Alatskivi lähistel Naelavere külas elav Made Uus ostis endale karude peletamiseks lausa stradipüstoli. "Mul on kaks varianti," selgitab Uus, "ma kas ei käigi kodust väljas, kuni ta magama läheb või ma lähen püssiga ja siis, kui ma karu juba kaugelt näen, teen kaks pauku."

Uus kohtas kaht karupoega ja karuema oma igaõhtusel rutiinsel koerte jalutamisringil. Tema tee viib üle lagedate põldude metsa vahele. Just põllu peal nägigi ta enda ja koerte suunas jooksmas kaht karupoega ja karuema.

Karupojad tuiskasid Uusist küll mööda, ent karuema jäi naisega 60 meetri pealt tõtt vahtima ja olukorda hindama. "Mul oli alateadlikult surmahirm juba nii suur, ma teadsin, et ma ei tohi jooksma hakata ja kui ma hindasin seda olukorda, sain aru, et mul pole siin põldude vahel ka mitte kuhugi minna," kirjeldab naine pinevat olukorda.

Vahetult enne kohtumist oli ta jõudnud helistada koju abikaasale ja vaid röögatada: "Tule ruttu, karu tuleb!" Uus tõdeb, et suutis jääda rahulikuks, sest teadis, et kohe jõuab abi. Vahetult enne abikaasa jõudmist keeraski karu pea ära ja jooksis oma poegadele järele.

"Ma ei arva, et nüüd tuleb kõik karud välja küttida, aga ega see normaalne olukord pole, et niimoodi  küla vahel jooksed suure loomaga kokku," ütleb Uus.

Albus elav päästja, jahimees ning mitmendat põlve kirglik mesinik Janno Rodendau filmis mesikäppasid lausa oma Papli talu hoovilt ja tunneb nüüd karude liigse julguse tõttu muret oma laste turvalisuse pärast.

"Karu koos kolme pojaga tuli metsast välja just sellest kohast, kus mu lastel on mänguonn," seletas mees. "Uskumatu värk, ma jätsin just selle mesitaru juurde oma lõhna ja jäljed, kus nad käisid," on Rodendau karude liigsest julgusest hämmeldunud.

Ennekõike on inimesed aga hädas karu tekitatud kahjudega. Sel aastal on keskkonnaametis registreeritud üle 290 karukahju juhtumi, millest enam kui 260 juhul oli tegemist mesitarude rüüstamisega.

Kahel korral pannakse karudele süüks lammaste ja ühel korral veise murdmist. Aga lisaks on karu usin viljapuuaedades raksus käija, viljapõldudes maiustaja ja silopallide lammutaja. "Kahju kannatavad kõik nende karude pärast," sedastab Kiltsi jahtkonna esimees Peeter Järvamägi.

Järvamägi hinnangul praegune karulaskmislubade süsteem ei tööta. Järvamägi sõnul jagab keskkonnaamet jahiload maakondade vahel ära, kus need lastakse täis põhimõtte alusel, kes ees, see mees. "Me ei ole saanud neli aastat oma jahimaadel karu lasta, eks sellepärast ka meil karuarvukus kasvab," ütleb Järvamägi. Tema arvates, tuleks jahiload suunata sinna, kus häda kõige suurem. 

Keskkonnaamet andis tänavu välja 86 karulaskmisluba, mis lasti täis juba septembri keskpaigaks.

Seejuures on ameti selge eeldus see, et jahimehed lepivad ise omavahel kokku, kus ja kuidas lubasid realiseerida ning seega ei näe nad vajadust iga sammu riiklikult korraldada.

20 aastat karusid uurinud ja sel teemal doktoritöö kaitsnud Tartu Ülikooli terioloogia teadur Egle Tammeleht ütleb aga, et karujahist pole karukahjudega võitlemisel erilist abi.

"Ega keegi ei tea, kas see karu, kes kütiti, on üldse kahju teinud," selgitab Tammeleht, kes on oma väidete tõestamiseks teinud aastatepikkust uurimistööd, pidades selleks mesilasi ja paigutades metsa rajakaameraid.

"See on umbes sama hea nagu see, kui keegi halb inimene tapab kellegi ära või varastab ja siis karistuseks võetakse tänava pealt kinni suvaline inimene ja karistatakse teda selle eest, siis kuidas see lahendab probleemi," esitab Tammeleht küsimuse.

Tema hinnangul tuleks karude arvukust võtta suure komplimendina Eesti puhtale ja lopsakale loodusele. "See tähendab, et meil veel on," ütleb ta. Tammelehe sõnul tasuks inimestel nüüd lihtsalt karudega ära harjuda ja oma vara nende eest paremini kaitsta.

Kui suur on karuhäda tegelikult ja mis loom on Eestis elav ursus arctos ehk pruunkaru, näeb saates "Siin me oleme", mis ETV-s algab esmaspäeval kell 20.