Õigustatult räägime siseturvalisuse töötajate palkadest. Räägime meestest ja naistest, kes seavad end pidevalt ohtu, nii vaimselt kui ka füüsiliselt, et tagada teiste heaolu. Räägime organisatsioonidest, mida usaldab enam kui 90 protsenti eestlastest. Majandus ja ühiskond laiemalt arenevad ikka seal, kus on loodud turvaline ja usaldusväärne keskkond. Kipume liiga iseenesest mõistetavalt võtma seda, kuhu siseturvalisusega jõudnud oleme. 

Viimased poolteist aastat on olnud väljakutsete rohke aeg. Ühtpidi majandus kasvab kiiresti ning vaktsiinid annavad lootust, et saame tavapärasesse rütmi tagasi, mis eeldab muidugi, et vaktsineeritute protsent jätkab kasvamist. Teisalt oleme olukorras, kus elekter ja kütus näivad luksuskaubana ning igaühel tuleb mõelda, kuidas paremini toime tulla. Segadusttekitav.

Palgatõus läheb ennekõike eesliinile

Eelnevast lähtuvalt olid ka eelarveläbirääkimised keerukad. Siseministeeriumile eraldati palkade tõusuks kokku 11,7 miljonit eurot. Kuna see ei täitnud kogu eelnevat ootust, tuli palgafondi raames teha ümbertõstmisi, mis aitaks enim just eesliini töötajaid. Päästjaid ootab ees pea 12-protsendiline palgatõus ning eesliini politseinikke ja häirekeskuse päästekorraldajaid ligi viieprotsendiline tõus. Toome enim järele just need palgad, mis ebaõiglaselt maha jäänud on.

Mida need protsendid päriselt tähendavad? Sellega tõuseb päästja minimaalne palk 122 eurot ja politseiniku oma 70 eurot ehk päästjal 1190 euroni ning politseinikul 1415 euroni. Keskendume just miinimumpalgale, sest selle põhjal teevad täna ja homme paljud noored otsuse, kas asuda õppima sisekaitseakadeemias või mujal.

Päästja keskmine palk on tänavu 1196 eurot, mis tõuseb järgmisel aastal 1332 euroni. Seega on tõusuks 136 eurot ehk ümmarguselt üle 1600 euro aastas. See on oluline edasiminek, kuid vajab vähemalt sama kiiret jätku ka järgnevatel aastatel. 

Armutu palgaralli

Konkurents tööturul on karm. Häid töötajaid on keeruline hoida ning erinevalt paljudest teistest puudub meil võimalus välistööjõudu kaasata. Vastavalt asutuste suurustele on võimalused aina keerulisemad leidmaks iga-aastaselt vahendeid palgarallis osalemiseks. Politsei- ja piirivalveamet on näiteks viimase 13 aastaga vähendanud töötajate arvu neljandiku võrra. 

Igati vajalik on, et ametid otsivad kohti, kus efektiivsemalt toimida, kuid suuresti on see vajadus ka palgasurvest lähtuv olnud. Ühiskonna ootus ning tööandja nõudmised ajas kasvavad ja palk peab sellega kaasas käima. Seetõttu on arusaadav, kui asutused otsivad ka järgnevatel aastatel enda seest lisavõimalusi konkurentsivõimelise palga säilitamiseks. Aga see lihvimisprotsess ei saa kesta lõputult. 

Julgen siseministeeriumit ja selle allasutusi nimetada eeskujuks riigireformi läbiviimisel. Töötajaskond on siin vähenenud viimase 13 aastaga protsentuaalselt neli korda rohkem kui kogu valitsuse haldusalas. Seda on võimaldanud koostöölepped kaitse- ja justiitsministeeriumiga, kuidas riiki paremini ja targemalt majandada, samuti vabatahtlike süsteemid ning kogukondade kaasamine.

Saab paremaks minna, aga päriselt ka astume samme õiges suunas, mitte lihtsalt ei räägi sellest. Loodame sütitada oma tegevusega ka teisi.

Seda valusamalt tabab päästet ja politseid kokkuhoiuülesanne, mis küll esialgsest väiksem, kuid eeldab endiselt palju keerulisi otsuseid. Lahendust vajab nii tegevuskulude kärbe, töötajate hoidmine armutus palgarallis kui ka jätkuva kõrge taseme hoidmine.

Ees ootab pensioneerumise laine

Ligi kolmandik politseinikke ja päästjaid on üle 50-aastased. See on karm reaalsus. Noored peavad pensionile minevate töötajate töö üle võtma, aga selleks on vaja miinimumtasu, mis motiveerib neid õppima tulema ja seejärel ka reaalselt tööle asuma. See on ka põhjus, miks rõhutame alati just tööle siseneja palga suurust.

Kui võtta aluseks nii praegused kui ka tulevased päästjad, politseinikud ning häirekeskuse päästekorraldajad, saame välja tuua kaks peamist sihti: esiteks peame võimalikult kiiresti jõudma lähiaastatel järele Eesti keskmisele palgale ja teiseks jätkama rühkimist eesmärgi suunas, mis tagab 2025. aastal ülalmainitutele 1,2-kordse Eesti keskmise palga taseme.

Siseturvalisus on oluline osa laiapõhjalisest riigikaitsest. Meil peab olema võimekus ohtudele reageerida ja tekkinud kahju leevendada. Oma turvatunde kaitsjaid kui riigikaitsjaid tuleb väärtustada. Sellest lähtuvalt leian, et siseturvalisuse eelarve osakaal peaks olema kaks protsenti SKT-st.