"Ma arvan, et see, mida Biden tahab arutada Venemaaga, on konventsionaalne relvastuskontroll Euroopas, ennekõike Ukraina ümbruses ja Mustal merel. Aga ei saa välistada, et kõne alla tuleb ka Läänemeri," ütles Liik Vikerraadios saates "Uudis +". "Mina näen seda teatava tagasiteena lepingute juurde, mis olid kunagi olemas," lisas ta.

Liik viitas külma sõja lõpus, 1990. aastal sõlmitud Euroopa Tavarelvastuse lepingule (CFE), mis sätestas NATO ja Nõukogude Liidu kontrollitud Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide vägede ülempiiri Euroopas ning millest Venemaa 2015. aastal lahkus, väites, et NATO rikub selle tingimusi.

Liigi hinnangul saab selle siduda ka praeguse olukorraga, kus Venemaa on Ukraina piiride lähistele koondanud üle 100 000 sõjaväelase ning väidetavalt valmistub Ukrainat ründama.

"On tekkinud ärevus erinevate vägede liikumise kohta Ukraina ümber, kuna mitte miski seda enam ei reguleeri. Mingi osa sellest ärevusest on kindlasti paranoiline – et kui [Vene president Vladimir] Putin arvab, et NATO hakkab Ukrainasse baase tegema, siis see on täitsa selgelt ülepingutatud. Aga nagu me näeme, Venemaa vastab sellele sellega, et koondab enda väed Ukraina piiride ümber, mis jällegi ei meeldi meile. Seda kõike oleks võimalik suuresti, kuigi mitte täielikult vältida, kui meil oleksid olemas need lepingud, mis selliseid asju reguleerivad," tõdes Liik.

Tema sõnul on relvastuskontroll "terve suur, omaette kultuur", mis peaks tagama, et ka Venemaa-sarnane riik sellest kinni peab. "Seal on mehhanismid päris hästi välja töötatud, kuidas jälgida, kas endale võetud kohustusi täidetakse või mitte. Sellepärast ma nagu väga ei muretseks. Igasugused selleteemalised läbirääkimised saavad kindlasti olema keerulised, poolte algpositsioonid on diametraalselt vastupidised, aga selleks ongi diplomaadid olemas," tõdes Liik.

Venemaa tahab, et temaga räägitakse

Liik nõustus, et valmidust rääkida Venemaaga, mis on viimastel aastatel teisi riike rünnanud, võib tõlgendada järeleandmisena, kuid ka Moskva ignoreerimine pole tema sõnul elujõuline lahendus.

"See on kindlasti järeleandmine, kui mõelda, et meie positsioon võiks olla selline, et NATO laieneb, kuhu ta ise tahab ja Venemaal ei ole siin midagi öelda. Samas minu meelest on ka see seisukoht elujõuetu, sest Venemaa on näidanud juba alates 2008. aastast (kui ründas Gruusiat – toim.), et tal on piisavalt palju jõudu ja võimekust teha väga ebameeldivaid asju, mis maksavad inimeste elusid," rääkis ekspert. "Nii et selles plaanis ma arvan, et nendest asjadest tuleb Venemaaga rääkida," lisas ta.

Liik meenutas vestlust ühe Vene analüütikuga, kelle kinnitusel Venemaa aktsepteeris kahte esimest NATO laienemise ringi, kuna temaga oli nendest räägitud. "Venemaa ei saanud kõike, mida ta nendelt läbirääkimistel tahtis, ta ei saanud punast joont, seda joont, kust edasi NATO ei tohi laieneda. Ta ei saanud lubadust, et Balti riikidesse NATO kunagi ei tule. Aga mitmed muud asjad, mida Venemaa tahtis, mida ta suutis artikuleerida kui oma soove, ta sai ja see leidis väljenduse NATO-Vene aktis ja nii edasi," kirjeldas Liik. "Ja see on tegelikult tõsi, sest näha oli, et näiteks enne Balti riikide NATO-sse saamist Venemaa selle vastu enam ei võidelnud, see võitlus käis ära 1997. aastal," rääkis ta.

"Ma arvan, et siin on mingisugune õppetund – tulebki lihtsalt läbi rääkida. Läbirääkimine ei tähenda, et sa annad Venemaale järele. Vastupidi, kui rääkida läbi relvastuskontrollist, siis tegelikult see hakkab tähendama ka seda, et ka Venemaa peab omaenese territooriumil vaatama, kust tema väed tohivad olla, millises koguses ja millises mitte," märkis välispoliitika ekspert.

Küsimusele, kas NATO suured liitlased tajuvad Balti riikide ja teiste Venemaale lähemal asuvate riikide muresid, vastas Liik jaatavalt: "Tajuvad kindlasti ja tegelikult meid ei ole ka kõrvale jäetud. Nii palju kui mina aru saan, siis täna õhtul tuleb telefonikõne Ida-Euroopa riikidega, kuhu hulka kuulub ka Eesti. Teine asi, loomulikult Biden oleks võinud näiteks kas või Poola presidendiga rääkida, enne kui ta rääkis Putiniga. See oleks olnud väike žest, lihtne teha, aga see oleks palju ärevust ära hoidnud."

Liik lisas, et tema hinnangul on Saksamaa sellest väga hästi aru saanud. "Kui Saksamaa sai üheks nendest riikidest, kes Normandia läbirääkimisformaadis Venemaaga suhtles, siis Saksa diplomaadid on alati hoidnud seda liini, et nad informeerivad näiteks Balti riike oma kontaktidest Venemaaga, kuna nad lihtsalt teavad, et meie jaoks on see väga tundlik ja eksistentsiaalne teema," märkis ta.

Küsimusele, miks peab rääkima riigi liidriga, mis on rünnanud teisi riike, tapnud inimesi ja eiranud rahvusvahelise suhtluse reegleid, vastas Liik: "Rahvusvaheline poliitika juba on kord selline, et on riike, kes mõtlevad teistmoodi kui meie ja kui me ei suuda nendele oma tingimusi dikteerida, siis tuleb püüda nendega läbi rääkida. Kui alternatiiv läbirääkimisele on väga ebameeldiv nagu praegusel juhul. Ja ma arvan, et Ukraina jaoks on tegelikult see areng pigem hea, sest vastasel juhul ma kardan, et Venemaa teeks tõesti seal midagi päris inetut. Ja Lääs ei oleks võimeline seda ära hoidma, Lääs ei läheks ka Ukrainaga seda uut sõda võitlema, kui selline asi peaks tulema."