Belitšev: hädaolukorraks vajame võimalust piiriületajaid kiiremini tagasi saata

Foto: ERR

2019. aasta suurõppusel harjutasid Eesti ametkonnad, kuidas võtta päevas vastu sadu varjupaigataotlusi. Sellele mõeldakse ka täna, kuid Valgevene rünnaku valguses on fookusesse tõusnud piiri kaitsmine. Politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja piirivalve alal Egert Belitšev usub, et hädaolukordadeks vajame me seadusemuudatust, mis aitaks ebaseaduslikud piiriületajad ilma pikema jututa üle raja tagasi saata.

Kui pikka viivitust see lõiketraadist aed meie idapiiril pakub? Ehk kui kaua on ametnikel aega reageerida?

Sõltub kindlasti sellest, kui osav on see inimene, kes tõket tahab ületada. Me võime öelda, et selle tõkke ületamiseks kulub 10 või 12 minutit. Oleneb asjaoludest. Aga see ei olegi oluline, sellepärast, et lõpuks saab sealt nii või naa üle. Oluline on see, et, et meil on üks abivahend, mis aitab meil piiril turvalisust tagada.

Kõige lihtsam on vist visata selline raske tekk või vaip üle aia ja mööda seda ronida.

Ja kui sul on tangid kaasas, sa võid teha avasid sinna sisse, kui sul on kirves kaasas, sa võid raiuda metsast palke ja visata selle tõkke peale. Ehk siis selle nii-öelda ajutise tõkke näol ongi tegemist ajutise lahendusega. See on selleks, et kaitseväe reservväelased saaksid ka looduses piiritsoonis sellise tegevuse teostamist harjutada. Ükski tõke ise piiri turvast ei taga. Selleks on vaja esiteks teadmist sellest, mis piiril toimub ja teiseks on vaja inimesi, kes tegelikkuses selle sisserände tõkestavad.

Sarnane lõiketraat tuleb ju ka sinna alalise piiriaia otsa. Kui pikka viivitust too pakub?

See aed on ehitatud sellisest materjalist, et tema lõhkumine on oluliselt keerukam. Ja ka üleronimine on raskem, sest ta on kõrgem. Ja mis on oluline, tema struktuur on tugevam. Ehk siis on vundamendiga maas.

Aga see on üks osa viivitusest, mis annab meile lisaminuteid reageerimiseks. Aga kuna meil on nendes püsiva taristu alades piir 100-protsendiliselt tehnilise valvega kaetud, siis me saame sellest inimesest väga palju erinevaid kaadreid väga paljude erinevate nurkade all. Juhul kui me ei peaks jõudma õigeks ajaks piirile, siis on meil võimalik seda inimest ikkagi tuvastada ja tabada ka hiljem. Ja teine asi! Meil on väga palju tõendusmaterjali. Need faktilised asjaolud on selged ja me saame vajadusel ka näiteks kasutada seda oma naaberriikidega suheldes.

Minuteid küsin ma. Mitme minutiga uuest piirist üle saab?

See kõik sõltub nendest vahenditest, mis inimesel kaasas on. See kõik sõltub inimese professionaalsusest. Kui inimene peaks näiteks saabuma piirile tõstukiga, ju siis see on oluliselt kiirem. Kui inimene tuleb ikkagi nii-öelda tavapärase migrandina, siis seal läheb ikkagi oluliselt kauem aega.

Hästi palju on räägitud sellest, et idapiiri väljaehitamist võiks kiirendada. Raha on piiritaristu jaoks olemas. Aga mida oleks tarvis, et viivitusaed valmiks mitte 2026. vaid näiteks 2025. aastaks?

Ehitusprotsessi on võimalik ka erinevate viisidega kiirendada. Kui sa tahad mingit asja teha kaks korda kiiremini, siis pead kaks korda rohkem raha enamasti sisse panema.

Aga kui me räägime kogu sellest protsessist, siis täna üks kõige lihtsamini korraldatavaid viise selle protsessi kiirendamiseks on hanked. Tegemist on suuremahuliste hangetega, mille menetlemine kehtestatud protseduure järgides ongi pikaajaline. Iga ehitusetapi hanke peale kulub ligi aasta.

Kui me täna ütleme, et arvestades meie lähiriikides toimuvaid sündmusi on meil selle piiri väljaehitamisega kiirem, siis riigihangete seadusega on ette nähtud erandid, mida on võimalik kasutada ja mis tähendab seda, et me hankeprotsessis hoiaksime aega kokku.

Ja siin ongi see otsuse koht, et kas riik on nii-öelda kiireloomulises olukorras, kus tulebki täiemahulisest hankemenetlusest loobuda ja läbi viia lühem menetlus.

Te räägite läbirääkimistega riigihankest? Et otse Merkoga [võitnud seni mõlemad ehitushanked] rääkida ja küsida, mis on nende parim hind?

Kindlasti meie tahaksime, et see võimalus oleks kaasata ka teisi ettevõtjad, mitte ainult konkreetselt Merkoga rääkida. Aga jah, see versioon ongi läbirääkimistega riigihange, kus me erinevate ettevõtjatega kontakti loome, võimaliku hinna välja selgitame ja meie jaoks sobima välja valime. Aga põhimõtteliselt see tähendab seda, et me peame kasutama erandit.

Kui suur probleem see on, et pikaajaline vastasseis, nii nagu näiteks Poolas või Leedus, kurnaks meid lihtsalt välja?

Sellega tuleb arvestada. Tegelikult need näited on Covidi-kriisist, et viimased poolteist aastat on riik olnud olukorras, kus väga paljud üksused, väga paljud eesliinitöötajad on pingeolukorras ja kurnatuse staadiumis. Sellega tuleb tegeleda.

Meie vaates ongi väga oluline, et selliste suuremahuliste sündmuste lahendamine, kui me räägime näiteks massilisest sisserändest, ei saa olla ainult politsei- ja piirivalveameti ülesanne. See peab olema kokku riigi ühine pingutus.

Aga see ei tähenda, et ainult avalik sektor peab peaks pingutama, vaid me ikkagi räägime 1,3 miljonist inimesest. Iga inimesel on võimalus riiki teha turvalisemaks. Väga oluline on ka see, et sa näiteks hoiad oma kodu turvalisena, lukustad ukse ja astud selliseid samme, et politsei ei pea reageerima sündmustele, mida võib-olla oleks olnud lihtsam ära hoida.

Aga see riskihinnang on vist natuke teistsugune. Et kui meil on massilise sisserände hädaolukord, siis meil ka riigi sees pinged kasvavad, neid probleeme tuleb juurde.

Mina usun Eesti inimestesse. Kui me tahame ühiselt hakkama saada, siis kõige parem on ühiselt toimetada. Loomulikult siin võib olla erimeelsusi, aga neid erimeelsusi on võimalik lahendada sellisel viisil, et see ei toodaks ebaturvalisust. Igaüks võib oma arvamuse välja öelda. Aga kui riik on kriisis, siis tuleks aidata sellest kriisist välja saada ja siis me võime lahendada neid küsimusi ja neid eriarvamusi.

Kurnatust on raske mõõta. Kas te teate, kui palju see kriis Poolale päevas maksab?

Meil ei ole selle kohta täpseid andmeid, aga arvestades seda, et kui me näeme, mida Poolas tehakse, et seal on iga päev väljas tuhandeid inimesi, siis ilmselgelt see on väga kallis operatsioon.

Kristian Jaani ütles suvel, et kui inimene on tulnud üle piiri ning ütleb selge ja kõva häälega, et soovib asüüli taotleda, siis tuleb tema asüülitaotlust menetlema hakata. On see nii?

Rahvusvahelise kaitse menetlus on selline menetlusliik, kus on väga palju erinevaid nüansse. Rahvusvahelise kaitse andmise nii-öelda aluseks on väga konkreetsed kriteeriumid. Riigis, kust ta tuleb või Eestisse saabub, peab olema tema elule mingisugune oht või tagakius.

Aga ikkagi, kui inimene tuleb üle piiri, ütleb, et ma soovin taotleda asüüli, kas see on praeguste seaduste järgi hetk, kus teda enam ei saa sõbraliku müksuga selga üle piiri tagasi saata?

Nii nagu ma ütlesin, et selles rahvusvahelise kaitse menetluses on väga palju nüansse. Ja on ka neid võimalusi, kuidas seda menetlust oluliselt kiiremini läbi viia.

On räägitud ka mõttest, et tarvis oleks mingisugust seadusemuudatust, mis lubaks inimesi veel lihtsamalt lihtsustatud korras tagasi saata. Selgitage see mõte lahti.

Me räägime kahest erinevast olukorrast. Ehk siis riigipiiril, ebaseadusliku sisserände tõkestamiseks on olemas igasugused õiguslikud alused. Riigil on õigus kontrollida, kes on need inimesed, kes ületavad meie piire. Riigil on õigus tõkestada ebaseaduslikku piiriületust.

Aga kui näiteks inimene on jõudnud Eesti territooriumile, siis me tegelikult selleks, et seda isikut Eestist välja saata, peame käivitame tagasivõtumenetluse. See inimene tuleb saata kas tema päritoluriiki või mõnesse muusse riiki, kes on nõus teda vastu võtma. Või siis sellesse riiki, kust isik Eestisse saabus.

Näiteks Euroopa Liidul ja Vene Föderatsioonil on sõlmitud omavaheline tagasivõtuleping, mis näeb ette teatavad protseduurireeglid selleks, et isikuid tagasi saata. Täna see tagasivõtuleping toimib. Me teeme Vene Föderatsioonile tagasivõtutaotluse, nemad vaatavad selle läbi, võtad isiku vastu. Seal on ette nähtud teatud kiirendatud korras tagasisaatmise protseduuri, mis võimaldab seda tagasisaatmist heal juhul 48 tunni jooksul.

Aga nüüd, minnes Leedu ja Valgevene näite juurde, siis seal tekib küsimus, et kas tegemist on tavalise rändeolukorraga. Kui me näeme, et Valgevene on asunud põhimõtteliselt seda rännet nii-öelda soodustama.

Ja nende piiriesindaja ei võta toru, kui talle helistada...

Ja Valgevene riik on lõpetanud tagasivõtulepingu sellisel kujul täitmisse, nagu seal normides ette nähtud on. Ka meil peaks olema selline võimalus need inimesed kiirendatud korras ilma täiemahulist protseduuri järgimata tagasi saata. Aga seda üksnes juhul, kui tegemist ongi julgeolekuolukorraga, mitte et me iga päev hakkaksime seda rakendama.

Ühesõnaga, et saaks selle inimese võtta ka kolme kilomeetri kauguselt piiri juurest bussi peale, sõidutada ta sinna piiritara juurde tagasi ja näidata suund kätte: proovi seal asüüli taotleda, seal sa juba oled?

See on see põhimõte. Ma ei hakka siin laskuma detailidesse, kui kaugelt seda teha ja loomulikult me ei hakka Tartus inimesi kinni pidama ja piirile saatma. Aga kui me tabame inimese vahetult pärast ebaseaduslikku piiriületust, meil ei ole mitte mingisugust kahtlust, et inimene on ebaseaduslikult piiri ületanud, siis tõepoolest sellises julgeolekuohu olukorras oleks võimalik seda inimest ilma täiemahulist tagasivõtuprotseduuri läbi viimata tagasi suunata sinna riiki, kust ta Eestisse saabus.

Poola piirab senini ja Leedu piiras ajutiselt meedia ligipääsu piiritsooni. Kas te seda strateegilist käiku oskate selgitada?

Mul on väga raske kommenteerida Poola strateegilisi valikuid, aga ma võiks öelda, kuidas Eesti sarnases olukorras käitub, mis võib-olla annab mingisuguse sissevaate sellesse, millest ajendatult on Poola teinud oma otsused.

Esimene asi on see, et kui meil oleks sarnane olukord, siis meie kommunikatsioonistrateegia on olla võimalikult avatud kõikides asjades nii rahva kui ka meedia jaoks. Et anda konkreetne ja aus pilt sellest, mis toimub. Sest me teame ka seda, et kui on tegemist hübriidrünnaku olukorraga, siis ka vastased üritavad luua oma narratiivi ja pilti.

Aga me peame aduma ka seda, et teatud juhtudel võib olla probleem lasta ajakirjanikku nii lähedale sellele tsoonile ja ma toon lihtsalt välja kaks võimalikku põhjust.

Politsei- ja piirivalveamet vastutab kõikide inimeste turvalisuse eest ja muuhulgas vastutab ka ajakirjanike turvalisuse eest. Kui me nüüd laseme ajakirjanikud sinna tsooni liiga lähedale ja tegelikult on see ohutsoon, kus me ei suuda ajakirjanike turvalisust tagada, siis pigem peaksime sellest hoiduma ja kindlasti soovime ka meedia mõistmist sellise olukorra jaoks, et see ei tähenda, et me oleme suletud. Me laseme niipea, kui see on võimalik, uuesti meedia ligi.

Teine asi, et kui on oht riigi julgeolekule ja on olemas vastane, siis paratamatult on taktikalisi nüansse, võib-olla tehnilisi nüansse, võib-olla strateegilisi nüansse, mida ei taheta, et vastaspool teada saaks. Ja see on ka selline koht, kus võidakse meedia juurdepääsu piirata, et vastane ei saaks seda pilti nii-öelda tagalast.

Kindlasti ka neid nüansse, kuidas on seda võimalik meediale selgitada, mida tohib, mida ei tohi, mida võiks nagu välja võtta, mida ei peaks avalikesse kaadritesse panema. Aga need on sellised nüansid, mis võivad tingida meedia juurdepääsu piiramist. Nagu ma ütlesin, meie eesmärk Eestis on kindlasti olla võimalik avatud, olla aus.

Te olete piirist nõnda enesekindlalt rääkinud. Aga ma saan aru, et massilise sisserände ohust rääkides pole piir ikkagi lõplik garant. Valmistuma peab ka inimeste vastuvõtmiseks, menetlemiseks ja väljasaatmiseks.

Loomulikult, mida tugevam on meil tõkestamise osa, seda lihtsamad on ka need hilisemad menetlused koormuse vaates. Aga see kõik on üks tervikahel, mis peab olema ühtemoodi tugev. Me teame, et kett on täpselt nii tugev, kui on tema kõige nõrgem lüli. Võib juhtuda, et inimesi pääseb piirilt läbi või nad ületavad meie sisepiiri ja meil tekibki riigis surve inimeste majutamiseks, kinnipidamiseks. Kui seal on keti lüli nõrk, siis see tähendab, et tegelikkuses me peame hakkama ressursse piirilt ära tooma.

Euroopa Liidu näitel vaatasin numbritelele ja paistab, et tagasisaatmine on kõige keerulisem koht.

Tagasisaatmine on üks selle ahela väga keerukaid punkte. Kui me võtame Euroopa Liidu tagasisaatmise edukuse määra, siis see on päris madal.

See on umbes 30 protsenti.

See on päris madal. Tegelikkuses see saadab sõnumi, väga selge signaali nii-öelda kolmandatesse riikidesse. Sisuliselt, kui sa sisened Euroopa Liidu territooriumile ebaseaduslikult, siis sul on ikkagi kaks kolmandikku tõenäosust, et sa saad jääda Euroopa Liitu. See ei ole see signaal, mida me peaksime saatma. Tegelikult see on üks nendest kohtadest, mis selles ketis on täna Euroopa Liidu kontekstis nõrk.

Eestil läheb väga hästi. Meie saadame inimesi tagasi riikidesse, kellega meil on lepingud olemas. Moldova, Gruusia, Venemaa, kõik võtavad oma inimesed vastu. Aga ühel hetkel meil võib olla väga palju inimesi, keda tuleb tagasi saata riikidesse, kus teistel on ka raske. Mis see suur lahendus on? Ma saan aru, et Eesti üksi seda probleemi lahendada ei saa ega oska.

Eestil on seni läinud hästi ja siin ongi kaks poolt. Üks asi on see, et me tegeleme väga suures osas nende riikidega, kes on meile tuttavad ja kelle nii-öelda toimimist me tunneme.

Teine asi on ka see, et tegelikult meie numbrid jätkuvalt on võrreldes teistega väga väikesed ja ka nende eksootiliste riikidega. Me jätkuvalt jõuame nendele panustada, ehk see on nagu rätsepaülikond. Me teamegi iga tagasipöördujat ja me tegeleme igaühega, et teda välja saata. Kui me räägime sellistest Lääne-Euroopa riikides, siis need massid on lihtsalt nii suured ja tegelikkuses ei suudetagi nende inimestega tegeleda.

Üks asi ongi see, et tulebki tegeleda iga indiviidiga selleks, et tagasisaatmist korraldada. See viib ka selleni, et vabatahtlik tagasipöördumine on oluliselt lihtsustatud.

Aga Euroopa Liidu tasandil tuleb väga suurel määral tegeleda päritoluriikidega. Täna on palju neid olukordasid, kus Euroopa Liit maksab suures ulatuses arenguabi mõnele riigile, aga vaatab läbi sõrmede sellele, et riik ei võta oma kodanikke tagasi.

Britid suvel ähvardasid, et nad ei anna viisat inimestele, kes tulevad riikidest, mis oma inimesi tagasi ei võta.

Ja see on olnud tegelikult ka Eesti üks agendadest. Tegelikult sel hetkel, kui Eesti oli Euroopa Liidu eesistuja, me ka sellise protsessi lauda tõime. Meil õnnestus ka ühe riigiga suhted oluliselt paremaks muuta. Laual olid viisasanktsioonid ühe kolmanda riigi suhtes, kes süstemaatiliselt oma riigi kodanikke tagasi ei võtnud.

Ja kui sa paned lauale küsimuse, kas me näiteks homme lõpetame Euroopa Liiduna viisade väljastamise selle riigi, näiteks diplomaatidele või ärimeestele, siis see paratamatult mõjutab seda riiki ja ilmselt seal tekib soov hakata käituma nii, nagu üks riik oma kodanike suhtes peaks käituma.

Ehk sellised meetmed on kõik laual, kui me räägime arenguabist, räägime viisakoostööst, siis tegelikult meie neid meetmeid toetame. Loomulikult need meetmed ei peaks olema suunatud sellele, et üksikisikul seal riigis läheb halvemini, vaid see peaks olema just suunatud sellele, et survestada riiki käituma nii, nagu on rahvusvaheliste tavadele kohane.

Pikemat käsitlust ettevalmistustest massiliseks sisserändeks kuuleb teisipäeval Vikerraadio "Reporteritunnis", mis algab kell 14.05.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: