Venemaa invasioon on põhjustanud mitmeid õigusrikkumisi merel, nagu rünnakuid neutraalsete riikide, sh Eesti, kaubalaevade vastu Mustal merel, Venemaa blokaadi Aasovi merel, Maosaare okupeerimise.

Sõja tõttu on näiteks Türgi sulgenud Bosporuse väina ja Dardanellid Vene sõjalaevadele, Ühendkuningriik sulgenud oma sadamad Vene laevadele ning sama sammu on kaalumas Euroopa Liit, et survestada Venemaad sõjategevust lõpetama. Püüan neisse tahkudesse ükshaaval selgust luua mere(sõja)õiguslikust perspektiivist lähtuvalt.

Türgi väinade sulgemine Vene sõjalaevadele

Läbipääsu Türgi väinadest reguleerib 1936. aasta Montreux konventsioon (vt ka mereõiguse konventsiooni art. 35(c)). Montreux konventsioon annab laialdased õigused Türgi väinade läbimiseks Musta mere rannikuriikide, sh Venemaa, sõjalaevadele.

Teiste riikide sõjalaevade pääs Mustale merele on rangelt piiratud nii ajaliselt (kuni 21 päeva) kui ka arvuliselt (kuni üheksa sõjalaeva) ja mahuliselt (kogumahutavus kuni 45 000 tonni, kusjuures ükski laev eraldi võetuna ei või olla üle 10 000 tonni kogumahutavusega).

Lisaks kohaldub sõjalaevade läbimisele Türgi väinadest etteteatamise nõue, mis on Musta mere rannikuriikide puhul kaheksa päeva ja teiste riikide puhul 15 päeva enne nende sõjalaevade plaanitavat läbisõitu.

Lisaks keelab Montreux konventsioon lennukikandjatel Türgi väinade läbimise (lepingu lisa 2). Ometi pole Venemaa oma ainsat lennukikandja funktsiooni täitvat laeva (Admiral Kuznetsov) selle veeskamisest saadik ametlikult lennukikandjana määratlenud. Seetõttu kohaldub sellele Montreux konventsiooni artikkel 11, mis annab Musta mere rannikuriikidele õiguse saata Türgi väinadest läbi ka oma selliseid sõjalaevu, mille kogutonnaaž on üle 15 tuhande tonni.

Teadaolevalt pole teised riigid ka protesteerinud selle peale, kui Admiral Kuznetsov Mustalt merelt ookeanidele pääsuks läbis Türgi väinu.

Montreux konventsioon annab küll eriõigused Musta mere rannikuriigile Türgi väinade läbimiseks, kuid sõja ajal keelab temagi sõjalaevade läbisõidu Türgi väinadest, kui ta on agressoriks (art 19 lg 2).

Erandiks on olukorrad, kus sõjalaevadel on vaja läbida Türgi väinu, et naasta oma kodusadamasse (art 19 lg 4). Riikidel on samas endiselt võimalik liitlassuhete raames Türgiga ka sõjaajal saata sõjalaevu läbi Türgi väinade, et toetada agressiooni ohvrit.

Sisuliselt on Venemaa alates 2014. aasta veebruarist olnud agressoriks rahvusvahelises relvakonfliktis Ukrainaga, mille olulisteks teetähisteks on olnud mh Krimmi annekteerimine, Kertši väina intsident ja Ukraina merealade hõivamine ning Ukraina territoriaalse terviklikkuse vastane sõjategevus Ida-Ukrainas.

Sõjategevuse eskaleerudes 24. veebruaril palus Ukraina Türgil Montreux konventsiooni alusel keelata Vene sõjalaevade läbisõidu Türgi väinadest. Venemaa oli selleks ajaks teavitanud Türgit (lähtuvalt kaheksapäevasest etteteatamise nõudest), et soovib täiendavalt saata neli sõjalaeva Mustale merele, millest kolm ei olnud registreeritud Venemaa Musta mere baasidesse.

Türgil tuli seega otsustada, kas Ukraina vastu on alustatud sõda või "sõjaline erioperatsioon", nagu väidab Venemaa. Sõja tunnustamine Türgi poolt tõi kaasa selle, et Vene sõjalaevade läbisõit Türgi väinadest keelati Montreux konventsiooni artikkel 19 lg 2 alusel. Türgi välisminister sedastas, et Venemaa aktsepteerib seda otsust.

See näide ilmestab muu hulgas, millist juriidilist kaalu omab vahetegu sõja (moodsas õiguskeeles on selle sünonüümiks "relvakonflikt") ja muude vaenutegevuse vormide puhul, kuidas iganes neid nimetada: "intsident", "erioperatsioon", "kokkupõrge" vms.

Kust aga jooksevad sõja õiguslikud piirid? Selle näitlikustamiseks võime pöörata pilgu Vene invasiooniga kaasnenud rünnakutele neutraalsete riikide kaubalaevade vastu Mustal merel.

Rünnakud neutraalsete kaubalaevade vastu ja välisriikide õigus sõjaliselt sekkuda

Ukraina andmetel hõivasid 1. märtsil Vene mereväelased Eesti firmale kuuluva kaubalaeva Helt, mis seejärel leidis Vene mereväes kasutust n-ö kaitsekilbina, kuni uppus 3. märtsil Odessa lähistel arvatava miinitabamuse tõttu. Laeva meeskonnaliikmed suudeti päästa.

Asjaolude pinnalt paistab, et tegemist on õigusvastase rünnakuga sõjas neutraalse riigi kaubalaeva vastu. Heltil oli Panama riikkondsus, mille lipu all tal oli õigus sõita.

Ühelt poolt meresõjaõiguses lähtutakse sellest, et kaubalaev, mis kannab neutraalse riigi lippu, on vaid prima facie neutraalse riigi laevaks ja komandör otsustab laeva neutraalse riigi staatuse temale kõrgematelt ohvitseridelt laekuva info pinnalt.

Teisalt puudub igasugune alus oletada, et Helt oleks kuidagi andnud sõjalist kasu Ukraina sõjategevusele, mille tõttu ta oleks saanud kaotada neutraalse riigi kaubalaeva kaitse. Erinevalt varasematest rünnakutest käimasolevas sõjas neutraalsete riikide kaubalaevade vastu näib seega, et Helti tsiviilisikutest koosnevat laevaperet kasutati inimkilbina lahingtegevuses, mis on selges vastuolus meresõjaõigusega.

Kui meedias avaldatud info vastab tõele, siis seadis Vene merevägi Helti olukorda, milles see kaotas oma staatuse kaubalaevana ja muutus Ukraina jaoks sõjaliseks sihtmärgiks, mida Ukraina võiski rünnata eelneva hoiatuseta (miinitabamus), kui Helt osales sõjategevuses näiteks Odessa dessandiks ohutu meretee kaardistamisel.

23. veebruari õhtul tabas Türgi firma omanduses, kuid Marshalli saarte lipu all seilavat suurt kaubalaeva Yasa Jupiter plahvatus, kui ta oli Mustal merel teel Rumeenia vetesse. Ükski riik pole vastutust selle plahvatuse korraldamise eest võtnud. Laevapere pääses rünnakust tervelt.

25. veebruaril rünnati raketiga Moldova lipu all seilavat, kuid Ukraina firma omanduses olevat tankerit Millenial Spirit. Venelastest koosnev meeskond sai laevalt põgenedes loota vaid päästevestidele, sest muu päästevarustus oli laeval puhkenud tulekahjus hävinud. Samal päeval tabas rakett Odessa sadamas Panama lipu all seilavat kaubalaeva.

2. märtsil tabas väidetavalt Vene mereväe rakett Bangladeshi lipu all sõitvat laeva Banglar Samriddhi Olvia sadamas Ukrainas, tappes ühe meeskonnaliikme. Ukraina väitel vastutab nende rünnakute eest Venemaa.

Riikide praktika ja kohtupraktika pinnalt on ebaselge, kas rünnak kaubalaeva vastu võib ületada lävendit, mille puhul on riigil õigus relvastatud enesekaitsele ÜRO harta artikli 51 alusel.

Seda halli ala on viimastel aastatel varmalt ära kasutatud, näiteks 2019. aasta miinirünnakute puhul Hormuzi väinas seilanud tankerite vastu, samuti hiljutises Iisraeli-Iraani vastasseisus merel, kus märklauaks olid ennekõike kummagi riigi kaubalaevad.

Küsimus, kas rünnak kaubalaeva vastu annab õiguse relvastatud enesekaitsele, oli Rahvusvahelise Kohtu 2003. aasta otsuse keskmes Ameerika Ühendriikide (USA) ja Iraani vahelises vaidluses. Selles kohtuasjas väitis USA, et Iraani-Iraagi sõja ajal 1987. aastal toimunud rünnak tema lipu all seilava tankeri Sea Isle City vastu oli selliseks relvastatud rünnakuks, mis annab õiguse relvastatud enesekaitsele, samal ajal kui Iraan seda vastustas.

Rahvusvaheline Kohus ei võtnud selles küsimuses selget seisukohta, küll aga leidis, et USA ei olnud suutnud veenvalt tõendada Iraani vastutust rünnaku eest kaubalaevale ja seda, et rakett oli suunatud konkreetse laeva vastu (mitte programmeeritud tabama lihtsalt mõnda sihtmärki samas regioonis).

Kohtu otsuse järgi puudus USA-l õigus relvastatud enesekaitsele vastuseks samuti 1987. aastal toimunud rünnaku eest Panama lipu all seilanud tankerile Texaco Caribbean, sest USA ei olnud laeva lipuriigiks.

Seevastu leidis Rahvusvaheline Kohus oma 2003. aasta otsuses (paragrahv 72), et rünnakust üksiku välisriigi sõjalaeva vastu võib piisata lipuriigi relvastatud enesekaitseõiguse teostamiseks ÜRO harta artikli 51 alusel, käivitades sellega relvakonflikti. Seda järeldust võib üle kanda ka näiteks rünnakutele sõjalennukite vastu.

Seega saab Mustal merel toimunud hiljutiste rünnakute valguses kaubalaevade vastu kõneleda vaid Moldova, Marshalli saarte, Bangladeshi ja Panama võimalikust relvastatud enesekaitse õigusest. Mõistetavatel põhjustel polnud ükski nendest riikidest huvitatud kasutama relvastatud enesekaitse õigust rünnakute väidetava toimepanija Venemaa vastu.

Puuduvad ka piisavad tõendid, mis Rahvusvahelise Kohtu poolt 2003. aasta otsuses seatud standardi järgi näitaksid, et rünnakud olid konkreetselt suunatud nende laevade vastu. Erandiks on rünnak Helti vastu.

Rahvusvahelise Kohtu 2003. aasta otsus seab seega kitsendavad tingimused relvastatud enesekaitse õiguse teostamiseks vastuseks kaubalaevadele sooritatud rünnakutele. Küll aga on igal riigil Rahvusvahelise Kohtu varasema praktika ja tavaõiguse järgi lubatud Ukraina valitsuse kutsel sekkuda oma relvajõududega sõtta Ukraina kaitseks (1986. aasta Nicaragua otsuse paragrahv 126; 2005. aaasta Kongo otsuse paragrahv 105-106, 149).

Venemaa blokaad Aasovi merel ja Ukraina merealade hõivamine

Välisriikide sõjalaevadele oli pääs Aasovi merele suletud juba enne sõjalist eskalatsiooni Ukrainas. Jätkuvalt jõus oleva 2003. aasta Ukraina-Vene Kertši lepingu järgi eeldab välisriigi sõjalaeva sisenemine Aasovi merele Ukraina ja Venemaa mõlemapoolset eelnevat nõusolekut (art 2 lg 3). 24. veebruaril peatas Venemaa ka kaubalaevade liikluse Aasovi merel.

Sisuliselt on Venemaa seega alates 24. veebruarist jõustanud blokaadi Ukraina Aasovi mere sadamalinnade Mariupoli ja Berdjanski suhtes. See blokaad on efektiivne, sest Kertši väin on Venemaa täieliku kontrolli all. Selle blokaadi õiguspärasus on meresõjaõiguse järgi ometi kaheldav.

Blokaad kehtestatakse vaenlase ranniku või sadama suhtes, takistades kõigi laevade ja õhusõidukite läbipääsu, sõltumata nende riikkondsusest. Blokaadi eesmärk on välistada vastase varude täiendamine õhu- või mereteid kaudu.

Humanitaarotstarbeliste varude läbipääsu tsiviilelanikkonnale ei või aga takistada. Samuti on keelatud blokaadi käigus tsiviilelanikkonna näljutamine (Genfi 1949. aasta konventsioonide juurde sõlmitud 1977. aasta I lisaprotokoll, art. 54(1), art. 49(3)).

Venemaal tuleb seega tagada humanitaarotstarbelised abisaadetised piiramisrõngasse jäänud Mariupoli elanikele. See on eriti oluline praegu, mil Tallinna-suurust Mariupolit, mis on jäänud elektri-, vee- ja küttevarustuseta, ähvardab mitmepäevase lauspommitamise järel humanitaarkatastroof.

Lisaks, kui lähtuda sellest, et Kertši väinas kohaldub takistamatu läbisõidu õigus (selle kohta pikemalt teadusartiklis "The Passage Regimes of the Kerch Strait—To Each Their Own?"), tuleb Venemaal meresõjaõiguse järgi tagada neutraalsete riikide laevadele ja õhusõidukitele pääs Aasovi merele blokaadist hoolimata.

Küll ei ole neutraalsete riikide laevadel ja õhusõidukitel lubatud meresõjaõiguse järgi Aasovi merel asuvast Ukraina majandusvööndist edasi suunduda Ukraina rannikule ega sadamatesse, välja arvatud humanitaarabi saatmiseks.

Eeltoodu lähtub Rahvusvahelise Kohtu 1949. aasta otsusest Korfu kanali kaasuses ja meresõjaõigusele kohalduvat rahvusvahelist tavaõigust peegeldavast San Remo manuaalist (vt nt art 26jj), mille kohaselt peab läbipääs rahvusvahelisest väinast püsima neutraalsete riikide laevadele ja õhusõidukitele vaba ka sõjatingimustes.

Venemaa eesmärk paistab selles sõjas olevat muu hulgas okupeerida Ida-Ukraina kõrval kogu Ukraina rannajoon sealsete sadamatega. Berdjanski on Venemaa praeguseks vallutanud, nagu ka teispool Krimmi asuva Hersoni. Venemaa on valmistumas meredessandiks Odessasse. Mariupoli vallutamisega püsiksid Ukraina merealad Aasovi merel vaid paberil (mittetunnustamispoliitika), samal ajal kui enne 2014. aastat kuulus Ukrainale pea 2/3 Aasovi merest.

Geopoliitiliselt muutuks Aasovi meri Venemaa järveks. Kui Venemaa peaks jääma sõja tulemusel okupeerima ka Maosaart, Hersonit, Mõkolaivit ja Odessat, on Ukraina merest ära lõigatud ja enne 2014. aastat pikima mererannikuga riik Mustal merel on muudetud sisemaariigiks (vt mereõiguse konventsiooni art 124jj).

Sadamate sulgemine Vene laevadele

Rannikuriigi sadamate sulgemine välisriigi laevadele võib toimuda ka väljaspool blokaadi ja meresõjaõiguse raamistikku ning riikide vahel, kes on isekeskis rahujalal. Sellele tuginedes tuleks riikidel, mis soovivad Venemaad survestada sõjategevust lõpetama, kehtestada Vene lipu all seilavatele või Vene isikutega (omanikud, operaatorid, prahtijad) otseselt seotud laevadele sadamasse sisenemise keeld.

Sellise otsuse on hiljuti langetanud Ühendkuningriik. Euroopa Liit on kaalumas sadamate sulgemist laevadele, mille viimane või järgmine külastatav sadam asub Venemaal. Baltimaad on avaldanud valmisolekut sadamate sulgemiseks Vene laevadele.

Rahvusvaheline Kohus on oma 1986. aasta otsuses leidnud, et suveräänsusest johtuvalt võib rannikuriik reguleerida sissepääsu oma sadamatesse. Puudub ka tavaõigus, mille järgi välisriigi laevadel on täielik õigus sadamasse sisenemiseks.

Riikide praktika on pigem vastupidine. Näiteks sulges teatavasti Kanada 2002. aastal ajutiselt oma sadamad Eesti kalalaevadele, kui Eesti laevad tabati Kanada merealas õigusvastaselt kalapüügilt. Ka Venemaa on oma 1998. aasta territoriaalmere seaduses sätestanud selgelt, et sadamate avamise välisriikide laevadele otsustab valitsus.

Rannikuriik võib sadama sulgeda, et kaitsta avalikku korda, samuti poliitilisi ja muid olulisi huve. Välisluureamet hoiatas paari aasta eest, et mitte üksnes Vene riiklikke laevu, vaid ka tsiviilkasutuses olevaid aluseid kasutatakse luuretegevuseks.

Sel põhjusel keeldus välisministeerium näiteks 2018. aastal kolmel korral Vene riiklikele laevadele luba andmast Eesti territoriaal- ja sisemerre sisenemiseks muul otstarbel kui rahumeelne läbisõit.

2019. aastal keeldusid nii Eesti kui ka Poola ühel suurimal purjeõppelaeval, Venemaale kuuluval Sedovil sadamasse sisenemise, sest selle pardal olid Vene kadetid annekteeritud Krimmi merekoolist.

Praegusel juhul on Euroopa Liidu sadamate sulgemisel Vene laevadele kaalul eeskätt ülekaalukad huvid survestada Venemaad lõpetama agressiooni Ukraina territoriaalse puutumatuse ja poliitilise sõltumatuse vastu.

Olukorras, kus Venemaa sõda on muutunud iga päevaga aina jõhkramaks ja on nüüdseks selgelt suunatud ka Ukraina tsiviilelanikkonna vastu, on oluline, et Euroopa Liit oma survemeetmeid Venemaa suhtes karmistab. Sadamate sulgemine on selleks üks tõhusaid viise.

Lõpetuseks

Venemaa põhjendamatu sõda Ukraina vastu on üdini õigusvastane. See ei vaja eesti lugejale pikemat selgitamist.

Lootsin sõja puhkedes, et nüüdseks on pühitud ka Eestist sugugi mitte kaugete maade haritud päid vallanud usk Vladimir Putini ratsionaalsusesse. Ometi kohtan rahvusvahelises kogukonnas suheldes isegi praeguse inimsusevastase kuriteo kiuste Venemaad õigustavaid hääli haritud ja laia silmaringiga inimeste suust, kes usuvad, et Putin üksnes vastab läänele sama vägivallaga, mida lääs on nii pikalt mujale maailma eksportinud.

Venemaa varasemaid vallutussõdu arvestades on kaheldav, et ta kord juba hõivatud alad agressiooni järel Ukrainale tagastab. On karta, et vaatamata ukrainlaste üleriigilisele ennastsalgavale võitlusvaimule saab mitmeaastast sõja käiku arvestades teoks Samuel Huntingtoni kurikuulus ennustus "Tsivilisatsioonide kokkupõrkes", et Ukraina jaguneb nn tsivilisatsioonilist piiri mööda Lääne-Ukrainaks ja Ida-Ukrainaks, mille Venemaa liidab enda külge.

Selle takistamiseks on rahvusvahelisel üldsusel võimalik veel täiendavaid mere(sõja)õiguslikke survemeetmeid kasutada, näiteks sulgedes oma sadamad Vene laevadele, nõudes Venemaalt blokaadi lõpetamist humanitaarkatastroofi vältimiseks Mariupolis ning osutades Ukrainale igakülgset relvaabi, sh droonide, õhusõidukite ja laevade kujul.