Lastega sõjast rääkides on oluline seletav ja suunav roll
Sõda mõjutab lapsi ja tekitab neis küsimusi, sõda võib jõuda nende mängudesse ja omavahelistesse juttudesse ning täiskasvanu seletav ja suunav roll on väga oluline. Veel olulisem on professionaalne abi nendele lastele ja emadele, kes praegu Ukrainast Eestisse jõuavad.
Noortesaates NOVA räägivad noored reporterid lastele ja lapsi huvitavatel teemadel. Sel nädalal said lapsed Punase Risti esindajalt uurida Ukraina abistamise kohta. NOVA režissöör Maarja Pärsim puutub lastega kokku iga päev nii tööl kui ka kodus.
"Mul on kaks poega, seitsmene ja neljane ja neile läheb see sõda väga korda. Selles mõttes, et nad ju kohe tajusid ära, et midagi on õhus. Siis ma pidin neile ju midagi ütlema, sest kui sina ei ütle, siis sa iial ei tea, mida keegi teine ütleb," rääkis Pärsim.
Maarja Pärsimi sõnul aitab lastele olukorrast rääkimine põhjendada enda äraolevat olekut ja murelikke mõtteid ning näidata lastele, et kui neil tekib hiljem küsimusi, siis neist võib kodus rääkida.
Sõda Ukrainas ei ole võimalik laste eest hoida. Nad näevad seda televiisorist, internetist, kuulevad raadiost ja täiskasvanute lugudest.
"Isegi kui laps sul kõrval mängib ja sul tundub et ta ei kuule, tegelikult neid on kõrvad-silmad igal pool. Nad ei saa sellest infost aru ja nad tõlgendavad enda moodi ja seda millest nad aru ei saa, nad täidavad fantaasiaga," rääkis lastepsühholoog Lagle Reinup.
Laste küsimusi ei tohiks ignoreerida
Vanemana tahaksime oma last lohutada. Öelda, et kõik on hästi. Reinupi sõnul surub see laste tunded alla.
"Kindlasti ei tohi öelda, et ära muretse, kõik on hästi, see mida sa tunned seda ei juhtu. Tegelikult see on laste tunnete eiramine, maha surumine. Öelda, et see, mida sa tunned on normaalne, aga praegu meil siin on turvaline ja maailmas on väga palju häid inimesi olenemata rahvusest, kes kõik töötavad selle nimel, et see sõda saaks ruttu läbi ja ukraina inimesed saaksid turvaliselt edasi elada," ütles Reinup.
Aitab ka see, kui halva asemel keskenduda heale. Sarnaselt paljudele teistele on ka Maarja Pärsimi pere annetanud Ukraina heaks. Ka seda tegid nad teadlikult koos lastega. Üheskoos valiti annetamiseks laste magamiskotid, hambapastad ja mähkmed.
"Ma tahtsin neile näidata, et just praegu on maailmas suur kurjus ja sa saad selle kurjuse vastu nii, et sa teed midagi head ja see on iga päeva osa ja kui sina suureks kasvad, siis sa võiksid pidevalt selliseid heategusid teha. Sa saad oma lastele tutvustada neid suuri heategusid, mis praegu iga minut kuskil maailmas sünnivad ja niimoodi hoopis teistsugust paremat mõtlemist üles ehitada," sõnas Pärsim.
Laste traumadega tegelenud psühholoog Lagle Reinup soovitab igal vanemal leida päevas vähemalt 15 minutit, et lastega koos olla.
"Vaadata kuidas nad mängivad, mis mängud neil on ja samas lasta neil ka välja mängida. Kui nad tahavad mängida sõda, joonistada, me peame lubama neil seda. Samas kui me näeme, et see mäng võib olla kahjustav, siis me saame vanemana sekkuda," ütles Reinup.
Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Astrid Tuisk on uurinud, kuidas sõda ja kriisid on mõjutanud laste mängusid. Teine maailmasõda tõi näiteks Eesti laste mängude hulka lisaks tankidele ja sõduritele ka küüditamise mängud. Aga on ka tänapäevasemaid näiteid.
"See koroona aeg on toonud laste mängudesse koroona teema. Näiteks on kulli mängu tehtud nii, et kulliga koos ajab lapsi taga koroona. Ka see on üks näide, kuidas lapsed väljendavad seda, mida nad kuulevad ja näevad ja tahavad seda oma mängudes järgi mängida või taasesitada," rääkis Tuisk.
Mäng on lapse jaoks eneseväljendamise viis, seega ei tohiks Tuisu sõnul keelata lastele sõjamänge.
"Neis mängudes nad mõtestavad olukorda. Ja võivad ka situatsioone läbi mängida sel viisil nagu nemad tahaksid. Ehk siis näiteks päris elus mitte nii hästi laabunud situatsiooni saab mängus mängida positiivse lõpuga. Seda on öeldud näiteks pagulaslaste juures tehtud uuringutes," ütles Tuisk.
Sõjast põgenenud laste käitumine oleneb turvatundest
Eestisse on juba saabunud Ukraina pagulased, nende seas ka lapsed. Neid lapsi saadab raske taak tulla toime kõigega, mida nende silmad sõjakeerises nägid.
"Praegu on kõige tähtsam ellujäämismehhanism, adrenaliin möllab, me oleme pääsenud. Aga kui on turvaline olla, alles siis tuleb see trauma välja," rääkis Reinup.
"Õpetajatena, lapsevanematena, kui me puutume selliste lastega kokku ja ka nende vanematega, siis me peame sellega arvestama, et see on tagurpidi loogika. Kui muidu turvalises keskkonnas laste käitumine muutub paremaks, stabiilsemaks, siis traumaga laste puhul see käitumine võib minna halvemaks. Nad tunnevad lõpuks ennast turvaliselt, nad saavad ennast välja elada," ütles Reinup.
Reinupi sõnul on suhteline, kui kaua laps sõjatraumat kannab. "Mida varem me sekkume, mida varem me hakkame tegelema, seda väiksem on tõenäosus, et need mõjutavad lapsi hiljem. Traumad ei kao ära, aga nendega on võimalik toime tulla," rääkis Reinup.
Reinup soovitab lastega sõjast rääkida eakohaselt ja vastavalt vajadusele. Mida väiksemate lastega on tegemist, seda mängulisemalt võiks neile teemadele tema sõnul lähenda.
"Mingeid pisikesi asju teha, saadame nendele lastele häid mõtteid, saadame pilte, kogume asju. Kasutada vahel ka seda maagilist mõtlemist, et kui lapsed tunnevad muret, siis teeme mingi sellise maagilise kivikese, mis sind kaitseb või mingi sprei, mida saad voodi ümber pihustada, et halvad unenäod ei tuleks. Lastele meeldib see mängulisus. Seda nii meie lastega siin kui ka nendega, kes võivad siia sattuda. Mängulisus ja kontakt on see põhiline," ütles Reinup.
Toimetaja: Barbara Oja