Hiljuti protestisid 200 päästjat Toompeal riigikogu ees, nõudes poliitikutelt sõnapidamist ja päästjate töö õiglast väärtustamist. Protest toimus ajal, mil valitsus oli 2022. aastaks lubanud päästjatele 12-protsendilist palgatõusu. Nii mõnelgi  võis tekkida küsimus, miks päästjad ikka veel rahul ei ole ja edasi protestivad?

On selle põhjuseks tõesti reaalsustaju puudumine ja tänamatus, nagu väitis üks tipp-poliitik, või peituvad juured kusagil sügavamal? Avalikkuse reaktsioonid on olnud valdavalt päästjaid toetavad, aga poliitikute hulgas nii suurt üksmeelt ei valitsenud, kuid mõista tuleb neidki, sest pingelise ja osalt kärpimisele toetuva riigieelarve seest lisaraha leidmine ei olnud kindlasti mõnus jalutuskäik suvisel rannapromenaadil.

Piketeerivate päästjate süüdistamine mõõdutundetuses ja tänamatuses on siiski mõistetamatu. Selliseid süüdistusi saab esitada vaid siis, kui probleemide sisusse pole piisavalt süvenetud või kui tahtmine aru saada lihtsalt puudub. Selle viimase vastu kahjuks rohtu ei ole, sest kinnistunud mõtlemist veenmisega ei muuda. Nendele, kes kuulavad ja tahavad mõista, oleme meelsasti valmis lisaselgitusi jagama.

Lahendus on olemas

Päästjaks ei saa kaugeltki mitte iga soovija, selleks peab olema laitmatu taust, väga hea vaimne ja füüsiline tervis.  Päästjad on igas kriisis eesliinil, nende töö on nõudlik, vastutusrikas ja sageli ka eluohtlik.

Oma elu ja tervisega riskides päästetakse elusid, säästetakse keskkonda ja kaasinimeste vara, lisaks tehakse õnnetuste ärahoidmiseks laiapõhjalist ennetustööd ja ollakse alati näoga rahva poole. Päästjate tööpäevad - sageli ka ööd - on täis tihedat  tegevust ning töökoormus üha kasvab, sest vähendamaks õnnetuste arvu lisandub üha uusi ja uusi ülesandeid.

Päästjad tulevad inimestele appi iga ilmaga ja igas olukorras. Mitte kunagi ei saa päästja öelda, et ta on väsinud, päästmine on liiga keeruline või et äkki keegi teine tuleb ja teeb ära. Ka ühiskonna ootused päästjatele on väga kõrged,  päästeameti peale loodetakse.

Paraku on ajale, ümbritsevale keskkonnale ja ootustele lootusetult jalgu jäänud nii päästjate töötasu kui ka sotsiaalsete tagatiste süsteem, mis enam ammu ei arvesta õiglaselt ei tööpanuse ega tööga kaasnevate riskidega. Kõigist palgatõusu taotlejatest on päästjad kõige halvemas seisus, olles konkurentsitult siseministeeriumi palgavaesed ja saades samaväärse töö eest oluliselt madalamat tasu.

Aga asi pole ainult palgas. Kesisest palgast tingituna on oluliselt madalamad ka kõik päästjatele makstavad keskmiselt palgalt arvutatavad hüvitised. Tartus toimunud gaasiplahvatuses sai viie siseturvalisuse töötaja seas raskelt vigastada kolm päästjat, kes samas olukorras saavad madalama töötasu tõttu oma politsei kolleegidest tunduvalt väiksema hüvitise.

Madal palk ja puudulikud sotsiaalsed tagatised - need kaks Gordioni sõlme tuleb lahendada enne julgeolekuriskiks muutumist, rõhutab oma avaldustes Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing (EPTAÜ).

2018. aastal jõutigi toonaste riigijuhtidega kokkuleppele, et hiljemalt 2023. aastal hakkab päästja teenima Eesti keskmisega võrdset palka. 2019. aastal tõstetigi palku Eesti keskmisele järele, mis väljendus 23,6-protsendilises palgatõusus. 2020. aastal palgatõus aga pidurdus, jäädes kuueprotsendilisse suurusjärku ning 2021. aasta tõi suuresti koroonakriisi tõttu palgalisaks ümmarguse nulli. Samal ajal süstis uut lootust siseministeeriumi avalikustatud palgatõusukava, mille kohaselt peaks päästja palk olema 2025. aastal 120 protsenti Eesti keskmisest.

Kuigi see tähendas keskmise palgani jõudmise edasilükkumist veel ühe aasta võrra, oldi kavaga nõus, sest lõpuks ometi olid olemas nii kauaoodatud plaan kui ka konkreetne ajakava, kuidas päästjad palgavaesusest välja aidata. Ka siseminister Kristian Jaani rõhutas oma sõnavõttudes korduvalt, et taotleb riigieelarvest lisaraha vastavalt siseministeeriumi kavale, mis toonuks päästjatele 2022. aastal 18-protsendilise palgalisa.

Plaanid jäävad plaanideks ja lubadused täitmata

Paraku kustus lootus sama kiirelt kui oli tärganud. Hoolimata majanduse ja keskmise palga hoogsast kasvust otsustas valitsus eraldada siseministeeriumile vaid viis protsenti täiendavat palgafondi. Arvestamata jäeti nii varasemad kokkulepped, päästjate palkade ebaõiglane mahajäämus kui ka siseministeeriumis välja töötatud palgatõusukava.

Siinkohal on õiglane tunnustada siseministri ja tema meeskonna head tööd, kes hoolimata napist lisarahast leidsid võimaluse tõsta eesliinil töötavate päästjate palka pea 12 protsendi võrra. Veidigi normaalsemas olukorras olnuks kõik selle üle väga rõõmsad.

Kuigi lubatud palgatõus näeb protsendina välja igati korralik, siis pilt on petlik ning tegelik olukord hoopis keerulisem. Probleemi juurpõhjuseks on seesama päästjate liiga madal palk: lisades madalale palgale tõepoolest korraliku tõusuprotsendi, jääb tulemuseks ikkagi madal palk. See tähendab, et palgatõusust protsentides rääkimine muudab pilti tegelikust ilusamaks.

Kui praegu saab päästja palgapäeval kätte ca 924 eurot, lisandub sellele 2022. aastaks kavandatava palgatõusuga alla sajaeurone summa. See ei leevenda päästjate muresid kuigivõrd, sest mahajäämus on suur ja Eesti Pank prognoosib keskmise töötasu kiire kasvu jätkumist, mis jätab päästjad veel aastateks palgavaesusesse.

Kui päästja palk kasvakski igal aastal 12 protsenti ja Eesti keskmise palga tõus jätkuks praeguses tempos, jõuaksid päästjad siseministeeriumi seatud palgaeesmärgini alles 2037. aastaks. Seda muidugi eeldusel, et on mehi-naisi, kes on valmis nii kaua ootama. Päästjate puhul jäid seega õhku rikutud kokkulepe ja täitmata lubadused ning 29. septembril Toompeale protestima tulek oli pigem asjade loogiline jätk.

Lubadusi on antud varemgi ja lootust sisendatud korduvalt, kuid tegelik olukord pole paranenud. Aeg hakkab otsa saama, sest nagu meeleavalduselgi võis kuulda: päästjad on väsinud ja tüdinenud. Päästjaid ei rahulda enam olukord, kus normaalseks toimetulekuks tuleb veel teadmata hulk aastaid rabada mitmel töökohal. Selle all kannatavad abikaasa, lapsed, tervis ja motivatsioon.

Seda kõike peaks olema enam kui piisavalt, et mõista päästjate pettumust ja nördimust. Süüdistada päästjaid sügavas tänamatuses või nihkes olevas reaalsustajus näitab pealiskaudsust ja puuduvat empaatiavõimet. Sama alusetu on süüdistada mõõdutundetuses EPTAÜ-d, omistades sellele meelevaldselt üldistatud kujutluspilti ametiühingute väidetavalt ohjeldamatust kirest nõuda üha rohkem ja rohkem.

EPTAÜ taotleb vaid sõnapidamist ja päästjate ebavõrdse kohtlemise lõpetamist. Tundub, et reaalsustajuga on probleeme hoopis süüdistajatel endil.

Päästjad on üks Eesti riigi tugisammastest

Päästjate kohus on hoida ja kaitsta Eesti riiki, meie kõigi turvalisust. Oma tööd on tehtud hästi, sest rahvas tunnustab päästeametit juba mitmendat aastat järjest Eesti kõige usaldusväärseim riigiasutuse tiitliga.

Rahvas toetab päästjate palgatõusu, sest mõistab, kuivõrd groteskne on see, et populaarseim sisejulgeolekut tagav asutus maksab oma töötajatele konkurentsitult madalaimat palka. Ilmselgelt pole see õiglane ega jätkusuutlik.

Ka Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) juhatus nimetab oma toetusavalduses ohtlikuks olukorda, kus inimesed, kelle tööst ja tervisest sõltub sadade teiste inimeste elu ja tervis, saavad palka, mis jääb alla Eesti keskmise. "Meil räägitakse siseturvalisusest liiga palju ja tehakse selle tagamiseks liiga vähe," seisab EAL-i juhatuse avalduses.

Nii tuligi päästjatel valida, kas lasta Eesti turvalisus allamäge veerema või tulla Toompeale, et pöörduda abipalvega riigikogu poole. Võeti vastutus ja valiti see teine tee. Loodetavasti võtab olukorra kriitilisust mõistes vastutuse ka riigikogu, leides riigieelarvet menetledes vajaliku katteallika, mis tagaks päästjatele 2022. aastaks 18-protsendilise palgatõusu ja 2025. aastaks 120 protsenti Eesti keskmisest palgast nagu näeb ette siseministeeriumi palgatõusukava.

Muidugi on päästjatel veel üks valik: siirduda erasektorisse muud tööd tegema. Aga see valik jätaks Eesti inimesed väljaõppinud päästjateta, mille tulemuseks on tasuline turvalisus: kes maksab, saab päästeauto ja päästmise.