Ma teadsin, et poleks tohtinud seda teha, aga tegin ikkagi. Nimelt sõitsin Ukrainasse suusatama vastupidiselt kõigile manitsustele ja hoiatustele. Juhtus see, mis juhtus ja 24 veebruari hommikul hakkas meie seltskond ülepeakaela tagasi sõitma.

Enne bussi istumist vaatasin korraks hotelli wifi abil telefonist "asju" ja viimane "asi", mida lugesin oli Raivo Vare postitus Facebookis "Kas tõesti on meil veel isegi parlamendis inimesi, kes seda Putini hullust õigustavad?"

Järgnes umbes pool ööpäeva, mil mul polnud vähimatki sidet mõne selle maailma informatsiooniallika või meilikastiga. Piisav aeg, et lugemise vahepeal ka mõelda. Näiteks Raivo Vare postitusele. Ei, ma polnud üllatunud. Ma isegi kujutan ette, kellest oli jutt.

Nädal või nii tagasi andis üks Tähtis Poliitik mingile Eesti telekanalile intervjuu, mille jutupunktid ka postitas Facebooki. Seal oli ka selline lause "Ma ei ole Kremli-meelne, aga..." (mis edasi tuli, see pole tähtis).

Mulle aga meenus, et paar aastat tagasi räägiti mulle uurimisprojektist, mille eesmärk oli uurida Vene propaganda levikut. Projekti raames analüüsiti ka Tähtsa Poliitiku kirjutisi ja väljaütlemisi ning (mälu järgi tsiteerides) "leiti seal Kremli propaganda narratiive".

Tähtis Poliitik on sündinud Venemaal ja Venemaa on siiski ta kodumaa ning võib-olla seepärast on ta õigustanud Venemaa osalemist inimsusevastastes kuritegudes Süürias, süüdistanud Türgit islamiterrorismis tolle hävitaja juhtumi ajal, et kohe unustada oma sõnad (nagu seda tegi ka suurem osa Venemaa lojaalsest meediast), kui Putin ja Erdogan ära leppisid. Ja kõik muu sinna juurde.

Nii või teisiti, kriitilistel juhtudel hakkas Tähtis Poliitik kordama neid mõtteid, millega võimule alluvad infokanalid täitsid Venemaa meediaruumi. Teinekord hilines nädal-paar, aga need mõtted tulid.

Aga vaataks omamaiseid tegijaid. Teatud sotsiaalmeedia infomullis teevad juba ammu ilma väljapaistvad "mitte-kremlimeelsed", kellel on alati oma "aga". Näiteks leninistist rahvaasemik OL, kunagisest teatridirektorist pensionär JA või täiesti legendaarne Kommentaator 18.

Igaühel neist on nähtavasti omad põhjused. OL, ainukene avalik leninist Eesti poliitikas, on nähtavasti arusaama Moskva vaatenurga kategoorilise imperatiivist omandanud kasvades üles Nõukogude nomenklatuuri eliidi perekonnas. Kommentaator 18 nutab siiani taga oma lörriläinud äri Krimmis, mille katkemises süüdistab ta millegipärast Ukrainat, aga mitte Venemaad.

Teatud pensionäridega on mul väike probleem. Ma arvan, et mõned neist pole siiani harjunud elama praeguses ühiskonnas ja igatsevad tagasi mitte Nõukogude ideoloogiat vaid Nõukogude hierarhiat ja käsusüsteemi, kus kõigil oli selge pilt, kes kellele pähe võib anda ja kuidas alluma pidi. Nii või teisiti, Kremli propaganda narratiivid on nende sotsiaal- ning mõne puhul ka pärismeedia avaldustes olemas ja selgelt fikseeritavad.

Üks, mis on kõigi ülalnimetatud isikutel ühine, on see, et neile ei meeldi, kui neid ühel või teisel viisil nimetatakse Kremli-meelseks. Mis tekitab mõningaid filosoofilisi küsimusi.

Esiteks, kõigil "Ma ei ole küll Kremli-meelne, aga..." jutu ajajatel on teatud määral õigus. Meil puuduvad kategooriad ja meetodid Kremli-meelsuse defineerimiseks. Kes on teemas sees, saab narratiividest aru (a la "Donbassis pole kunagi olnud Vene vägesid"), aga selleks peab olema natukene Venemaa uuema ajaloo huviline.

Kust ja kuidas aga mõõta Kremli-meelsust? Mida tähendab "natukene" ja "palju". Teine asi on selles, et igal inimesel on oma maailmavaade või poliitiline platvorm. Eriti soovitav on selle omamine avalikul elu tegelasel.

Kui teatud Prantsusmaa või Saksamaa poliitikud, majandustegelased või ka kultuuriinimesed kuulutavad avalikult oma sümpaatiat Putini Venemaa ja selle poliitikute suhtes (sealt ka väga sobiv ja laialt kasutatav väljend Putinversteher ehk inimene, kes mõistab Putinit), siis meie omad ronivad reeglina hambutu seletuse: "mul on lihtsalt teistsugune arvamus" taha.

Kui arvamus pärineb Venemaa riigimeediast või siis muidu lojaalsetest meediaväljaannetest ja seda transleeritakse ilma igasuguse analüüsita, siis pole see ka suurem asi arvamus. Mulle meenub, kuidas üks Ukraina päritolu Austria politoloog vastas taolisele arvajale: "Sul ei ole arvamust!"

Palun vabandust, aga see kõik jätab "sirgeseljalistest" arvamusliidritest päris mannetu mulje. Kas nad häbenevad? Või äkki nad kardavad midagi? Mida siis?

Last but not least muidugi ka see, et kui mõni "Ma ei ole küll Kremli-meelne, aga..." ütleb midagi, mille kohta võib ausalt öelda, et see on Kremli propaganda narratiiv, vahel lausa sõna-sõnalt kopeeritud Dmitri Kisseljovi viimasest telesaatest või võimutruu ajalehe Izvestja artiklist, siis võib see küll tekitada kerget reaktsiooni, aga ükski ajakirjanik ei tõstata küsimust, et miks meie avaliku elu tegelased transleerivad Kremli propagandat.

Kas meie eesti emakeelega ajakirjanikud ei saa aru, sest nad ei oska vene keelt, venekeelsed ajakirjanikud aga ei taha konfliktidesse sattuda?

Ma ei usu, et eestimaise Putinverstehenluse teema vältimine oleks hea müstilise "kodurahu" huvides. Enam või vähem Venemaa propaganda narratiivide transleerijad on siiamaani tekitanud teravaid reaktsioone. Ja tekitavad ka edaspidi.