Eesti on olnud ÜRO Julgeolekunõukogus kaks aastat. Mida teie peate sellest ajast kõige tähtsamaks, mis jääb alles ja seostub Eestiga?

Ma arvan, et see, mis jääb alles ja seostub Eestiga, kui niimoodi sellele küsimusele vastata, siis kindlasti küberjulgeoleku toomine Julgeolekunõukogu lauale. See on ikkagi tuleviku väljakutse ja Eesti välispoliitikas väga olulisel kohal olnud.

Aga teisest küljest, samamoodi võib ka öelda seda, et meie rahvale rohkem arusaadavad teemad ja meid rohkem puudutavad teemad nagu Valgevene, Ukraina ja Gruusia, mida suutsime seal laual hoida.

Aga veidi laiemalt võib-olla see, et meie prestiiž maailmas on ikka tunnetatavalt tõusnud ja samamoodi ka meie suhted kõige lähemate liitlastega, kes Julgeolekunõukogu alalised liikmed on.

Ma saan aru, et maailmas on nüüd tunduvalt rohkem riike, kes teavad, kus on Eesti ja mis on Eesti?

Jah, kindlasti. Ja selles kontekstis võib võib-olla isegi öelda, et kuigi kampaania selleks, et Julgeolekunõukogusse saada, oli väga pingeline ja pikk ja väsitav, siis tagantjärele öeldes tõenäoliselt oli ka see tegelikult ikkagi positiivne, sest see sundis meid ennast kokku võtma, ennast maailmale tutvustama. Ja Eestil on ikkagi väga palju uusi suhteid praegu maailmas, mida ilma Julgeolekunõukogu protsessita poleks olnud.

Me teadlikult võtsime ka kampaanias algusest peale sellise suuna, et oleks n-ö võit-võit situatsioon, et kas me saame Julgeolekunõukogusse või kui isegi ei saa, siis loome uusi suhteid. Ja me teadlikult valisime ka spetsiifilised teemad, millest rääkida, mis neid suhteid ka tulevikus alal hoiavad. Mitte lihtsalt, et meie oleme tore riik ja palun toetage meid, vaid peamine, millega me nüüd maailmas tegelikult väga laialt tegeleme, arvestades meie väiksust, kus meil raha kogus ei ole väga suur, et teisi arenguriike toetada, siis e-valitsemine on asi, kus Eesti on praegu nõu andmas rohkem kui 120 riigile. Nii et see on ka jällegi asi, mis jääb püsima.

Pluss lisaks muidugi kõik kogemused, mida Eesti diplomaadid on saanud nii New Yorgis kui ka Tallinnas.

Üks teema, mida Eesti üleval hoidis, oli Afganistan.

Jah, Afganistan n-ö vabanes. Asi, mida nimetatakse Julgeolekunõukogus "sulehoidmiseks" ehk Julgeolekunõukogu liikmed, kes hoiavad seda teemat päevakorral, toodavad neid produkte, resolutsioone, pressiavaldusi jne. Ja kui Saksamaa ja Indoneesia selle aasta 1. jaanuarist lahkusid, kes olid selle teema sulehoidjad, siis Eesti initsiatiivil Eesti ja Norra võtsid selle üle. Ja see muidugi on üks kõige olulisemaid küsimusi üldse Julgeolekunõukogu päevakorras. Paraku keegi ei osanud 1. jaanuaril ette kujutada, mis hakkab augustis juhtuma, aga ma arvan, et me oleme selle tööga ikkagi Julgeolekunõukogus väga hästi hakkama saanud.

Mis oli teie hinnangul kõige keerulisem hetk sellel ajal? Kas oli mingeid tõsiseid vastasseise?

Tõsiseid vastasseise teatud mõttes, võiks öelda, oli ju kogu aeg. Julgeolekunõukogus vastasseisud esinevad kogu aeg. Samas näiteks mõningad argumendid, mis kostusid, kui Eestis toimus debatt selle üle, kas on mõtet Julgeolekunõukokku minna või mitte, siis enamuses vastuargumendid ei ole tõele vastanud, mida nüüd kogemuse järgi võib öelda. Üks nendest oli see, et alalised liikmed teevad kõik otsused ja valitud liikmetel ei ole mingit sõnaõigust ja täiesti mõttetu on olla valitud liige, siis see minu kogemuse järgi praegu 99-protsendiliselt ei vasta tõele. Tegelikult ikkagi 99 protsenti töötab Julgeolekunõukogu kui 15, mitte kui viis pluss kümme. Ja neid üksikuid hetki, kui alalised liikmed oma jõudu kasutavad, on ikkagi väga vähe.

Ja teine vastasseis, mis oli meil ka hirm, oli see, et me peame valima oma liitlaste vahel, n-ö Euroopa ja USA vahel. Neid hetki oli väga üksikuid. Ei saa öelda, et neid päris ei olnud, aga lõppkokkuvõttes töötatakse ikkagi ju kompromiss välja ja enamuses jäid need teatud põhjustel ka möödunud aastasse.

Ja kolmas argument, mis veel oli, et me peame võtma seisukohti küsimustes, mis on meile ebamugavad ja võivad tekitada vastasseise erinevate riikidega, mida me Julgeolekunõukogu välisena võtma ei peaks, siis ka neid hetki oli ülimalt vähe. Võiks võib-olla ühe või kaks mõelda, aga ma ei hakka detailidesse minema.