"Samost ja Sildam": murekohad eelarves olid teada juba enne seaduse loomist

Foto: Ken Mürk/ERR

Tegevuspõhise eelarve peamiseks murekohaks see, et eelarvest ei ole võimalik aru saada, kus raha reaalselt kasutatakse. Ometi hoiatati poliitikuid eelarvesüsteemi puudujääkide eest juba enne sellele aluseks oleva seaduse vastu võtmist, rääkisid Anvar Samost ja Toomas Sildam omanimelises raadiosaates.

"Küsimus ei ole selles, et keegi oleks raha kuskilt pihta pannud või vasakule lükanud, raha kasutati ikkagi asjadeks, mida riigiasutused ette nägid, aga küsimus on selles, et riigieelarvet ei tehtud viisil, mis oleks andnud võimaluse riigikogu liikmetel, kes on rahva poolt valitud, aasta kõige tähtsama seaduse üle otsustada ega kaasa rääkida," rääkis Samost.

Endine rahandusminister, reformierakondlane Aivar Sõerd on erinevate valitsuste ajal juhtinud tähelepanu, et sellisel kujul koostatud eelarve ei anna ei riigikogul ega valitsuse liikmetel võimalust eelarvest väga täpselt aru saada.

Sildami sõnul tegevuspõhist eelarvet lugedes on keeruline aru saada, kuhu raha täpselt läheb ja eelarvet käes hoides küsimusele konkreetset vastust ei saa.

Samost märkis, et ka järgmise aasta riigieelarvet ei ole võimalik teha läbipaistvamalt. "Süsteem on niivõrd kõikvõimsaks arenenud, et ikkagi tuleks küsida, kes on sellest kasu saanud," sõnas ta.

Kui riigikogu 2013. aastal tegevuspõhisele eelarvele üle minemiseks riigieelarve baasseaduse eelnõud arutas oli kogu põhiseaduskomisjon selle vastu, rääkis Samost. "Ometi riigikogu pärast hääletas selle seaduse sisse."

Samosti sõnul hoiatas toonane põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste, et riigikogu roll otsuste kujundamisel ja planeerimisel taandub uue seaduse alusel marginaalseks ja seisneb täitevvõimu poolt koostatud strateegiate teatavaks võtmiseks ja see ei ole põhiseadusega kooskõlas.

"Hämmastav on see, et sellele esitati 100 parandusettepanekuid, toimus vihane arutelu. Mingit kasu sellest ei olnud, vastuseis ja ettenägelikkus selles osas, mida eelarve baasseadus aastate pärast kaasa toob aastate pärast oli olemas, aga midagi ei juhtunud. Ometigi oli mingi väga selge jõud, kes tahtis endale sellist eelarve baasseadust saada. Ma arvan, et need olid kõige laiemas mõttes riigiametnikud," rääkis Samost.

Sildami sõnul pidi see olema ka toonase valitsuse selge poliitiline tahe. "Muidu ju ükski seaduseelnõu ei liigu Eestis," märkis ta.

"Ühelt poolt ma saan aru innovaatilisest soovist, et ärme käsitle eelarvet ainult kui numbrite jada, vaid seome eelarve mingite tegevustega, et tegelikult me rahastame mingeid konkreetseid tegevusi, mis peaksid Eestit ja Eesti inimeste elu paremaks tegema," rääkis Sildam.

"Eelarve on ikkagi juhtimisinstrument, mis ütleb, kust raha tuleb ja kuhu raha läheb ja kas see on kulutatud planeeritud viisil, või teistmoodi ja kui, siis miks. See on elementaarine ja ei ole ka riigieelarve üheski osas teistsugune," rääkis Samost.

Sildam märkis, et riigieelarve raporti kohaselt on Eesti praegu olukorras, kus on keeruline tuvastada, kuhu raha läheb.

Samosti sõnul ei saa ka väita, et kuna reaalset raha kaotsi pole läinud, siis probleemi ei ole. "Lõpuks ma pakun, et kui on võimalik eelarvesse võimalik jumal teab mida kirja panna, ilma et valitsus ja riigikogu sellest aru saaks, siis kahjuks me lõpuks jõuame selleni, et 365 miljonit tõepoolest varastatakse ära, sest keegi ei saa aru, kuhu see raha läks," ütles Samost.

Toimetaja: Barbara Oja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: