Mirjam Mõttus: idapiiril on asjad väga hästi üksnes 20 kilomeetri ulatuses

Foto: Siiri Lubaso

Eesti idapiiri lähedal elavad inimesed tunnistavad poolihääli, et natukene on siiski kõhe ja hetkel tuleb elada üks päev korraga. Kõhedust tekitab teadmine, et Eesti ja Venemaa vaheline kontrolljoon meenutab jätkuvalt tõsiseltvõetava piiri asemel läbikäiguhoovi, sedastab Mirjam Mõttus Vikerraadio päevakommentaaris.

Venemaa orkestreeritud massiline migratsioonivoog Valgevene-Poola ja Valgevene-Leedu piiril ja selle ümber lahvatanud kõneaine on suutnud koroonajuttude asemel tõusta esikohale.

Sellest mõnevõrra vähem räägiti aga kuni veel eelmise nädalani sellest, mis saab siis, kui saksa ajalehe Die Welt hoiatus peaks täituma ja ühtäkki rullub Eesti kagunurgas lahti samalaadne stsenaarium, et Eesti-Vene kontrolljoone taga seisab sadu kui mitte tuhandeid Lähis-Ida migrante, kes kõik soovivad pääseda Euroopa Liitu.

Seni on nii siseminister Kristian Jaani, politsei- ja piirivalveamet (PPA) kui ka meedia selle stsenaariumi võimalikkusse maha kandnud, öeldes, et pigem nii ikkagi ei juhtu. Samal ajal möönis kaitseminister Kalle Laanet "Esimeses stuudios", et midagi ei saa välistada ja hetkel toetutakse luureandmetele.

Kahtlemata on eri stsenaariumide üle pealinnas, sisuliselt kolmesaja kilomeetri kaugusel kohast, kus sündmused päriselt toimuma hakkaksid, üsna mugav arutleda. Kohapeal näivad asjad natuke teised.

Kohalikud elanikud, kelle tagaaias võimalikud sündmused aset leiaksid, ütlevad üsna üllatuslikult, et tegelikult ei tunne nad võimaliku massimigratsiooni ees hirmu. Räägitakse usust Euroopa Liitu ja usutakse meie oma riigi kaitsevõimekusse.

Migrante ei peeta vägivaldseteks ega arvata, et nad võiks kohalikele kujutada ohtu. Naljatamisi öeldakse, et abivajajatele ollakse valmis isegi vett ja peavarju pakkuma. Samal  ajal ei saa olla kindel selles, et meie piiriäärsed elanikud jookseksid saabujaid ilmtingimata aitama, sest ajalooliselt ollakse meil harjutud igasugustest kahtlastest liikumistest PPA-d kohe teavitama ja end võõrastega mitte siduma.

Ajalugu on siiski näidanud, et meie inimlik pool avaldub just kõige keerulisemates ja raskemates olukordades. Täpselt seda näeme Poola piiriäärses linnas, kus kohalikud on ulatanud kannatajatele abikäe ja aidanud, nagu oskavad.

Ometi tunnistatakse poolihääli, et natukene on siiski kõhe ja hetkel tuleb elada üks päev korraga. Kõhedust tekitab teadmine, et Eesti-Venemaa vaheline kontrolljoon meenutab jätkuvalt tõsiselt võetava piiri asemel läbikäiguhoovi.

Erinevad valitsuskoosseisud on idapiiri väljaehitamiseks hoogu juurde andnud ja siis seda jällegi vähendanud. Selle tulemusel on hetkeseisuga idapiiri maismaa 133 kilomeetrist välja ehitatud 20 kilomeetrit. See tähendab, et seal on loodud juurdepääsuteed ning maastikul on olemas tõkkeaed. Seiretehnika on veel puudu.

Kaadritest Poola piiril on näha, et sealsed tõkkeaiad pole just eriti pidavad. PPA tõdeb, et ka Eesti-Venemaa vahelisele kontrolljoonele rajatud aed annaks suurte masside surve all alla, aga kaugeltki mitte kergelt. Aed on rajatud sügavale maasse nii, et sellest ei oleks lihtne alt läbi minna ega ka üle ronida. Enamgi veel, aia konstruktsioon on tehtud viisil, et seda ei saa ka tangidega läbi lõigata. Piiriaia väljatöötaja on esitanud lausa patendi selle aia peale, nii hea aed on saanud.

Asjad on aga väga hästi üksnes, nagu öeldud, natuke rohkem kui 20 kilomeetri ulatuses. Ülejäänud piiririba on jätkuvalt sama lihtne ületada, nagu tegid seda ühe kohaliku taluniku mullikad mõne aasta eest Meremäe kandis: võtsid sabad selga ja põrutasid kambakesi Venemaale. Sealt saab sama lihtsalt ka siiapoole marssida. Ainuke, mis pealesuruvat inimmassi tagasi hoiaks, oleks üksnes inimkett, mille moodustamiseks on nii PPA, kaitseliit kui vajadusel ka kaitsevägi kuuldavasti valmis.

PPA andis kolmapäeval teada, et nüüd enam ei räägita, vaid asutakse tegudele. Piiri tugevdamiseks viiakse piirile okastraat ja rajatakse aiad. PPA on välja valinud kümmekond kõrge riskiga lõiku, mis nende hinnangul vajaksid tõket kohe praegu. Need on alad, mida on lihtne kasutada inimeste ületoomiseks ja kus on lihtsam jääda varjatuks. Kokku saab rajada kuni 40 kilomeetrit tõkkeid, mis paigaldatakse maastikule kolmekordsena.

Töid asuvad tegema reservõppekogunemisele kutsutud pioneeripataljonid ja luurekompaniid. Tegemist on igati tunnustamist vääriva kiire ja selge sammuga vastukaaluks aastaid vindunud ja venima jäänud idapiiri väljaehitamisele.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: