise Taliban võimuletulek selles Kesk-Aasia riigis.

Afganistaniga mured alles algavad

Politico leiab, et lääneriikide viimaste sõdurite lahkumisega Afganistanist Euroopa mured alles algavad.

Esmalt on küsimus võimalikes afgaani põgenikes, kelle tulva lääne poole Euroopas kardetakse. See toob meelde 2015. aasta, kui Euroopa Liitu sisenes üle miljoni peamiselt Süüria kodusõjast pagenud inimese.

"Mõned Euroopa riikide liidrid on nii ettevaatlikud afgaanide ümberasustamise suhtes, et ei taha isegi tunnistada selle sarnasust 2015. aasta Süüria põgenikega, kartes, et sellise paralleeli tõmbamine võib julgustada afgaane Euroopa poole suunduma," kirjutab Politico.

Ehkki üksikud EL-i juhid on teinud retoorilisi žeste põgenike vastuvõtuks, keskenduvad Euroopa Liidu plaanid pea ainult sellele, kuidas hoida afgaane Euroopast eemal, isegi, kui see peaks tähendama põgenikelaagrite rahastamist Iraanis ja Pakistanis, tõdeb Politico.

Väljaanne tsiteerib ka humanitaarabi organisatsiooni Oxfam migratsiooninõunikku Raphael Shilhavi, kelle hinnangul annab EL-i selline hoiak võimsa relva ühenduse naabritele Valgevenele, Türgile ja Marokole, mis saavad rändevoogudega ähvardades Euroopa Liitu survestada järeleandmistele.

Lisaks pingestab Afganistanist taandumine ka Euroopa Liidu suhteid oma lähima liitlase USA-ga, mis jättis lahkumisotsuse juures vähe sõnaõigust oma Euroopa ja NATO liitlastele. Selline ühepoolne tegutsemine lisas Euroopa riikides uut pahameelt Ameerika Ühendriikide suhtes ja tõi meelde Washingtoni käitumise Süürias ja Liibüas. Eurooplaste silmis ei täitnud USA kummaski riigis oma lubadusi või kaotas lihtsalt nende vastu huvi, jättes Euroopa mõlema kriisi ja vallandunud põgenikevooga üksi. On eriti irooniline, et nüüd on sarnane olukord tekkinud ka uue USA presidendi Joe Bideni ajal, kes ometi on lubanud tugevdada transatlantilisi suhteid, tõdeb Politico.

Koroona pole päevakorrast maas

Ehkki Euroopa on suutnud pärast konarlikku algust koroonapandeemia kontrolli alla saada ning EL-is keskmiselt on juba vaktsineeritud üle 70 protsendi täiskasvanutest, on viirusega seoses endiselt palju ebamäärasust.

Viiruse delta tüvi levib endiselt suure kiirusega ning nakatab ka juba vaktsineerituid. Samas on EL-is riike, mis on vaktsineerimisel teistest kaugele maha jäänud nagu näiteks Bulgaaria, kus süsti on saanud ainult 20 protsenti täiskasvanutest.

Lisaks kaalutakse juba mitmes riigis kolmanda vaktsiinidoosi manustamist, kartes seniste vaktsiinide mõju kadumist.

Ja ehkki Euroopas on vaktsiinidoose piisavalt – isegi rohkem kui elanikke – nõuab normaalsusesse tagasijõudmine rohkem aega, kuna vaktsineerida tuleb ka mujal maailmas ning siin pole EL oma lubadusi suutnud täita. Euroopa Liit on lubanud annetada aasta lõpuks arenguriikide 200 miljonit doosi koroonavaktsiine, kuid oli augusti alguseks suutnud üle anda ainult 7,9 miljonit doosi.

Lisaks peab Euroopa Liit suutma jõuda ühispositsioonile 12-aastaste ja vanemate laste vaktsineerimise suhtes, mis oleks oluline selleks, et hoida ära veelgi nakkavamate viirusetüvede levik.

Koroonakriisiga seonduvad ka majandusteemad. Euroopa Liit on kokku leppinud eraldada täiendavalt oma tava-eelarvele veel 750 miljardit eurot kriisist räsitud riikide majanduste taaskäivitamiseks, kuid näiteks Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooni, Euroopa Rahvapartei saadikurühma juht Manfred Weber on leidnud, et sellest ei piisa. Vaja oleks ka aktiivsemat tegutsemist rahvusvahelise kaubanduse edendamisel ja ettevõtlust takistavat bürokraatlike piirangute leevendamisel, ütles Weber.

Saksamaa juhivahetus mõjutab ka Euroopat

Omaette segadust põhjustavad 26. septembril peetavad Saksamaa parlamendivalimised, kuna riiki 16 aastat valitsenud ning Euroopa sisuliseks liidriks peetav kantsler Angela Merkel on teatanud, et ei kavatse enam jätkata.

Küsitlused näitavad, et Merkeli kristlikud demokraadid ei pruugi valimisi võita ning viimase nelja kuu jooksul on reitingutabelites esikohal olnud kõik kolm suurima toetusega erakonda – varem kristlikud demokraadid ja rohelised ning praegu sotsiaaldemokraadid. See aga tähendab, et Saksamaal ei või vahetuda mitte ainult valitsuse juhtpartei, vaid ka koalitsiooni suurus. Ilmselgelt võtab aga kolmeparteilise koalitsiooni moodustamine kauem aega, tõdeb Politico ning viitab sellele, kuidas 2017. aasta Bundestagi valimiste järel kestis kristlike demokraatide ja sotsiaaldemokraatide valitsuse loomine pool aastat.

"Saksamaa on pöördepunktis," vahendas väljaanne Saksa majandusuuringute instituudi (DIW) juhi Marcel Fratzscheri hinnangut. Riik vajab otsusekindlat valitsust, mis suudaks teha murrangulisi otsuseid kliima-, digi- ja sotsiaalpoliitikas ning Euroopa küsimustes, ütles Fratzscher, kuid lisas, et kolmeparteiline valitsus seda kindlasti ei suuda.

Euroopa Komisjoni vastasseis Ungari ja Poolaga võib jõuda uuele tasemele

Lisaks eelnevale on oodata pingeid Euroopa Liidu siseelus, kuna sügisel peab Euroopa Komisjon otsustama, mida teha majanduse taaskäivitamise fondi rahaeraldustega Ungarile ja Poolale, mida mõlemat süüdistatakse EL-i reeglite eiramises. Ungari on EL-i taasterahastu toetuste saamisel eriti teravdatud tähelepanu all oma korruptsioonijuhtumitega.

Surve Euroopa Komisjonile kasvab, et see lõpuks rakendaks mehhanismi, mis lubaks peatada rahaeraldused liikmesmaadele, mis komisjoni hinnangul ei järgi õigusriigi nõudeid ning Ungari ja Poola on selles nimekirjas esimesed, märgib Politico. "Sellest võib saada Ursula von der Leyeni juhitava komisjoni jaoks määrav hetk," ütles Saksa roheliste saadik Euroopa Parlamendis Daniel Freund.

Samas ei tee olukorda lihtsamaks ka mõlema riigi sisepoliitika. Ungaris on järgmisel kevadel parlamendivalimised, mille võitmise nimel peaminister Viktor Orban pingutab, aktiveerides veelgi enam oma vastasseisu Brüsseliga ning jätkates vandenõuteooriatest kubisevat retoorikat, kirjutab Politico.

Ja ehkki Poola tõmbas pisut tagasi konfliktis Euroopa Liiduga oma kohtureformi üle, ei tähenda see tagasipööret praeguse valitsuse käitumises, leiab Politico. Ebastabiilset vähemusvalitsust juhtiv Õiguse ja Õigluse partei pole kaugeltki loobunud Euroopa õiguse ülimuslikkuse kahtluse alla seadmisest, tõdeb väljaanne.