Jaanuaris avaldas Vene Teaduste Akadeemia Sotsioloogia Instituut järjekordse küsitluse tulemused. Tegemist küll riigi kontrollitava asutusega, kuid uuringu tulemused peegeldavad siiski ühiskonna seisundit.

Küsitlus näitas, et elanikkonna poolehoid Stalinile on vähenenud. Kuid veerand küsitletuist märkis, et sooviks elada "Brežnevi ajal". See variant oli suurima toetajaskonnaga. Ehk nostalgia Nõukogude Liidu järele on eriti tuntav praeguses pingelises olukorras.

Raamatu "Autoritaarne Venemaa" autori Vladimir Gelmani hinnangul on selline nostalgia võimudele väga sobiv. See on selline ohutu eskapismi vorm, mis aitab süvendada ettekujutust hilisest Nõukogude Liidust kui Venemaa kuldajastust.

Parem kehv ja perspektiivitu eksistents kui hirmutav ebamäärasus. Stalini tähe sumbumine on tähelepanuväärne ja mõneti selgitab Gelmani sõnul ka võimude repressiivset poliitikat. Võim leiab, et stalinlikud massirepressioonid ei ole kasulikud. Nende käigus võib ka eliit ise sattuda ohvrite kilda, nagu ajalugu näitab. Ja repressiivaparaadi tugevnemine massiliste puhastuste käigus võib mingil hetkel saada ohtlikuks ka võimuladvikule enesele.

Pigem tasub pruukida selektiivseid jõumeetmeid, mida me praegu võime Venemaal ka näha. Putin ja tema võimuladvik püüavad end igaks juhuks turvata. Vladimir Gelman juhib tähelepanu meetmetele jõuametkondade dubleerimiseks. Et üks jõud ei saaks liiga võimsaks muutuda, on sellele vaja tasakaal luua. Nii ongi Venemaal siseministeeriumi ja armee kõrval ka otse Putinile alluv rahvuskaardivägi, Vene prokuratuuri dubleerib aga juurdluskomitee.

Vene ühiskond on üldse eripärane ja selle hindamine tavaliste mõõdupuudega raske. Vene kõrgema majanduskooli professor, sotsioloog Simon Kordonski märgib, et Venemaal ei ole elanikkonna jagunemist klassidesse. Venemaal on seisused, tegemist on seisuste ühiskonnaga.

Tegelikult on see nähtus pärit klasside eelsest ajastust. Klassid nimelt kujunevad turul loomulikul teel, seisused aga luuakse riigi poolt. Venemaal turgu ei ole, on jagamissüsteem. Mudeli tipus on üks isik, sõltumata tema nimetusest, ta võib olla president, monarh või peasekretär. Tema on peamine kohtumõistja.

Venemaal ei ole ka raha, vaid on rahalised ressursid. Selleks, et midagi omastada, on vaja neid ressursse viia välismaale, offshore'idesse. Ja riigipiiri ületamisel muutub ressurss rahaks, märgib Kordonski. Seejärel võib aga juba investeerida ja miks mitte raha tagasi tuues ka oma riigis.

Kogu suurfirmade süsteem toimib Venemaal riigi teenimisega läbi eelarve. Eelarve on koht, kust saadakse raha. See ongi niinimetatud administratiivne turg: toimub staatuse konverteerimine rahaks. Ja kõik käituvad vastavalt seisusele.

Kui autojuht annab liikluspolitseile meelehead, siis ei tähenda see, et ta oli midagi rikkunud. Autojuht lihtsalt näitab sularaha andmisega, et on autoomanikuna madalamast seisusest kui liikluspolitseinik.

Seetõttu ei ole Venemaal Kordonski arvates ka korruptsiooni, mis võib olla omane klassiühiskonnale. Venemaal on tegemist seisusliku rendi tasumisega, sest see on liim, mis ühiskonna eri seisused ühte süsteemi kleebib. Toimub lihtsalt rendi vahetamine seisuste vahel. Ja Venemaal ei ole ka erakondi, on vaid seisulikud imitatsioonid.

Seisuste ühiskond vajab regulaarseid repressioone tipu poolt. Kui Putin jõuvõtteid ei kasuta, ei korva ta võimu puudujääki. Ta peab kogu aeg näitama võimu. Selleks on aga vaja repressioone.

Kõrgema majanduskooli professor Sergei Medvedev märgib oma viis aastat tagasi ilmunud raamatus "Krimmi ajajärgu park", ingliskeelses tõlkes pealkirjaga "Vene Leviaatani tagasitulek", et Venemaa on tegelikult pidevalt olnud oma arengus läänest pool sajandit kuni sajand maas. Nii põeb Moskva praegu alles oma kolonialismi kokkuvarisemist, mis läänes käidi läbi rohkem kui pool sajandit tagasi.

Medvedevi sõnul olla kahte liiki rahvaid: need, kes adapteeruvad oma elukeskkonnaga ja need, kes seda muudavad.

Venemaa kuulub esimesse liiki, mida Nõukogude ajal kehastas just Brežnev. Põhimõte oli jätta kõik nii, nagu on. Gorbatšov oli teise liigi esindaja ja seetõttu vene rahvas teda omaks ei võtnudki. Gorba andis rahvale vabaduse, too aga ei teadnud, mis see on, ei osanud sellega midagi peale hakata ja andis selle riigile tagasi.

Putin pakkus end algul kui tehnokraati, kuid peatselt kõik muutus. Taas laotus Venemaa kohale venelik ajatus riigipea ümara botoxi-näoga selle kohal, moes oli taas ihalus vältida millegi tegemist.

Ja praeguse moeteema Ukraina juurde tulles, märgib Medvedev, et Venemaa armukadedas suhtumises naaberriiki on rohkem kui pelk nostalgia impeeriumi järele. Enamus sellest, mida öeldakse Ukraina kohta, pädeb tegelikult hoopis Venemaal. Tegemist on abitu kadedusega, alaväärsuskompleksi jätkuga, mis keelab vastase väärtuste tunnustamise ja keskendub tema süüdistamisele kõigis oma hädades. Medvedevi arvates võib seda nimetada orja vihkamiseks kõige vastu, mis näib talle vabadusena.

Ja ega see pilt nii lihtsalt ei muutu. Vladimir Gelman näeb Venemaa suurima ohuna liidrite vananemist. Selle käigus nende ajaline silmapiir aheneb ja nad mõtlevad üha rohkem lühiajalistes kategooriates. Nad ei hakka enam hoolima sellest, mis võib tulla pärast neid. Selles sarnanevad nad nõukaaja lõpu liidritele.

Kasahstani sündmused kinnitasid ilmselt Putinile, et tal oli õigus, kui ta omal ajal oli vastu algatusele luua talle võimult lahkumiseks soe ametikoht põhiseadusliku riiginõukogu näol. Ilmselt valitseb Kremlis veendumus, et tuleb võimust viimseni kinni hoida. Aga rahvas söögu rohtu ja olgu õnnelik.

Viited lugemishuvilistele

• Ни Крым, ни Сталин уже не цепляют - Росбалт (rosbalt.ru)
• Сколько еще Путин будет править Россией. Мнение политолога Владимира Гельмана (znak.com)
• Sergei Medvedev "The Return of the Russian Leviathan" – 2020 (orig v.k. Парк Крымского периода. Хроники третьего срока. – 2017)
• Симон Кордонский — КАК УСТРОЕНА РОССИЯ — ФИНБАН (finbahn.com)