Vladimir Putini vaimse seisundi üle on viimasel ajal üsna palju spekuleeritud. On tal ajukasvaja? On ta hull? Artemi Troitski on kirjutanud, et Putin on maniakaalne psühhopaat.

Kui vaadata Robert Hare ja Roland Shouteni kirjeldatud psühhopaadi omadusi, siis tõesti võib Putini juures täheldada mitmeid neist. Vastutustunde puudus, teiste süüdistamine, pidev (ja kasvav) vajadus teravate elamuste järele, oskus panna teisi inimesi täitma enda soove, vähene hirmu- ja ohu tunne, kõrge riskivalmidus, suur teotahe ja sooritus-suutlikkus, patoloogiline valetamine, kalduvus norme rikkuda, võime kiiresti otsustada ja teha ratsionaalseid valikuid, aga ka kütkestavus ja võimekus jätta head esmamuljet.

Antud kontekstis on tähelepanuväärne seos psühhopaatsusel huumoriga. Mida empaatilisem on inimene, seda parem on ka ta huumorimeel, muidugi võib see huumorimeel olla erinev, ent igatahes on leitud, et kõrgema psühhopaatsustasemega inimestel puudub igasugune loomulik võimekus naljast aru saada või seda oskuslikult teha. Mõelgem nüüd vastasseisule Putin vs Zelenski!

Ometi ei ole võimalik üksnes nende märkide põhjal lõplikku järeldust teha ning üldse kiputakse psühhopaatsuse silti üsna kergekäeliselt kleepima. Kõik ebameeldivad inimesed ei ole mingi vaimse haiguse või häirega ehk laenates Andres Langemetsa sõnastust: iga alatu kaabakas ei pruugi olla psühhopaat. Eksperdid pole ühel nõul isegi selle osas, kas Hitler oli psühhopaat või mitte.

Praktikas polegi vahet, kas suudame kindla "diagnoosi" määrata, vaid pigem on oluline, mida me selle võimalikkusega peale hakkame. Juhul kui Putinil on kõrgem psühhopaatsuse tase, mida see muu maailma jaoks peaks tähendama või kuidas temaga siis toime tulla?

Kuidas hoida eemale?

Eric Barker on mitmetele ekspertidele toetudes koostanud kokkuvõtte, kuidas psühhopaatidega hakkama saada. Kas need soovitused sobivad ka Putini ohjeldamiseks?

Esimene ettepanek, mida kõik eksperdid annavad on: hoia eemale! Kõrgema psühhopaatsusega inimesed on iseäranis osavad panema inimesi tundma ennast aktsepteerituna, suutlikuna, olulisena jne, ent kõike seda selleks, et neid enda huvides ära kasutada. Mittevajalikest inimestest sõidetakse julmalt üle.

Seepärast on üks halvemaid valikuid proovida neid lüüa nende enda mängus. Tegemist on manipulatsiooni kõrgliigaga, kuhu meil, lihtsurelikel, asja ei ole.

Kuidas Putinist eemale hoida? See on küll tagantjärgi tarkus, aga maniakaalne psühhopaat ei peaks kunagi saama võimu, eriti kui sellega kaasneb tuumanupule vajutamise võimalus. Koos karistusregistriga peaks kontrollima võimuihalejate - ja kõrgema psühhopaatsustasemega isikutel on see iha iseäranis suur - psühhopaatsustaset PCL-R alusel, sest karistuse ära kandnud kurjategija võib olla ohutum kui karistamata (ja võimalik, et lausa ühiskondlikult mitmel kujul auhinnatud) psühhopaat.

Praegu on Putini puhul peamine eemale hoidmise võimalus tema võimult kõrvaldamine. Mitmete sanktsioonide puhul võib mõelda, et need on alatult suunatud lihtsate venelaste vastu, olgu need muusikud, kellel ei võimaldata Jõhvis, Pärnus või Tallinnas esineda, sportlased, keda Otepääle suusatama ei oodata või kalurid, kelle püütud tuura enam Coopi, Rimi või Selveri riiulitelt ei leia.

Ent nende piirangute ja finantssanktsioonide mõte peaks olema venelasi survestada Putinist lahti saama. Muidugi on lihtsa valija võimalused väikesed, sest Venemaal ei maksa tõesti üksiku indiviidi hääl midagi, aga ennekõike on sanktsioonide läbi võimalik tekitada olukord, kus oligarhid mõistavad, et see, mis tõi neid rikkuseni, ei vii neid enam edasi ehk Putin muutub ohtlikuks nende ärihuvidele. Küll leiavad nad viisi kui ka vahendid, et tülikast tegelasest vabaneda ning taas "demokraatlik" kord jalule seada.

Hoiame kokku!

Teine soovitus psühhopaatidega toimetulekuks on mitte jääda üksi. Kõrgema psühhopaatsustasemega isikud kasutavad tihti manipulatiivse vahendina isoleerimist või endast sõltuvaks tegemist.

Psühhopaadist abikaasa "armastab" nii palju, et temast peaks piisama ning pole vaja kolleege, perekonda ega sõpru. Sellisesse blokaadi on Ukraina praegu paraku jäänud. Veelgi halvem olukord on Valgevenel, me peame neid paariateks, kuid tegelikult vajavad nad meie kaastunnet. Aleksandr Lukašenko nõrkus ja rumalus on teinud Valgevenest Putinile lihtsa saagi.

Meil tasub olla tänulik oma kunagiste juhtide nutikusele ja soosivale saatusele, et oleme osa Euroopa Liidust ning NATO-st. Meiega niisama lihtsalt juba laiata ei saa, "suurt venda" võib mitte armastada, ent ohu korral löövad F-35-d Eesti õhu klaariks.

Maailma agressorivastane solidaarsus on muljetavaldav, ometi läheks Ukrainal veelgi paremini, kui oleks moraalsele toetusele lisaks mõne mõjuka organisatsiooni liitumisleping tagataskus.

Putin on püüdnud ka lääne liidreid üksteisest isoleerida ja endast sõltuvaks teha. Ilmselt on tema kõige suurem šokk seotud Saksamaaga, keda lootis kindlalt enda gaasilõa otsas olevat. Samuti võib ta pettunud olla Viktor Orbanis, kes üllataval kombel on täiesti sama meelt ülejäänud Euroopa ja suurema osa maailmaga. Lisaks Ukraina vastupanuvõimele, tegi Putin valearvestuse just demokraatliku maailma ühtsuse osas, seepärast ei vaevunudki sissetungiks paremaid ettekäändeid otsima ja põhjusi paremini peitma.

Võta või jäta!

Oluline on kõrgema psühhopaatsustasemega isikute suhtes mitte omada illusioone. Lootus, et nad peavad antud lubadusi, lootus, et nad mõistavad, lootus, et nad kaaluvad võimalikke kahjusid jne on mitte ainult tühised, vaid lausa ohtlikud.

Neid isikuid tuleb võtta, nagu nad on, ehk neilt võib oodata kõike (loe: halvimat, mis mõeldav). Lääne naiivsust Putiniga suhtlemisel ei peaks halvaks panema, sest kui seda ei oleks, oleksime langenud samasse sügavikku, kus temagi, totaalsesse empaatiapuudulikkusesse.

Kõrgema psühhopaatsusega isiku täieliku empaatiapuudulikkuse tõttu pole põhjust arvata, et tavalise venelase kannatused, mis kaasnevad mitmete sanktsioonidega, Putinile kuidagi korda lähevad.

Kõige hullem on see, et kui suurem osa inimesi püüab vältida konfliktide eskaleerumist, siis psühhopaat ei pea millekski siseneda ka Glasli taksonoomia järgi kolmandale ehk kaotus-kaotus tasandile. Piltlikult väljendudes võib säärane võimur tuumanupule vajutada ka ise pommi otsas istudes, peaasi, et vaenlane purustatud saab.

Karistuse kartus säärast persooni ei peata, oma eesmärkide eest ollakse nõus surma minema. Sellele viitavad ka tuntud psühhopaatidest kurjategijate Andrew Phillip Cunanani ja Johannes-Andreas Hanni enesetapud.

Samal ajal ei maksa kõrgema psühhopaatsustasemega inimesi ka ülehinnata. Näiteks kurja geeniuse kuju, a la professor Moriarty, on ilukirjanduslik ja tegelikkuses on leitud, et psühhopaatsus on intelligentsusega pöördvõrdelises seoses. Kõrgema psühhopaatsustasemega inimesed suudavad küll langetada isegi kriitilistes olukordades ratsionaalseid otsuseid, ent see ei tee neist ajuhiiglasi, pigem on nende tarkus tagasihoidlik.

Võit- võit koostöö?

Sobivate ja soosivate asjaolude kokkulangemisel võib osutuda võimalikuks ka koostöö. Selle juures on oluline esmalt, et psühhopaat tajuks partnerit sama tugevana kui ta ise ning teiseks, et ta näeks enda jaoks ihaldatavat kasu. Venemaal näib säärane suhe olevat Hiinaga.

Paraku meil ei ole võit-võit koostööks lootustki, meiesugust "küla" ei hakka Vene valitsus kunagi endaga võrdseks pidama. Võrdsuse lootus võib olla vaid Euroopa Liidul ja NATO-l, kuid iseäranis viimase osas on raske leida, millist koostööd võiks Putin NATO-ga enda jaoks kasulikuks pidada.

Isegi kui selline koostöö võib kasulikuks osutuda, on sellel kõrge hind. Ühelt poolt ei tohi hetkekski valvsust kaotada, kõrgema psühhopaatsusega inimestele pole ei kokkulepped ega suhted pühad, loeb üksnes kasu ning võetud kohustusi käsitletakse just kasulikkusest lähtuvalt.

Samuti tuleb pidavalt jälgida, et võit-võit suhe märkamatult ühepoolselt (loe: psühhopaadi jaoks) kasulikuks ei muutu. Kui tavalised inimesed üldjuhul kaotavad teiste suhtes valvsuse peale esmamulje tekkimist, siis kõrgema psühhopaatsusega isikutel on tugevalt säilinud kiskja instinktid (see on üks põhjus, miks Robert Hare psühhopaate sotsiaalseteks kiskjateks nimetas) ning nad näevad alati võimalusi, kui "saak" muutub kättesaadavaks ehk iga nõrkushetk on nende jaoks signaal ründamiseks.

Kel jõud, sel õigus

Kõrgema psühhopaatsusega isikutel pole ideaale, nad ei usu peale enda isikuga seotud vajaduste suurt midagi. Neil puuduvad või on tagasihoidlikult esindatud asjad, mis teevad teisi nõrgaks, aga mis on teisalt inimlikkuse aluseks. Vähene või täiesti puuduv kaastunne, piiratud emotsioonid, pühendumatus pikaajalistele suhetele, hirmu puudumine ja kõrge riskimise valmidus.

Kõige selle tõttu on nad enamusest lihtsurelikest tugevamad ning jõud on ainus väärtus, mida nad aktsepteerivad. Mitte ennekõike füüsilist, vaid hingelis-vaimset, vanas vanglaslängis kasutati selle kohta mõistet "duhh".

Nõukogudeaegse vangla hierarhia ei baseerunud ennekõike musklijõul, vaid just sellel, kellel "duhhi" rohkem. Putini puhul lisandub sellele tuumavõimekus ning kindlasti on tema jaoks arvestatavamad partnerid need, kelle relvaarsenal muljetavaldavam. Ometi sama militaarse võimekuse juures tundub, et Putin pidas Donald Trumpi võrdsemaks partneriks kui peab Joe Bidenit, isegi Angela Merkelit paistis Putin endaga sarnasemana käsitlevat kui Olaf Scholzi.

Kokkuvõtteks

Kui Putin on psühhopaat, siis temaga toimetulekuks tasub esmalt loobuda illusioonidest ja oma (inimlikust) loogikast, sest ta ei järgi reegleid, ei pea kokkuleppeid ega peatu millegi ees. Karistused teda ei heiduta, võivad isegi vastupidiselt mõjuda, sest suurema karistuse ähvardusega kaasneb ka suurem adrenaliin, mida psühhopaat vajab kohati enam kui õhku.

Teiseks tasub kasvatada "duhhi", mida Zelenski on mõne päevaga kindlasti teinud ja Putin võib teda vihata enam kui kunagi varem, aga temast mööda vaadata ei saa.

Kindlasti on oma mõju ja autoriteeti kasvatanud ka Ursula von der Leyen ja Boris Johnson. Poliitikas võiks see ennekõike tähendada, mitte kõva häälega lärmamist, vaid nn riigimehelikkust. Julgust teha seda, mis õige, isegi kui see ei pruugi parasjagu hääli juurde anda.

Kolmandaks tasub sõpradega veelgi enam kokku hoida. See ei pea tähendama iseseisvuse kaotamist ega mõne suurema sõbra sobimatute reeglite järgi elamist, vaid kasulikku koostööd. Oleme väikesed, aga mitte võimetud, me pole küll igas asjas kõigi sõpradega võrdsed, ent isetu võimetekohane panustamine tagab liitlaste lojaalsuse süngeimalgi tunnil.

Viimaks ja peamiseks: kõrgema psühhopaatsusega isik ei peaks kunagi võimule tulema, ega võimul olema. Putini suhtes ei saa me praegu suurt midagi ette võtta, tulevikus on aga eriti oluline toetada (iseäranis Venemaal, aga ka meil ja mujal) kodanikuühiskonna ja tugeva keskklassi tekkimist, see loob lootuse, et tekib suurem võimu kontroll ning üksikud hälbe või hälbeta isikud ei saa kogu maailma kaosesse kupatada.