Teekond  Rivnest Novograd-Volõnskisse viis meid taas lõputute põldude vahele. Tee ääres leiab infotahvleid Vene vägedele. Linn näeb räsitud välja. Kole nõukogudeaegse arhitektuuri soust. Oleme 200 kilomeetri kaugusel Kiievist ja saja kilomeetri kaugusel aktiivsest sõjast.

"Meil on siin natuke muidugi paanika, kuid me usume oma sõjaväge, meie poisse, kes meid kaitsevad," ütles Tatjana.

Tatjana sõnul oli tal varem Venemaal sõpru. Enam mitte.

"Mul ei ole seal enam tuttavaid, mul ei ole seal enam sõpru, ja kui ausalt öelda, mul ei ole nende suhtes enam mingit lojaalsust. Sest minu kuueaastane laps jookseb öösel häire ajal keldrisse ja räägib, et ma vihkan Vene presidenti, ma tahan teda tappa, kuigi enne seda ta isegi ei teadnud, et eksisteerib selline sõna nagu president," rääkis Tatjana.

"Meeleolu on halb. Halb. Sõda. Tuleb karistada seda Putinit. Mul on tütar seal Venemaal," ütles Valja.

Linnas on õhuhäire ja me otsime varju kirikust. Seda teevad teisedki. 

"Vaimulikena peame me inimesi toetama. Moraalselt, hingeliselt, rahustama, et inimesed säilitaksid rahu. Kõik me teame, mis meeleolu siin on. See on sõda. Mitte kaugel meist tulistatakse linnu, inimesed surevad," lausus kirikuõpetaja Andrei.

Andreil on ka sõnum Vene sõduritele: "Sõda ei too kummalegi poolele head. Seetõttu, las lähevad koju tagasi oma emade juurde. Ja kõik saab olema hästi. Enne seda elasime koos üpriski rahus, mingit tohutut vajadust selle sõja järele ma ei näinud."

Kiriku eest leiame mälestuspildid siinse piirkonna inimestest, kes on saanud surma viimase kaheksa aasta jooksul kas Maidanil või Donbassis võideldes.