Lutsar: mul on tekkinud hirm, kui kergelt antakse vabadused käest ära

Foto: Kairit Leibold / ERR

Tänavu aasta kodaniku tiitli saanud professor Irja Lutsar on mures, kui kergesti koroonaajal inimesed ise on valmis loobuma kättevõideldud vabadusest. "See ei ole nii ainult Eestis, aga kogu maailmas. Kui palju on neid inimesi, kes tahavad, et neid kontrollitaks, pandaks luku taha," tõdes ta saates "Hommik Anuga".

Kaheksateist aastat on aasta kodaniku tiitlit välja antud. Esimene auhinnasaaja oli Lennart Meri, eelmisel aastal Arkadi Popov, sel aastal teie. Mis kõige esimesed mõtted olid selle tunnustusega seoses?

Kui mulle helistati politsei- ja piirivalveametist, siis mu esimene küsimus oli, ega ma seadust ole rikkunud. Alati mõtled, et jumal küll, äkki ma kuskil sõitsin kiiremini või parkisin vale koha peale. Ma jäin täiesti tummaks, lasin sellel noormehel rääkida.

Te olete teadusnõukoja juht olnud eelmise aasta kevadest. Kui palju närvirakke te olete selle ajaga kaotanud?

Närvirakud ei taastu eriti hästi, aga eks neid on kulunud. Teiselt poolt on see töö olnud väga väljakutsuv. Mul on olnud võimalus teadusnõukojas töötada väga toredate inimestega. Meil on erinevaid arusaamad, aga konflikti selles halvas mõttes meil kindlasti ei ole. Ma olen väga palju neilt kõigilt õppinud.

Rakendusviroloogia professor Andres Merits ütles mõni aeg tagasi, et kahte asja korraga teha ei jõua ja lahkub. On teil ka need mõtted peas käinud?

Eks me oleme arutanud, mis edasi saab või mis on teadusnõukoja roll. Meie roll 2020. aastal oli hoopis teine, kui see on praegu. Praeguseks on väga paljud asjad teada väga paljudele inimestele, ka valitsusel on väga paljud asjad teada. Nad ei vaja teatud asjades teadusnõukoja nõu, sest nad ise ka teavad. Ma usun, et meie roll muutub.

Ega te ei taha öelda, et igaühest on viroloog saanud?

Viroloogid olid kõik juba 2020. aasta märtsis. Mind paneb imestama, kui palju meil on inimesi, kes viroloogiat, meditsiini nii hästi tunnevad. Mina pean küll ütlema, et ajakirjandust ja näiteks kommunikatsiooni tunnen ma väga halvasti, ma ei julge sellel alal iialgi sõna võtta.

Kui te räägite, siis te kasutate väljendit, et praegu teadaolevate andmete valguses... Aga on väga paljud, kes ütlevad, et asjad on nii, käituda tuleb naa.

Seda ongi teadusnõukojale aeg-ajalt ette heidetud, et miks te ajate segast juttu. Tõesti, praegu on nii, homme võib-olla teisiti. Veelgi ebaõiglasem on, kui võetakse eelmise aasta märtsis öeldu ja pannakse täna üles. Loomulikult meie teadmised on muutunud, kogu maailmas on teadmised muutunud ja päris hull oleks, kui inimesed oleks 2020. aasta teadmistesse kinni jäänud. See ongi asjade loomulik protsess. Ma saan öelda seda, mida ma täna tean. Ma ei saa öelda seda, mida ma järgmine kuu tean.

Kas poliitikud võtavad nõu kuulda või on usaldus teadusnõukoja vastu kõikuma löönud?

Seda ma küll ei saa öelda, et usaldus on kõikuma löönud. Teadusnõukoja roll on nagu konsultandil haiglas. Konsultant konsulteerib, aga tegelikult haige eest vastutab ikka raviarst. Kui ta usub konsultandi nõu, siis ta selle järgi teeb, kui ei ole sellega päris nõus, siis ta seda oma haige juures vähemalt täna ei kasuta. Valitsus vastutab riigi eest ja nad kindlasti küsivad nõu, võtavad teadusnõukoda kuulda, kui neile tundub, et see on kõik asjaolusid arvesse võttes mõttekas.

Kui sagedasti on teil käed rüppe vajunud, et meid ei võeta kuulda ja need põhjused võivad olla poliitilised?

Ma ei ütleks, et see väga sage on. Enamus meie nõuandeid on kuulda võetud. Võib-olla me räägime esmaspäeval ja teisipäeval seda ei võeta kuulda, küll aga neljapäeval või järgmisel neljapäeval. Eks riigis otsustuste rakendamise protsessid võtavad aega, väga paljusid asju ei saa teha nii, et meie täna ütleme ja homme viiakse kohe ellu.

Mis muutusi see teie ellu tõi, kui saite kahe aasta eest üleöö avaliku elu tegelaseks?

Ma olen väga nähtav ja igaühel hammaste vahel. Ma sain väga kiiresti aru, et kõiki kommentaare ja e-maile ei ole mõtet lugeda. Ühel päeval panin lihtsalt telefonitoru ära, seda küll esimest korda selle kahe aasta jooksul, sest mind täiesti ebaõiglaselt süüdistati ja ähvardati. Kõigile teistele, kes satuvad samasugusesse olukorda, ma soovitan kommentaare mitte lugeda ja kui e-mail juba algab negatiivselt, siis ärge seda lugege, see ei anna mitte midagi juurde.

Te alguses lugesite kommentaare?

Algul püüdsin, aga kui ma nägin neid sadade kaupa, siis mõtlesin, et no sada head kommentaari ju ei saa olla. Sada korda saab ainult halvasti öelda. Teiselt poolt on jälle inimesi, kes tulevad poes juurde ja ütlevad aitäh, et te seda tööd teete.

Selle aasta alguses üks vaktsiinivastane helistas teile ja pani selle kõne teie teadmata internetti. Miks te ei kaitsnud ennast toona, te oleksite saanud anda sellele õigusliku vastukäigu, et niimoodi ei tehta.

Ma kindlasti oleksin seda teinud, kui see oleks kuidagi ohtlikuks muutunud minu perekonnale. Mul ei ole lihtsalt aega ennast kaitsta ja ma ei näe ka sellel väga suurt vajadust, sest igasugune enda kaitsmine ju kulutab närve. Teiselt poolt on õigus nendel inimestel ka, kes ütlevad, et miks sa kell kaheksa õhtul võõraste telefonikõnesid üldse vastu võtad.

Te käite telesaadetes vaktsiinivastastega väitlemas, selgitamas. Miks te seda teete?

Võib-olla ma olin esialgu liiga naiivne. Ma lootsin, et mul õnnestub neid inimesi veenda või vähemalt nende kuulajatele pakkuda välja need seisukohad, mida mina usun. See on täiesti selge, et neid, kellel on täiesti teine seisukoht, mina muuta ei saa. Usuga on väga raske võidelda, me võime erinevate argumentidega väidelda, aga kui inimene midagi usub, ükskõik mida ta usub, sel juhul loogilised argumendid lihtsalt ei tööta.

Miks inimesed ei usu teadlaste juttu ja kust need inimesed on tulnud?

Eks nad ikka meie eesti koolidest on tulnud. Ma ei oskagi öelda, kuskohas see asi viltu läheb. Eks siin meedial on ka oma roll olnud, sest teadusnõukoda on kritiseeritud väga kõrgel tasemel ja väga lugupeetavate ajakirjanike poolt.

Ma olen ise mõelnud, et võib-olla siis tavaline inimene mõtleb, et no näe, ta ju ei tea midagi või see on valesti, sest ajalehes nii kirjutati. Naabrinaist Mallet ei kritiseeri ju keegi, ju siis Malle teabki kõige paremini. Ma ei oska öelda, miks tekib arvamus, et naabrinaine teab paremini kui eksperdid, kes on nagu väga palju lugenud, koolis käinud. Et miks arvatakse, et ekspertideks lähevad rumalad inimesed, kellele midagi külge ei hakka.

Teadupärast pole probleem ainult koroonavaktsiiniga, ka vastsündinuid emad ei taha vaktsineerida, juba on probleeme, et loobutakse ka teetanusesüstist. Mis haigused meile võivad tagasi tulla?

Ma ei muretse mitte niivõrd vaktsineerimise pärast, kuivõrd mul on tekkinud hirm, kui kergelt antakse tegelikult oma kättevõidetud vabadused käest ära. See ei ole nii ainult Eestis, aga kogu maailmas. Kui palju on neid inimesi, kes tahavad, et neid kontrollitaks, pandaks luku taha, et siis saaks hakata selle vastu võitlema. Ma usun, et Eestis on väga vähe perekondi, kes neljakümnendatel aastatel ei kannatanud, toona oli palju pealekaebamist. Mul tekib hirm, kui kergelt inimesed teiste peale kaebavad.

Me peame mõtlema, et mis meile on kõige olulisem. Meil on iseseisev Eesti riik, me oleme vabad inimesed vabal maal. Selle eest on eelnevad põlvkonnad võidelnud ja me ei tohiks nii kergelt oma õigusi käest anda. Aga see ei tähenda, et me ei pea jälgima kehtestatud reegleid. Enamus juhtudel on need ju läbimõeldud. Kellegi kiusamiseks ei ole ilmselt ühtegi piirangut.

Mis te arvate, kas Eestis tuleb kohustuslik vaktsineerimine? Austria juba väga tugevalt piirab mittevaktsineerituid.

Ma ei kujuta ette, kuidas saab kohustuslikku vaktsineerimist teha, kuidas see päriselt välja nägema hakkab. Peaminister võib selle kantslist maha ütelda, see ei ole kindlasti raske, aga kuidas see päriselus toimuma hakkab? Kas hakkab keegi süstaldega mööda kodusid jooksma või mis nendega saab, kes ei vaktsineeri? Ma ei taha seda uskuda ja ma arvan, et see ei ole ka vajalik.

Ma loodan, et me suudame koolihariduses selgeks teha, mida need vaktsiinid teevad ja mida ei tee, missugused on kõrvalnähud. Me iga päev oma elus kaalume kasu ja kahju vahel, et kui ma ostan selle asja, siis mul kulub nii palju raha ja teist asja osta ei saa. Vaktsineerimisega on täpselt samamoodi.

Kui kaua selleks aega läheb, et me saaksime koroonaga koos elada ja sellest on saanud tavaline külmetus?

No lootust on. Koroonaviirus on oma strateegia üles ehitanud parema leviku peale, tal ei ole kasulik ära surra, tema peab oma populatsiooni hoidma täpselt niisamuti nagu inimesed. Me peame ka meeles pidama, et koroonaviiruse muteerumine võtab energiat ja ega koroonaviirusel ka lõpmatult jõudu ei ole. Iga pandeemiat on otsa saanud, katk kestis minu teada seitse aastat. Niisugune aeg tuleb, aga kui te küsite, kuna see tuleb, siis ma seda küll ei oska öelda.

Miks te kunagi valisite viroloogia, kas sellepärast, et see on tore vaikne töö laboris?

Minu elus on väga palju asju juhtunud. Ainuke valik, mille ma tegin kahe- või kolmeaastaselt, oli see, et ma tahtsin lastearstiks saada ja selleks ma ka sain. Aga kõik muu on olnud juhuste kokkumäng. Juhustega on nii, sa kas lähed nendega kaasa või siis võitled vastu. Mina olen leidnud, et kaasaminek on olnud ilmselt õigem valik, kui jääda mingisse ideesse kinni.

Teadusnõukoja töö lähiajal ilmselt ei lõpe, sest juba tegeldakse Euroopas neljanda lainega.

Teaduslik vaade kindlasti ei lõpe, sest uued teadmised tulevad, vanad kas lähevad ära või muutuvad. Küsimus on selles, et võib-olla teadusnõukoda ei pea olema enam nii eesliinil. Üks asi, milles me kindlasti ei olnud spetsialistid, aga kuhu me sattusime, oli kommunikatsioon. Seda ilmselt ka peaminister Jüri Ratas, kui ta selle teadusnõukoda moodustas, ette ei näinud.

Kui Jüri Ratas teile toona selle ettepaneku tegi, oleksite ju võinud öelda, et kahjuks ma ei saa.

Ma olen ükskord kuuendas klassis öelnud -- kahjuks ma ei saa. See ei lõppenud hästi. Ma tavaliselt võtan väljakutsed vastu, kui see käib käib minu kvalifikatsiooniga kokku. Kui mul oleks peaminister palunud nõu anda Rail Balticu ehituse alal, siis ma oleks küll öelnud, et kahjuks ma ei saa.

Mis teil kuuendas klassis juhtus?

Oli võimalus esineda näidendis, ma ei teagi, miks ma ütlesin ära, näidend oli väga edukas, kõigil läks väga hästi ja see jäi mind nagu piinama. See oli ammu ja ma olen sellest üle saanud.

Te olete hiljutises intervjuus öelnud, et minust on saanud vabariigi peksupoiss ja ja igaüks võib öelda, mis ta tahab.

Need ei ole minu sõnad, need on ühe teise targa inimese sõnad. Eks mingil määral on ju vaja kedagi süüdistada ja võib-olla on tekkinud valearusaam, et teadusnõukoda kehtestab piiranguid. Seda on alati valitsus teinud, eks igaüks kirub valitsust ka, aga ilmselt selle kõrval oli vaja alternatiivi.

Nii palju solvatud ja halvasti öeldud, kui viimase kahe aasta jooksul, pole vist kogu teie eluaja jooksul varem juhtunud?

Seda kindlasti. Ma pigem jään vait, ma ei ole karjuja või sõimaja tüüp. Paar korda on küll tulnud pisarad silma. Seda siis, kui ma näen, et see kriitika on väga ebaõiglane. Ma olen väga palju vigu teinud, olen palju analüüsinud, kas see viga oleks olnud välditav ja mõned oleksidki. Ma mäletan, oli üks reedene päev, ajakirjandus kritiseeris ja siis hakkasid helistama inimesed, kes oli maskide vastu, kes ei tahtnud vaktsineerida.

Mis te teete siis?

Silmad lähevad märjaks, kuivatan ära. Minu õpetaja Tiina Talvik ütles väga ilusti, et mine pese nägu kraani all puhtaks, värvi silmad ära ja elu läheb edasi. Minu ema, kes elas kolmkümmend aastat pimedana, ütles, et ainuke tragöödia siin elus on surm, kõige muuga saame hakkama.

Mis teile rohkem haiget teeb tigedus või rumalus?

Mul on neist inimestest kahju, mõnikord ma mõtlen, et kas kuidagi saaks neid aidata. Ma ei kujutanud ette, kui palju on ängi või viha, mis tuleb välja elada. Kui internetti ei olnud, siis võib-olla need inimesed kirjutasid sahtlitesse kurje kirju, aga siis mine, osta ümbrik ja mark, postkontor võib olla kinni ja kui siis ükskord hakati neid posti panema, oli viha juba lahtunud. Aga praegu loetakse pealkirja ja kohe kirjutatakse kommentaar. Ei loe üldse, mis seal jutus kirjas on. Võib-olla saab endal kergem. Kui sellest saab kergem ja kui mina neid ei loe, siis pole ju asi väga hull.

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: