Te olete reaalkooli hoolekogu juht, milline pilt teil avaneb, kui vaatate Tallinna linnavalitsuse juhtimisel toimuvat koroonaviiruse peletamist pealinna koolides?

Kindlasti peab ütlema, et mure on meil ju ühine, mis puudutab pandeemiat, selle laienemist ja haiglavõrgu vastupidamist. See on mõistetav. Kahjuks on moodsa ühiskonna häda, et meil on tunne, et midagi peab tegema, midagi on kindlasti võimalik teha. Ka selline mõttemall on arusaadav.

Aga tulles koolide juurde, siis on asi õiguslikust vaatest üsna lihtne. Tänane kehtiv seadusandlus ütleb, et niivõrd ulatuslikke piiranguid saab kehtestada kas terviseamet või teatud juhtudel ka vabariigi valitsus. Kaheldamatult on üle poolesaja üldhariduskooli laste niivõrd laiaulatuslik saatmine distantsõppele, mis ei ole põhiline õppevorm, laiaulatuslik piirang.

Tallinna linn tegelikult, kui nüüd täpne olla, ei olegi ühtegi sellist otsust teinud.

Tallinna linnavalitsus on pidanud iganädalasi koosolekuid koolijuhtidega. Mina nendel koosolekutel olnud ei ole ja ma ei tea, kas koolijuhtidelt on nõutud või soovitatud neid otsustused. Aga õiguslik lõpptulemus on see, et koolid on ise otsustanud. Otsus toetub minule teadaolevalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvile 44, lõige 1. Selle lühikene kokkuvõte on see, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise kaitse. Minule teadaolevat ei ole üheski koolis spetsiifilist epidemioloogilist analüüsi tehtud.

Kõik on seega lähtunud põhiolemuselt poliitilisest retoorikast. Tallinna reaalkool on mõlemal korral pöördunud terviseameti poole. Terviseamet on andnud mõlemal korral ühemõttelise seisukoha, et nemad epideemia põhjustel täna kooli distantsõppele suunamist vajalikuks ei pea. Ja sellist vajadust ei näe.

Sellest lähtudes on reaalkool järeldanud, et vahetu oht koolis tegutsevate inimeste tervisele puudub ja jätkanud kontaktõpet. Õiguslikus mõttes on see täiesti jälgitav ja igati loogiline otsustusprotsess.

Te viitasite sellele, et nii kaalukaid otsuseid peaks pigem tegema valitsuse tasandil. Kas me oleme praegu sellises olukorras, kus haridus- ja teadusministeerium peaks tegelikult alustama järelevalvemenetlust koolide suhtes, mis on distantsõppele läinud? Juhul kui koolidel tõesti puudub terviseameti soovitus või korraldus?

See on hea küsimus, kahtlemata neid asjaolusid võiks selgitada. Kõik koolijuhid peaksid epidemioloogilise hinnangu saama ikkagi terviseametilt ja mitte asuma ise olukorda hindama. Koolidirektorid on küll äärmiselt tublid inimesed ja suured spetsialistid ja meie koolide autonoomia on ju suur. Aga ikkagi, nad ei ole rahvatervise asjatundjad ja neil selline kvalifikatsioon puudub olukorra hindamiseks. Nii et siin on teatud probleem.

Venekeelsetes koolides on vaktsineerituse tase oluliselt kehvem kui eestikeelsetes koolides. Kui vaadata terviseameti koroonakaardile, on seal näha, et Lasnamäe noorte vaktsineeritus jääb kaks korda alla Pirita või Nõmme noorte vaktsineeritusele. Ma saan ka aru venekeelsete koolide direktoritest, kellel on väga keeruline oma tööd korraldada, kui sul on märkimisväärne osa õpetajaskonnast ja lastest vaktsineerimata. Neil ongi lihtsam, kui õppetöö toimub distantsilt. Kas see tundub olevat tegelik põhjus, miks lapsi koju aetakse?

See võib olla üks põhjus, aga teiselt poolt on ka ikkagi olemas faktilised kolded. Pea igas koolis on viimase kahe nädala testimise jooksul mõni haigestunu leitud. Aga kas see on nii oluline asjaolu, mis toobki kaasa hädavajaduse kooli distantsõppele viia? Minu arvates peaks sellega ettevaatlik olema.  

Meie koolide diskussioonis on kuidagi väga-väga esil pandeemia ja tervis, mis on iseenesestmõistetav. Aga me oleme teenimatult tagaplaanile jätnud haridusliku aspekti, milline mõju on tervikuna sellistel otsustel õpilaste elule ja hariduskäigule. Kui poolteist aastat tagasi tundus, et viirus väga pikalt ei kesta, siis täna me oleme olukorras, kus me teame, et see võib kesta veel aastaid.

Ja seetõttu kuidagi ju ühiskond, kaasa arvatud koolid, peab selle olukorraga kohanema. Aga kohanemine ei saa olla kontaktõppest loobumine ja distantsõppele üleminek. Mina olen pedagoogidega palju suhelnud ja nende absoluutne ühene ja üksmeelne arvamus on: selline lahendus oleks hukatuslik.

Tallinna haridusameti juht Andres Pajula on toonud distantsõppe ja koolitöö hajutamise põhjenduseks riskistsenaariumi, mis töötati välja möödunud aasta septembris. Miks me üldse kasutame riskistsenaariumit, mis pärineb ajast, kus polnud veel juttugi vaktsineerimise võimalusest? Praegu on meil siiski ju suurem osa õpetajaid ja suur osa õpilasi vaktsineeritud.

Ma ei saa muud öelda, kui et ma nõustun teiega. Olukord ongi tõesti nii kiiresti ja kardinaalselt muutunud, et valgusfoorisüsteemi kasutamine on küsitav. Aga ma rõhutan veel kord, et me oleme siiamaani enamikus käsitlustes lähtunud ainult murest viiruse leviku laienemise pärast. Aga on ka teisi aspekte ja neid tuleb otsuste tegemisel kaaluda.