Üks on meil praegu selge. Kõik need prognoosid, mida tehti eelmise aasta lõpus või ka enne 24. veebruari sellel aastal, võime me visata prügikasti. Kas Eesti majanduses on ees langusperiood?

Väga keeruline on ka lähitulevikku praegusel hetkel prognoosida. Tahame seda või mitte, aga nii hetkel olukord on. Kui Eesti majanduse positsiooni vaadata selle nurga alt, et kui haavatav ta on, siis määramatust on palju. Me ei tea, kuidas sõda areneb, me ei tea, missugused on edasised sanktsioonid, kui kaua kestavad juba praegu kehtestatud sanktsioonid. See teebki prognoosimise keeruliseks. Kuid Eesti majandussidemed otseselt nii Venemaaga kui Valgevenega ja ka Ukrainaga on aastate jooksul muutunud väiksemaks. Kui me võtame kasvõi kaubavahetuse nende riikidega, siis see ei ole enam teab, mis suur.

On osa sektoreid Eestis, mis saavad tugevamini pihta - puidusektor, transpordisektor. Aga majandusele tervikuna see väga tugevat lööki ei suuda anda. Me oleme teinud siin hinnangut, et kui neisse kolme riiki kogu eksport peaks kaduma, siis see kahandab Eesti majanduse mahtu umbes kaks protsenti. See on osadele sektoritele tuntavam, aga majandusele tervikuna on see üsna talutav.

Kui me võtame veel selle määramatuse juurde, mis kogu maailma majanduses valitseb seoses selle sõjaga, siis ikkagi ilmselt meid ootab ees majanduslangus võrreldes sõjaeelse olukorraga?

Pigem kipub sinnapoole minema, et sel aastal me näeme majanduse väikest langust. Aga siinjuures tahaks jällegi rõhutada seda, et mis olukorrast see langus tekib. Eesti majandus taastus koroonakriisi sügavikust kiiremini kui peaaegu ükskõik, milline teine Euroopa riik. Ja see taastumine oli sedavõrd kiire, et eelmise aasta lõpuks sisuliselt majandus töötas täistuuridel niimoodi, et kiiremini enam ei oleks saanudki kasvada. Osad sektorid on endiselt löögi all nagu turism, toitlustus ja nii edasi. Aga hõive liikus üsna selgelt rohkem pihta saanud sektoritest neisse, kus läks paremini ja majanduse tervikpilt oli oluliselt parem.

Selleks aastaks me prognoosisime ka varem juba olulist majanduskasvu aeglustumist ja kui nüüd sinna otsa lisada see, et tuleb tagasilöök käimas olevast sõjast, siis miinus kasvunumbri ees on üsna tõenäoline.

Kui suur mure on meil hinnatõusuga? Inflatsioon saab nüüd ainult hoogu juurde, sest toormed on läinud oluliselt kallimaks. Ka osasid kaupu pole lihtsalt saada. Kas kõik see tähendab seda, et me kappame edasi sellise 12 kuni 13, võib-olla isegi kõrgema inflatsiooni protsendiga aasta lõpuni?

Nii nagu majanduskasvu ümbritseb suur ebakindlus, ümbritseb ka hinnakasvu suur ebakindlus. Lähikuudel tõenäoliselt me siiski ei näe ühekohalisi inflatsiooninumbreid. Ja kui ka aasta teises pooles võis varem oodata seda, et inflatsioon aeglustub, siis hetkel ei julge sellist sõnumit paraku välja öelda. Nii et ka aasta tervikuna ilmselt saab olema selline, kus inflatsioon on üle kümne protsendi. Ja see on majandusele kindlasti koormav, sest et olgugi, et inimeste sissetulekud kasvavad üsna jõudsalt, jääb see siiski hinnakasvule alla. Nii et reaalne ostujõud inimestel sel aastal paraku väheneb. Ja see on üks põhjustest, mis siis annab tagasilöögiga majandusaktiivsusele Eestis.

Mida saab Euroopa keskpank teha sellises olukorras, kus hinnad nii kiiresti kasvavad?

See, mida Euroopa keskpank saab teha, on selgelt ära määratletud rahapoliitikaga. Nii intressi kujundamisega kui ka erinevate varaostudega üritatakse inflatsiooni suruda nüüd siis ülevalt poolt kiirema inflatsioonimäära juurest alla kahe protsendi juurde, mis on see eesmärk. Aga rahapoliitika võtab eesmärgiks inflatsiooni, mis on mitte tänane, vaid pisut ees olev. Ehk rahapoliitika ei võta suunda hetke inflatsiooni taltsutamisele.

Eelmisel nädalal just Euroopa keskpank avaldas värske prognoosi, mille kohaselt inflatsioon järgmiseks aastaks juba aeglustub. Nii et ühest küljest rahapoliitikaga on juba sekkutud. Teisest küljest erinevad nii geopoliitilised kui ka Euroopa kontekstis Covidi kriisist taastumise sündmused peaksid viima inflatsiooni aeglustumiseni.

Paraku Euroopa keskpank rõhutab ka, et määramatus on suur. Kuid olukorras, kus suurem osa inflatsioonist on põhjustatud energia kallinemisest ja nüüd siis tuleb rääkida ka toiduainete kallinemisest, siis siin jäävad rahapoliitika käed lühikeseks. Rahapoliitika kujundab inflatsiooni läbi üldise majandusaktiivsuse. Energia kallinemine on selline šokk hindadele, mida rahapoliitika otseselt mõjutada ei saa.

Aga mida saab valitsus teha? Meil on siin räägitud väga kiirest kaitsekulude tõstmise vajadusest, põgenike probleem, meil on veel kaelas ka koroonaga seotud kulud. Suure tõenäosusega teeb valitsus lisaeelarve. Kas praeguses sõjaolukorras on ka üldse oluline jälgida seda, et eelarve oleks tasakaalus või praegu on see hetk, kus tuleb lihtsalt kulutada?

Hetkel võib küll öelda, et me oleme sellises olukorras, kus tuleb võtta selliseid meetmeid, mis ei kirjelda tavapärast olukorda. Ja kui vaadata valitsuse seniseid otsuseid ja omavahelisi läbirääkimisi, siis sellest on ka selgelt aru saadud. Nii et kui meid on ees edasiselt ootamas kõrge energiahindade tase, siis me oleme ju sisuliselt näinud ka valitsuse samme, et ühiskonnas leevendada neid piinu, mis kallis energia tekitab.

Ja selles mõttes ka eelseisev olukord ei ole ju erinev sellest, mis tekkis eelmise aasta lõpul. On palju nii ühiskonnagruppe kui ka ettevõtteid erinevatest harudest, kelle jaoks leevendus on oluline selleks, et keeruline aeg üle elada. Ja usutavasti siis valitsuse toetus mis iganes kujul, aga tõenäoliselt üsna sarnasel kujul, nagu me oleme seni näinud võiks kesta. Aga eks me siis näe, kuidas valitsus otsustab.