"Ma ei oota mingeid dramaatilisi muutusi, kui sotsiaaldemokraadid juhivad järgmist valitsust. Eriti mis puudutab põhiküsimusi, nagu multilateralism, toetus Euroopa Liidule, soov tugevdada Euroopa Liidu ja Saksamaa võimekust, siis neis küsimustes on sotsiaaldemokraadid samadel seisukohtadel [kui praeguse valitsuse juhtiv jõud kristlikud demokraadid]," ütleb Saksamaa Marshalli Fondi Berliini büroo uurimisdirektor Rachel Tausendfreund.

"Sotsiaaldemokraadid on traditsiooniliselt olnud pehmemad Venemaa suhtes kui kristlikud demokraadid ja eriti rohelised, aga see ei ole siiski enam [kunagise kantsleri] Gerhard Schröderi sotsiaaldemokraatlik partei. Nad tahavad jätkata dialoogi Venemaaga, aga nad ei taha pehmendada sanktsioone," lisas Tausendfreund.

Suurim muutus võib Tausendfreundi sõnul tulla hoopis Euroopa Liidu fiskaalküsimustes, kus sotsiaaldemokraadid on veidi avatumad liikuma suurema fiskaalse koormajagamise suunas.

Euroopa Välissuhete Nõukogu Berliini büroo juht Jana Puglierin toob välja sotsiaaldemokraatide hoidumise mitmetest militaarsetest ettevõtmistest. "Sotsiaaldemokraadid on jäänud opositsiooni mitmetes küsimustes, nagu relvastatud droonid, tuumarelvastuse jagamine ja autonoomsed relvasüsteemid laiemalt, kui see puudutab militaarseid missioone. Sotsiaaldemokraadid on teatud määral liikunud tagasi oma patsifistliku pärandi juurde. Neile teeb sageli muret võidurelvastumine Euroopas, nad on olnud vastu kahe protsendi lävendile kaitsekuludele NATO-s. Ma arvan, et kui nad on koos rohelistega, siis mis puudutab julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, kui see trend jätkub, võime me näha veelgi vähem militaarselt panustavat Saksamaad," ütleb Puglierin.

"Aga mis puudutab Venemaad ja Nord Stream 2, siis on nad vastandlikud jõud. Rohelised on jõuliselt Nord Stream 2 vastu ja suhtuvad Venemaasse kriitiliselt, samas kui sotsiaaldemokraadid alustasid kogu Nord Streami projektiga ja muidugi tahavad nad sellega üle finišijoone jõuda. Suhetes Venemaaga on nad alati rõhutanud rohkem dialoogi kui heidutust. Nii et siin on koos kaks vastandlikku jõudu," räägib Puglierin.

Sotsiaaldemokraadid on mõista andnud, et võidu korral on nende esimene koalitsioonipartneri eelistus rohelised. Parlamendis enamuse saavutamiseks oleks neil vaja kaasata aga veel kolmas partei, selleks võivad osutuda liberaalne partei Vabad Demokraadid (FDP) või hoopis NATO-vastased vasakpoolsed, kunagisest komparteist võrsunud Die Linke.

"See on kümne miljoni dollari küsimus. Mina arvan, et esimene katse valitsust moodustada tehakse liberaalidega. See oleks kõige turvalisem ja kindlam. Neil on mõningaid ühiseid teemasid ja see on võimalik. Kui see ei toimi, siis vasakpoolsed oleks järgmine valik," ütleb Rachel Tausendfreund.

Kui liit vasakpoolsetega peaks tõepoolest sündima, siis keskenduvad nad Tausendfreundi sõnud koalitsioonikõnelustel oma sotsiaalprogrammile ja on välispoliitilistes küsimustes vaiksed.

"Nad on tuntud kui NATO-vastased ja Venemaaga tihedamate sidemete pooldajad, suurema mõistmise ja püüde poolest rajada julgeolekusüsteemi koos Venemaaga mitte Venemaa vastu," kirjeldab vasakpoolsete parteid ajalehe Die Zeit poliitikaajakirjanik Ferdinand Otto.

Sotsiaalpoliitikas ja majanduspoliitikas on vasakpoolsetel, sotsiaaldemokraatidel ja rohelistel palju ühist. Liberaalid jällegi nõustuvad roheliste ja sotsiaaldemokraatidega välispoliitilistes küsimustes, aga neil on väga erinev lähenemine kliimakriisile ja maksudele.

"Lõpuks taandub kõik küsimusele, kui oluline on meie jaoks välispoliitika koalitsioonikõnelustel. Kui sotsiaaldemokraadid ja rohelised otsustavad, et need kümme protsenti, kus me ei nõustu, on tõesti-tõesti fundamentaalne kümme protsenti, siis sellist koalitsiooni ei sünni. Kui nad ütlevad, et need kümme protsenti ja NATO ja kogu see värk ei ole nii oluline, olulisem on meie sotsiaalne agenda, siis ma arvan, et nad moodustavad valitsuse vasakpoolsetega," kirjeldab Otto sotsiaaldemokraatide valikuid.

Valimiste järel on igal juhul oodata kaua kestvaid koalitsioonikõnelusi ja Saksamaa uus valitsus ei pruugi selguda veel niipea.