Kui vaadata Eesti rohepöörde elukaart, siis võib julgelt väita, et viimaste aastate suur edusamm on selle teema tõusmine avaliku debati oluliseks osaks. Iga päev jõuavad rohepööret puudutavad teemad meieni nii meediast kui ka poliitikute suust. Ühelt poolt mängivad siin rolli juba toimuvad muutused ökösüsteemides ja rahvusvahelised kokkulepped, teisalt aga põlvkondade vahetus ning ühiskonna küpsus selle teemaga tegelemisel.

Sageli tembeldatakse rohepööre ülekohtuselt energiakriisi põhjustajaks ning asjatuks majanduse koormajaks. Oleme praegu keerulises olukorras varem tegemata jäänud kestlike otsuste tõttu. Seetõttu on praeguste kriiside ajal ülioluline, et me ei kaotaks silmist rohepöörde laiemat eesmärki ning selles peituvat võimalust Eesti järgmiseks edulooks.

Eesti on kogu maailmale hästi toimiva digiriigi musternäidiseks. Kui kohaliku elanikuna kipuvad meie digilahendustest tulevad privileegid ununema, siis kõigi pikemalt välismaal viibinud ja seal asju ajanud eestlaste jaoks on meie digiriigi kuvand end igati tõestanud. Kõikvõimaliku dokumentatsiooni peale kulub meil oluliselt vähem ressursse kui paljudes lääneriikides, kus tuleb alla kirjutada paberist dokumentidele ning neid seejärel erinevate asutuste vahel liigutada.

Tiigrihüpe ning sellele järgnenud järjepidev digiareng on loonud Eestile tugeva vundamendi, mille peale on võimalik ehitada roheline ehk kestlikkuse printsiipidel põhinev infrastruktuur. Selles peitub ka meie rohepöörde konkurentsieelis teiste riikide ees. 

Selleks, et rohepöördest kujuneks Eesti järgmine edulugu peame sellesse investeerima juba praegu, kuid veelgi olulisemad on võtmeisikute ja -organisatsioonide julged otsused, mille taha koonduks kogu ühiskond. 1996. aastal tundus idee igasse kooli arvutiklassid ning arvutiõpe luua paljude jaoks ebavajalik või koguni pöörane.

Samamoodi leidub rohepöördekriitikuid ka nüüd, kuid on fakt, et kestlik areng ning jätkusuutlikkus kujuneb lähiaastatel sama oluliseks kui oli digiareng toona. Mitmed riigid on rohepöördesse juba väga aktiivselt investeerimas, kui meie sellega ei alusta, oleme peagi oma konkurentsieelise kaotanud.

Jahutava lumepalli kliimamuutuste vähendamise ja kestliku arengu suunas saavad kõige kiiremini veerema lükata Eesti ettevõtted. Vaid ligikaudu tuhat Eesti suuremat ettevõtet moodustavad oma tegevusega umbes 90 protsenti Eesti majandusest. Kui kas või pooled neist rakendavad kestliku arengu põhimõtteid oma tootmises, teenuse osutamises ning tarneahelates, siis nakatab see juba kogu turgu ja ühiskonda laiemalt.

Üha rohkem ettevõtteid mõistavad ka seda, et kestlikkusega mittetegelemine on väga kallis. Kui praegu saavad loodusressursse raiskavad või vastutustundetud ettevõtted veel hakkama, siis uute põlvkondade pealekasvuga hakkab turg nende tegevusetusele vastu töötama.

Noorem põlvkond paistab silma oma keskkonnateadlikkuse ning vastutustundlikuma tarbijakäitumisega ning progressiivsemad Euroopa ja Põhja-Ameerika ettevõtted nõuavad keskkonnasäästlikkuse ja vastutustundlikke põhimõtete järgimist juba ka oma tarnijatelt ja koostööpartneritelt.

Õnneks pole ettevõtted selle muutuse juhtimises üksi. Aktiivselt aitavad rohepööret mõtestada ka kodanikuühiskonna algatused nagu Rohetiiger ning rohepöördele keskendunud tugistruktuurid on tekkimas ka avalikus sektoris. Näiteks on EAS-i ja KredExi ühendasutuse fookusesse lisandunud digi- ja innovatsioonipöörde kõrval ka rohepöörde toetamine.

Kuna tööstusrevolutsioonist alanud plahvatuslik areng on toimunud suuresti keskkonna arvelt, siis nõuab katastroofiliste tagajärgede ärahoidmine erakordset pingutust ning laiemat majandustegevuse ümbermõtestamist. Ehk on tuleviku hinnatuimad ettevõtted just need, mis loovad ühiskonda (ja keskkonda) suuremat väärtust ning ei taotle hiiglaslikke kasumi- ja kasvunumbreid? Parimad talendid teevad juba nüüd oma valikud sellest lähtuvalt.

Nii võiksime jõuda ka olukorrani, kus majanduskeskkonda kannustab lisaks konkurentsile ka koostöö ning mille laiem eesmärk on kestlik ja vastutustundlik areng. Ka ühiskondliku heaolu kasv võiks seeläbi põhineda teistel väärtustel ja mõõdikutel kui vaid majandusliku järje paranemine.

Lisaks arenenud digiriigile on eestlased tuntud ka oma loodusläheduse poolest. Vabal ajal läheb eestlane metsa, rabasse või mere äärde ning samastub sageli põliseestlastega, kes pühendusid ka oma uskumustes loodusele.

Rakendades parimaid innovatsioonipraktikaid ning toetudes meie tugevale digivundamendile ja looduse armastusele võiks eestlastest rohepöörde käigus saada taas loodusrahvas, kes on samaaegselt kestliku arengu seisukohalt maailma kõige arenenum ühiskond. Selleks on meil vaja visiooni ja plaani.