Peaminister Kaja Kallas käitub, nagu ta ei kuuleks, mida talle Eesti parimad eksperdid soovitavad. Valitsust nõustav käitumisteadlane Andero Uusberg on veenvalt näidanud, et karistamine ja ähvardamine ei anna kõhklejate puhul tulemust. Õigemini, annab küll tulemust, aga see tulemus on soovitule vastupidine: hõlmatuse paranemise asemel saame solvumise ja veelgi suurema umbusu riigi suhtes. Pole siis midagi ohkida, kui EKRE toetus tõuseb.

Teisipäeval saime raadiosaate vahendusel kuulda Kaja Kallase järjekordsest uitjuhtimisest, kus süsteemse, igakülgselt läbikaalutud vaktsineerimisplaani asemel kuulsime rida ettepanekuid, millest mõni on põhiseadusevastane (jätta inimesed vajaliku ravita), mõni ebaõiglane (nõuda haigetelt tagasi tuhandeid eurosid ravikulu, sest nad ei osanud terviseriski õigesti hinnata) ja mõni lihtsalt mõttetu (nagu negatiivse testi võimaluse kaotamine).

Kogumina näitab see aga, et peaministrit on tabanud paanika, sest juba teist korda aasta jooksul on ta meid toonud kuristiku äärele. Nõnda on soov juhtida tähelepanu riigi tegematajätmistelt hoopis inimeste endi vigadele igati mõistetav. Mitte ühtegi – pange tähele, mitte ühtegi! – positiivset ettepanekut vaktsineerituse suurendamiseks peaminister ei tee.

Küll aga kutsus ta taas üles Jevgeni Ossinovskit esitama oma ettepanekuid. Ma tänan selle tunnustuse eest! Mul on kahju kuulda, et peaminister ei ole suutnud luua sellist juhtimissüsteemi, mis kaasaks riigi parimat ekspertiisi operatiivselt riigijuhtimisse, mistõttu on Kaja Kallas sunnitud juba mitmendat korda pöörduma abipalvega minu poole. Ehk tasuks uuesti kaaluda sotsiaaldemokraatide ettepanekut leida riigile tõhusam terviseminister.

Aga nagu palutud, siinkohal esitan viis konkreetset ettepanekut.

Kommunikatsioon

Riik peab kõnelema kriisis kindlalt, selgelt ja ühel häälel. Olen sellest ise rääkinud korduvalt juba kevadest. Hiljuti ütles sama ka riigikontrolör Janar Holm. Viimatine sellekohane fopaa puudutas kolmandaid doose, kus ühel päeval ütles riik, et õpetajad ja meedikud seda (veel) ei saa, kaks päeva hiljem aga väideti vastupidist.

Teine näide on peaministri teisipäevane intervjuu, mis viskas õhku igasugu totraid uitmõtteid, millele tema enda terviseminister kohe vastu vaidleb (ja õigesti teeb!).

Loomulikult vajame ka palju operatiivsemat, jõulisemat ning mitmekülgsemat kommunikatsiooni vaktsiiniohutuse teemal. Nagu Andero Uusberg ja Marju Lauristin on märkinud, peaks kommunikatsioon erinev olema ka sõltuvalt sihtrühmast. Kõlab elementaarselt, sest just seda ta on.

Aga kvaliteetset kriisikommunikatsiooni meil ei ole. Kui alguses oli põhiprobleem koordineerimatus, siis nüüdseks on see põhiliselt inimressursi puudus.

Sotsiaalministeeriumi kommunikatsiooniosakonnas tegeleb koroonaga parematel päevadel viis inimest. Tihti vähem. Tublid inimesed kõik, ma tunnen neid. Nad teavad, mida on vaja teha. Aga nad ei jõua ära teha saja inimese tööd.

Ettepanek: viiekordistada kohe sotsiaalministeeriumi kommunikatsioonimeeskonna koosseisu. Sinna tuleb appi saata kommunikatsioonitöötajaid teistest riigiasutustest, aga suunata nende teenistusse ka teadlased, arstid, käitumisspetsialistid ja kommunikatsioonistrateegid, kes suudaksid panna paika professionaalse kommunikatsioonikava ja hakata seda ellu viima. Eriüksusena peaks selle sees olema ka venekeelse kommunikatsiooni operatiivgrupp, sest siin on potentsiaalselt kõige enam võita (ja kõige vähem tehtud).

Perearstide missioon ja preemiasüsteem

Valitsus ei ole perearstidele selgelt väljendanud ühiskonna ootust seoses vaktsineerimisega. Alles esmaspäeval ütles perearstide seltsi juht Le Vallikivi riigikogus, et neile pole öeldud, kas nad peaksid hakkama prioriseerima kolmandaid koroonasüste või hoopis gripisüste. Ja mida nad saavad siis tegemata jätta, sest tundide arv ööpäevas on meil kõigil üks.

Me oleme perearstidele öelnud, et neil on õigus vaktsineerida ja saada selle eest tasu. Ent me peame perearstide missiooni sõnastama hoopis teisiti.

Näiteks nii: head perearstid, me teame, et teil on väga palju tööd ning piiratud tööaeg, aga eakate inimeste vaktsineerimine koroona vastu on Eesti ühiskonna kõige olulisem ülesanne. Absoluutselt kõige olulisem ülesanne, sellest sõltub tuhandete inimeste elu, kümnete tuhandete inimeste töökoht ja nende laste haridus. Selles Eesti tähtsaimas ülesandes me usume teisse ning toetame kõigega, millega vaja.

Lisaks sellele tuleb suurendada perearstide tulemustasu eakate kõrge hõlmatuse saavutamisel. Eakate veenmistöö on töömahukas, mistõttu peame me seda täiendavalt motiveerima. Haigekassa suvel pakutud 500 eurot nimistu kohta ei ole tõsiselt võetav.

Ettepanek: maksta kõigile nimistutele, kes saavutavad 80+ earühmas üle 80-protsendilise hõlmatuse, 10 000 eurot iga nimistu kohta. Seda nii esmase hõlmatuse kui ka tõhustusdooside eest.

Tõsta koroonasüsti tegemise tasu vaktsineerijatele

Koroonasüsti praegune hind katab üldjuhul tavakulud, mistõttu mugavates kohtades (valdavalt suured linnad) on ka erapakkujad vaktsineerimisvõimalusi loonud.

Samal ajal on meil vaja enamat, katsetada uusi lahendusi (mis võivad ebaõnnestuda), panustada teavitusse ja pakkuda mobiilset vaktsineerimisvõimalust väiksemates kohtades. Praegu on meil mitmes maakonnas vaktsineerimisvõimalus ainult ühes-kahes keskuses ja suured keskused linnades seisavad valdavalt jõude.

Ettepanek: kahekordistada vaktsiinisüsti tasu uute vaktsineerimislahenduste pakkujatele, kaaluda täiendavat hinnatõstmist earühma ja/või piirkonna järgi.

Haarata kohalikud omavalitsused vaktsineerimisprotsessi

Riigikontroll juhtis oma kirjas tähelepanu sellele, et riik ei tee KOV-idega süsteemset koostööd. Minu kontaktid kohalike omavalitsuste juhtidega kinnitavad seda. Vaktsineerimine on valitsuse sõnumite kohaselt keskvõimu asi ning KOV võib rahulikult jalga puhata. See ei ole mõistlik.

Suur osa nakkusohtlikest kohtadest on KOV-ide hallata: koolid, kultuurikeskused, hoolekandeasutused. Me peaksime seadma omavalitsusepõhiseid vaktsineerimiseesmärke, mille saavutamiseks tehakse omavalitsusega koos tegevuskava.

Näiteks, kui Saaremaal on õpilastest vaktsineeritud kaks korda vähem koolinoori kui Tartus, siis peaks riik seadma koos vallaga konkreetsed eesmärgid, pakkuma vajalikke logistilisi lahendusi, jagama häid praktikaid teistest maakondadest. KOV saab omalt poolt pakkuda vaktsineerimise korraldamiseks vajalikku inimressurssi.

Ettepanek: hõlmata vaktsineerimisprotsessi kohalikud omavalitsused oma asutuste, inimressursi ja kohaliku infovõimekusega.

Anda igale pensionieas esmavaktsineerijale ja tõhustusdoosi saajale hambaravivautšer

Arvestades seda, et kõige haavatavamate kaitsmisel on lisaks nende elude kaitsmisele ka ülekaalukas avalik huvi (piirangute vältimine, haiglate lahtiolek jm), peame rakendama rahalisi motivaatoreid ka vaktsineeritavatele.

Tervishoius sularaha jagada ei ole kombeks ja seda ma ei toeta. Rääkimata kõiksugu loteriidest ja muust tühjast-tähjast, millel ei ole tõenduspõhist mõju. Küll aga võiksime me motivatsioonina pakkuda eakatele midagi, mida me siiani tervishoiusüsteemis piisavas mahus ei ole pakkuda suutnud. Jah, minu ettepanekul 2017. aastal rakendunud hambaravihüvitis 85 eurot aastas on oluline, aga ebapiisav.

Ettepanek: anda igale pensionieas vaktsineeritud inimesele 250 eurot hambaraviraha, mida saaks kasutada järgmise kolme aasta jooksul. Õigus sellele peaks olema nii neil, kes tulevad praegu esmavaktsineerima, kui ka neile, kes saavad tõhustusdoosi.

Kokkuvõtteks

Olen viimase poole aasta jooksul pakkunud veel kümmekond väiksemat ideed, kuidas vaktsineeritust tõsta, aga kahjuks on Tanel Kiige ja Kaja Kallase huvi nende vastu olnud sama leige kui ettevõtjate või vallajuhtide tähelepanekute suhtes.

Kaja Kallasel oli raadiosaates õigus: Põhjamaades on opositsioon konstruktiivsem küll. Aga see konstruktiivsus on alanud sellest, et neil on ka valitsus, mis taotleb kriisijuhtimisel ühiskonnas võimalikult laiapõhjalist konsensust, mistõttu on haaranud otsustusringi ka opositsiooni. Meil kuuleb riigikogu valitsuse otsustest rahvusringhäälingu vahendusel. Mõttekoht seegi.