Kuidas suhtute sellesse, mis praegu Ukrainas toimub?

Minu meelest saab hinnang toimuvale olla vaid ühene. See on agressioon, mida planeeriti juba ammu. Praegu pannakse Ukrainas toime sõjakuritegusid. On ilmselge, et Putini režiim on jõudnud kõigi fašistlike diktatuuride agoonia staadiumini.

Tänasel päeval on kogu vaba maailma ülesanne mitte ainult aidata Ukrainal agressiooni peatada ja päästa neil oma riigi iseseisvust, vaid ka hävitada Putini armee ja valmistada ette pinnas selleks, et see režiim, mis ähvardab juba tervet maailma. Ärgem unustagem, et Putinil on tuumarelv.

Et selle režiimi lõpp saabuks võimalikult kiiresti, seda saab saavutada vaid ühiselt tegutsedes. Hävitades Putini väed Ukrainas ja viies Venemaa majandusliku krahhini, mis, ma vähemalt loodan, toob seal ikkagi miljonid inimesed tänavatele.

Kas teie saate aru, miks Putinile seda sõda vaja oli?

Siin tekib probleem tavainimeste loogika rakendamisel. Meie teiega mõistame, et see sõda tõmbab kogu režiimile kriipsu peale. Aga üle 20 aasta võimul olnud diktaatori loogika on hoopis teine. Me teame ajaloost, et diktaatorid on alati astunud üle selle punase joone, mille puhul maailm, mis isegi ei soovinud sõda ega verevalamist, oli sunnitud vastama. Demokraatia võidab lõpuks alati. Isegi hirmsa hinnaga.

Putin on nende 22 aasta jooksul toime pannud hulga kuritegusid. Kahjuks pole ta pidanud nende eest vastust kandma. Kui vaadata Putini valitsemist, alates teisest Tšetšeenia sõjast aastatel 1999–2000, toonaseid majade õhkulaskmisi… Sellele järgneb lõputu kuritegude nimestik. Muu hulgas sõda Gruusiaga aastal 2008, Krimmi annekteerimine, Bashar al-Assadi aitamine, Aleppo verine ründamine. Kunagi ei järgnenud reaktsiooni, mis võinuks teda veenda selles, et ta peab peatuma.

Sõda Ukraina vastu valmistas Putin ette juba ammu. See on osa tema maailma ümberkujundamise plaanist. Pealegi pole ta midagi varjanud. 15 aastat tagasi Münchenis Euroopa julgeoleku konverentsil esitas Putin oma visiooni, kuidas maailm peaks välja nägema: ei mingeid rahvusvahelisi leppeid, ei mingeid konsensusi. See on maailm, kus tugevad riigid dikteerivad nõrgemate riikide üle. See on maailm, kus domineerib impeeriumile omane mõtlemine.

Ta hakkas oma plaani ellu viima. Valmistumine Ukraina sõjaks käis juba ammu. See pole ainult Krimmi annekteerimine ega sõda Ida-Ukrainas. See on pidev, mitte hetkekski katkev propaganda Venemaa telekanalites, kus eitati Ukraina riigi olemasolu. Putin leidis, et Ukraina pole riik ja Ukraina likvideerimine on hädavajalik eeltingimus Venemaa kui impeeriumi staatuse taastamiseks.

Seepärast ei tasu ka imestada, kui kogu maailma pingutustele vaatamata alustas Putin sõda, olles ise täiesti veendunud, et sõda lõpeb esiteks väga ruttu… Nagu diktaatorid ikka, ei osanud ta kujutleda, et rahvas hakkab oma riiki kaitsma. Aga peale selle ei kartnud ta üldse lääne sanktsioone, sest viimase ajani olid need, ütleme ausalt, naljanumber.

Alles nüüd põrkus Putini režiim üksmeelse lääne seisukohaga ja sanktsioonidega, mis, ma ei kahtlegi, murravad Putini majandusliku selgroo.

Ütlesite, et seda sõda saanuks vältida. Kuidas?

Kui Ukraina olnuks relvastatud. Kui need relvad, mida praegu Ukrainale abiks saadetakse, olnuks juba varem sinna viidud, siis ma ei kahtle, et Putin oleks veidi arukamalt toiminud. Aga sõda on üldiselt selle tulemus, et diktaator, agressor, peab oma ohvrit nõrgaks.

Kahjuks oli Putinil igati alust arvata, et Ukraina ei saa mingit abi. Vabal maailmal, Ameerikal ja Euroopal, oli enam kui piisavalt aega, et relvastada Ukrainat ja valmistuda agressiooni tõrjumiseks. Kahjuks seda ei tehtud ja nüüd me näeme, kuidas sõja segaduses ja kaoses need relvad küll Ukrainasse jõuavad, aga selge on, et kohe neid kasutada ei saa.

Lihtsalt on tõsiselt häbi näha, et relva- ja abisaadetised, mis pool aastat tagasi võinuks sõja ära hoida ja päästa tuhandete, pigem kümnete tuhandete inimeste elu, jäid sel hetkel tulemata. Ainult selle pärast, et lääneriigid tahtsid jätkata Putiniga äriajamist.

Me peame olema ausad ja tunnistama, et lääs polnud valmis vastu astuma ja elu oli liiga mugav. Pealegi ärgem unustagem, et Putin on 20 aastaga üles ehitanud inimkonna ajaloo võimsaima agentuuride ja lobistide võrgustiku, kus on kõige arenenumate riikide endised peaministrid, välisministrid.

Venemaa raha, mis varastatud vene rahvalt, kasutati selleks, et üles ehitada Putini lobitöötajate infrastruktuur, mis laienes üle kogu vaba maailma. Raske on leida lääne ühiskonnas ühtki rahanduse, poliitika, majanduse, sotsiaalabi või heategevuse ringkonda, kus seda raha ei kasutataks.

Nüüd on käes olukord, kui esimest korda paljude aastate jooksul näitasid lääneriigid üles valmisolekut sellest rahast keelduda ja seadsid endale eesmärgiks Putini režiimi täieliku isoleerimise.

Pühapäeva õhtul andis Putin käsu viia tuumaüksused kõrgendatud valmisolekusse. Kas see on lihtsalt ähvardus?

Kui meil on tegemist diktaatoriga, kes on kaotanud reaalsustaju, tuleb igasse ähvardusse suhtuda tõsiselt. Mina leian, et see on Putini bluffimistaktika jätk, sest ta on alati arvanud, et kui tõsta panuseid, siis tema vastased, ameeriklased või eurooplased, viskavad alati kaardid lauale. Nagu pokkeris. Tal võivad küll olla käes nõrgad kaardid, aga ta on veendunud, et panuseid tõsta võib lõputult.

Aga mul on tunne, et tema otsus on märk sellest, et sõda tavarelvastusega on tal juba kaotatud. Ei, sõda muidugi jätkub. Vene väed mõnel pool veel ründavad. Aga on ilmselge, et välksõda ei õnnestunud. Ja seepärast muutub ka strateegia. Juba eile öösel nägime, et hakati tulistama elamurajoone.

Kui sõja esimesel kolmel päeval vältisid Vene üksused otserünnakuid rahulike elanike pihta ja oli näha, et oli antud käsk üritada vältida tsiviilohvreid, siis täna tundub mulle, et see kõik on muutunud. Putin võtab üle põletatud maa taktika ja hakkab kasutama kõige erinevamat relvastust, kaasa arvatud keelatut, näiteks kassettpommid.

See võib kaasa tuua uue reaktsioonide laine läänes ja tuumavägede viimise kõrgendatud lahinguvalmidusse. See on Putini hoiatus ameeriklastele ja eurooplastele, et nad ei sekkuks, sest Putini kuritegude nimestik Ukrainas hakkab lõputult pikenema. Venemaa rahvas protestib.

Kas te näete võimalust, et massid tulevad tänavatele ja nõuavad Putini võimult lahkumist?

Minu meelest ei tasu alahinnata seda, mis Venemaal viimastel päevadel toimub. Putin on paarikümne aastaga poliitmaastiku täielikult tühjendanud. Venemaal puudub opositsioon kui selline. Need inimesed, kes koos minuga protestimarssidele tulid, täiesti rahumeelsetele marssidele, 15 või veel 10 aastat tagasi, kui olid viimased suured aktsioonid… Nad on kas sunnitud emigratsioonis nagu mina, vangis nagu Aleksei Navalnõi, või tapetud nagu Boriss Nemtsov.

Faktiliselt kogu Venemaa poliitiline tegevus on täna Kremli kontrolli all. Ja ometi me näeme, et kümned tuhanded inimesed tulevad tänavatele. See on spontaanne väljaastumine. Seda ei saanud keegi ette valmistada. See on inimeste reaktsioon sõjale ja tüdimusele Putini režiimist. Selge, et seni jätkub režiimil jõudu seda kõike maha suruda. Aga et viimase kolme päevaga vahistati riigis üle 5000 inimese, see näitab, et need protestid hakkavad ainult kasvama. Inimesi vahistatakse. Ja ikka tõsiselt arreteeritakse, pekstakse. Ähvardatakse pika vanglakaristusega, kui süüdistus peaks esitatama. Ometi peavad inimesed vajalikuks tänavatele tulla.

Selge, et kümnetest tuhandetest inimestest ei piisa, et kukutada Putini režiim ja luua Venemaal uus poliitiline reaalsus. Aga kui sanktsioonid toimima hakkavad, ja ma ei kahtle, et lähiajal see juhtub, siis see mõjutab juba kõiki venemaalasi. Siis tulevad tänavale ka teistsugused inimesed.

On põhimõtteliselt oluline viia Putini režiim pankrotti. Just seda vaba maailm praegu teebki. Raha on vaja sõjalise agressiooni jätkamiseks, propaganda jätkamiseks, ja ärme unustame – politseijõudude ülalpidamiseks. Keegi politseinikest ei hakka Putinit kaitsma, kui neile ei maksta.

Seega on praegu esmaülesanne Venemaa totaalne rahanduslik isolatsioon ja Putini ilmajätmine materiaalsetest ressurssidest, millega jätkata sõda, repressioone ja propagandat.

Kas Putini lähiringkonnas on inimesi, kes suudaksid teda ümber veenda?

Ajaloost teame, et selliseid inimesi leidub alati. Aga kui mäletate Venemaa julgeolekunõukogu istungit ja Putini lähikondlaste käitumist, siis vaadates neid haledaid, argpükslikke tegelasi, kes ei suutnud varjata enda õudust toimuva suhtes, on raske kujutleda, kes neist võiks seda teha. Aga jälle, inimese psühholoogia on imelikult üles ehitatud. Ka argpükslikud inimesed võivad end õuduse olukorras üleval pidada kui mitte kangelaslikult, siis vähemalt otsustavalt.

Mulle tundub taas, et kõik sõltub sellest, kui kiiresti varisevad kokku Venemaa sisemised valitsusstruktuurid. Kui hakkavad koos toimima need kaks faktorit, mis on vajalikud diktatuuri kukkumiseks – sõjalised kaotused ja majanduslik krahh – siis on võimalik, et isegi need inimesed, vaatamata oma välisele nõrkusele ja argusele, suudavad otsustada, et neil lihtsalt pole teist väljapääsu.

Kuidas seda sõda lõpetada?

Sõda lõpeb ainult Venemaa sõjalise lüüasaamisega. Putin ei kavatse seda sõda lõpetada. Ta mõistab samamoodi, et igasugune järeleandmine tähendab tema kaotust. Diktaator aga ei saa endale kaotust lubada. Tema võim põhineb isiksuse domineerimise kompleksil.

Kaotanud diktaator jääb ilma enda legitiimsusest. Diktaatoril pole mingit muud legitiimsust peale jõu ja võimaluse kõike ümbritsevat ainuisikuliselt juhtida. Seepärast jätkab Putin sõda, kuni ei saavuta püstitatud eesmärke, vähemalt osaliselt. Kõik need on seotud laienemisega Ukrainasse. Seepärast ma ei näe võimalust sõja lõpetamiseks, sest Ukraina ei kavatse iial Putini nõudmistele järele anda. Aga Putin üritab viimse sõdurini, kes tema käsutuses, ikkagi Ukrainat alistuma sundida.

Kas teie isiklikult abistate Ukrainat? Ja kuidas?

Ma teen pidevalt koostööd praktiliselt kõigi massiteabevahenditega maailmas. Aitan korraldada abivahendite kogumist Ukrainale. Praegu on väga oluline, et tänu nendele paljude inimeste jõupingutustele on toimunud pööre lääne ühiskondlikus teadvuses.

Sõjast Ukrainas on saanud maailma iga normaalse ausa inimese isiklik asi. See on põhimõtteliselt muutnud kogu poliitilist tegelikkust. See, et kaks päeva tagasi Saksamaa muutis oma välispoliitilist kurssi, seda niinimetatud Ostpolitiki, mis domineeris Saksamaal juba viimased 50 aastat ja viimasel 25 aastal sai lausa Saksamaa välispoliitika mantraks. See, et Saksamaa hakkab relvastuma, nagu hakkab muutuma ülejäänud Euroopa, see on minu arvates tähtsaim saavutus. Ukraina pole enam selles sõjas üksi.

Selge, et see kõik juhtus palju hiljem, kui oleks pidanud. Oleks saanud paljusid ohvreid vältida. Siiski tundub mulle, et oleme jõudnud tulemuseni, mil läänemaailm – vaba maailm, kus on ka Austraalia, Uus-Meremaa, loomulikult Jaapan ja Lõuna-Korea – see maailm jõudis viimaks järeldusele, et Putini režiim on suurim oht kogu maailmakorrale. Selle režiimi eksisteerimine teeb inimkonna normaalse arengu võimatuks. See tähendab, et kõik ressursid suunatakse režiimi isoleerimiseks. Ja loodan väga, et nii pannakse punkt sellele kuritegelikule loole.