Siiamaani on tegelikult jäänud segaseks, kelle otsus see oli. Oli see peaministri otsus, et teid vahetatakse välja?

Ma täpselt ei tea, ma ei ole valitsuses, aga minule peaminister helistas ja ütles, et ta on otsustanud teadusnõukojas muutusi teha ja teadusnõukoja välja vahetada. Niimoodi see asjade kulg oli. Andres Merits ütles, et tema enam ei jätka, aga teised olid veel esmaspäeva õhtul nõus jätkama. Ja võib-olla nad ka uues teadusnõukojas jätkavad, seda ma ei oska kommenteerida.

Teie kindlasti ei jätka?

Ei, see ei tuleks kuidagi välja. See ei oleks strateegiliselt õige ja oleks ka uuele teadusnõukoja juhile väga raske ülesanne. Ei-ei, see ei kõlba küll kuhugi. Ma jätkan koroonaviirusega tegelemist, aga mitte valitsuse nõustamist.

Kas see kõne peaministrit oli teie jaoks ootamatu? Te ise ei olnud sellega arvestanud?

Ei olnud jah. Aga ma täiesti aktsepteerin seda, sest peaminister ju juhib valitsust ja teeb oma otsused.

Meieni on jõudnud väited, et peamine etteheide oli seesama, mida me praegu siin teiega kahekesi teeme. Nimelt teie annate intervjuud ja ajakirjanik küsib küsimusi. Kas peaministri poolt oli etteheide, et kommunikatsiooni osas on olnud olukord selline, mis talle ei ole meeldinud?

Seda peaminister mulle küll otse ei ütelnud, aga ma lugesin Delfist. Seda ütles uus teadusnõukoja juht professor Toivo Maimets, et kommunikatsioon on halb olnud.

Igaüks teeb oma otsused ise, ma ei ole tahtnud ühelegi teadusnõukoja liikmele öelda, mida ta peab ütlema ja et ta peab oma arvamust maha suruma. See oli minu põhimõte. Kas see oli õige või vale, seda ilmselt ajalugu näitab.

Mujal riikides ju ka, kui vaatame näiteks Inglismaad, võtavad teadlased väga vastandlikel arvamustel sõna. Ega meil esmases kokkuleppes ju ei olnud, et me ajakirjanikega niimoodi räägime, aga me oleme ajakirjanikele väga kättesaadavad olnud. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Seda oskate teie ise ilmselt paremini öelda.

Kui te olete rahvusringhäälingu ja ka teiste väljaannetega rääkinud, siis tegelikult see etteheide ei päde, et te olete avalikustanud teadusnõukoja otsuseid. Need intervjuud on ikkagi sündinud ju selle põhjal, milline on praegune olukord teie arvates?

Ma ütlen, et kui ma vaatan, mis toimub Inglismaal, siis seal ikkagi teadlased väga vabalt avaldavad oma arvamust. Mulle meeldib, et Neil Fergusonile on nimeks pandud professor Lockdown. Tema küll ka arvati ka teadusnõukojast välja, aga mitte sellepärast, et ta ei oleks kvaliteetne teadlane, vaid ta oma eraelus käitus halvasti.

Ma olen tegelikult arvanud, et rahva harimine on oluline olnud, aga eks selle kohta ole mitmeid arvamusi.

Usun, et ka minu elu oleks olnud kergem, kui ma ühtegi intervjuud ei oleks andnud.

Seega mõnes mõttes jäite praegu lihtsalt poliitilise masinavärgi hammasrataste vahele?

Seda ma kommenteerida ei oska, sest ma ei ole üheski parteis olnud. Ma ei ole ka kommunistlikku parteisse kuulunud, kuhu mind on küll kutsutud. Ja ma ei ole ka vaba Eesti ajal üheski parteis olnud.

Ma siiski tahaks uskuda, et teadusnõukoda ei vahetata sellepärast, et me ei ole oma ala eksperdid ja me oleks rumalad ning ei teaks asju. Ma väga tahaks uskuda, et see ei ole põhjus.

Ajakirjanduse poole pealt vaadates on mure pigem selles, et te olete öelnud asju välja nii, nagu nad teile paistavad. Kõige suurem mure on see, et kui me saame sellise valitsust nõustava organi, kes kinnitab hea tahtega ja kummardades valitsuse tarku otsuseid, siis see ei ole Eestile hea.

Valitsuse otsused, mis me välja ütlesime, põhinesid olemasolevate andmete ja teadmiste analüüsimisel.

Ma võin ikkagi üsna julgelt öelda, et sellist suurt koroonaviiruse pilti Eestis väga paljudel inimestel ei ole. Ei ole sellist pilti, nagu meil oli: kes teab ravimeid, kes teab vaktsiine, kes teab, kuidas haiglad funktsioneerivad, kes on haiglas töötanud, kes on ülikoolis töötanud, kes on ravimifirmas töötanud, kellel on suur rahvusvaheline suhtlusvõrgustik infektsioonhaiguste alal. Ega neid inimesi Eestis väga palju ei ole. Ütleme, et kas või Andres Meritsa viroloogia teadmistega on üsna raske võistelda.

Millises olukorras te annate professor Maimetsale teadusnõukoja rolli üle? Millises olukorras Eesti on? Kuhu me oleme oma viiruse jälle kerkivate numbritega praegu teel?

Ma arvan, et see, et viirus kulgeb lainetena, ei ole absoluutselt mitte kellelegi uudis. Kas see nüüd on järjekordne uus laine või on see omikroni tüve tulek olemasoleva delta laine peale ja see kolmas laine ei olegi veel tegelikult lõppenud – seda ma ei oska öelda.

Selleks peab kindlasti valmis olema, et nakatumine võib veelgi tõusta. Mida me selle omikroniga oleme näinud, et omikron levib väga kiiresti ja selles ei kahtle enam ükski teadlane. Neid andmeid alles hakkab tulema, kas ta põhjustab kergemat haigust.

Mida me mujal maailmas näeme, siis haiglad ei ole kuskil ülekoormatud. Lõuna-Aafrikas küll natukene haiglasse tulevate inimeste arv suurenes, aga nad ütlesid ka seda, et selle põhjuseks võis olla see, et nad rohkem testivad ja haiglatesse satub palju inimesi – nii nagu Eestiski – kes ei põe koroonaviirust, aga kes on lihtsalt positiivsed.

Nakatumine tõuseb kindlasti. Nüüd tuleb väga hoolega vaadata haiglaravi, mis seal juhtuma hakkab: kas me näeme, et haiglates tõuseb PCR-positiivsete hulk. See on küll koormus haiglasüsteemile, aga need haiged reeglina saavad siiski terveks ja nad ei ole nii suur koormus nagu üks intensiivravis või echmo'l olev haige. Eks iga strateeg valib oma strateegia. Peame vaatama, kuidas meie meditsiinisüsteem vastu peab.

Minu strateegia on olnud hoida ühiskond võimalikult avatuna ja teha selleks kõik, mis vähegi võimalik. See pole ka kellelegi uudis, et mulle kõige olulisemad olidki lapsed ja noored. See, et laste kooliharidus saaks nii hea, kui vähegi võimalik, ja noored inimesed saaksid ikka oma noorte inimeste elu elada – see oli üks minu eesmärkidest.

Teine ei läinud väga hästi, aga ma väga tahtsin, et vanemad inimesed, riskigrupi inimesed saaksid endale maksimaalse kaitse, mis me praegu anda saame, nii et ka nemad saaksid oma elu suhteliselt normaalselt elada.

Ma ei ole suletud ühiskonda isiklikult mitte kunagi pooldanud.

See ei ole küll teadusnõukoja teema, te saate anda soovitusi. Kui ma vaatan seda, kuidas meie vaktsineerimispunktid on siin jõulude ajal suletud, kuidas inimesed helistavad, et Tartus on pikk järjekord kaubanduskeskustes ja maapiirkondades inimesed näevad vaeva, et jõuda vaktsineerima. Ida-Virumaal, kus venekeelsed inimesed tegelikult ju Lääne kristlikke jõule ei tähista, on vaktsineerimispunktid suletud. Me oleme ikka väga julged?

Ma olen teiega väga nõus. Vaktsineerimises, mina näen, on kaks viga tehtud. Üks oli see, et me ei suutnud oma esialgsest strateegiast kinni pidada. Me pidime algul vähemalt 70-aastased ja eesliini meditsiinitöötajad – mitte ka igaüks, kes haiglas töötab – ära vaktsineerima ja siis liikuma nooremate poole.

Teine on kodulähedane kättesaadavus, mis minu jaoks on kogu aeg olnud arusaamatu. Kuidas Räpinast, kust ma ise pärit olen, inimene Põlvasse vaktsineerima läheb? Ei lähe.

Ma olen väga nõus, et praegu jõulude ajal, eriti veel homme ju tehakse ka mitmesuguseid oste ja inimesed on liikvel. Nii mõnigi võib-olla mõtleb, et teeks ikka selle vaktsiini ära. Praegu peaks ikka küll täistuuridel vaktsineerimine käima.

Kui päris ausalt öelda, siis kas olete natuke solvunud, et peaminister sellise otsuse tegi?

Ma olen enda jaoks teinud asja selgeks nii, et see on ainult töö. Ma ei ütle, et ühtegi viga ei ole tehtud, seda ma ei ole kordagi tahtnud öelda. Aga ma olen eriti viimasel ajal ise tunnetanud, et selle kahe aasta jooksul minu tunnetused on läinud õigesse kohta. Ma olen ära tunnetanud selle olukorra, kus on kriitiline ja peaks kiiresti reageerima. Ja samas tunnetanud ka ära, mil me võime rahulikumalt oodata ja vaadata.

See on ainult töö ja tööle inimesi võetakse ja inimesi ka lahti tehakse.

Teadusnõukoda on üks väga vähestest, kes algusest peale selles kriisis on olnud. See oli ju aja küsimus, kuna teadusnõukoda välja vahetatakse – see mul oli ju teada.