24. veebruaril, mil Vene väed tungisid Ukrainasse, vallutasid nad Tšornobõli tuumajaama. 15. märtsi seisuga oli ligi 200 tuumajaama töötajat pantvangidena oma töökohtadel ning jaamas polnud elektrit.

Juba 2021. aasta suvel rajati Valgevenest tee Tšornobõli ohutsooni ja üle Prõpjatsi jõe ehitati pontoonsild. Paljud kahtlustasid juba siis, et neid teid on vaja sõjaliseks sissetungiks. Nii ka läks. Füüsikainsener ja Venemaa Radioaktiivsete jäätmete ohutusprogrammi ekspert Andrei Ožarovski rääkis "Insightile", et just seda teed mööda sisenesid Vene väed koos rasketehnikaga Tšornobõli tuumajaama ümbritsevasse ohutsooni.

"Lihtsalt seetõttu, et teine, läbi Tšernihivi minev tee viis sinna, kus paiknesid Ukraina relvajõud. Kohe 24. veebruaril hakkasid tõusma kiirgusolukorra automaatkontrolli süsteemi näidud. See töötab automaatrežiimil ja näitab andmeid kiirgusolukorra kohta. Mitmetes kohtades olid näitajad väga kummalised: kuskil tõusis kiirgus kordades, mõnede andurite andmetel isegi 20 korda," rääkis Ožarovski.

MTÜ Zeljonõi Front (Roheline Rinne) nõukogu esimehe, Ukraina eksperdi Oleg Peregoni sõnul ei ole Tšornobõli tuumajaam praegu enam elektrijaam selle sõna otseses mõttes. "Tegelikult on see tohutu radioaktiivsete ainete ja tuumajäätmete matmispaik. Sel pole praktiliselt mingisugust väärtust. Seda võib võrrelda hauaga, kuhu on paljude aastate eest maetud katkutõbiseid loomi."

4. märtsil teatas Ukraina ametlikult Rahvusvahelisele Aatomienergia Agentuurile (IAEA), et Vene relvajõud vallutasid ka Zaporižžja tuumajaama. See on Euroopa suurim, kuue reaktoriga tuumajaam. Jaama töötajad jätkavad oma tööülesannete täitmist, jaama juhtimine on aga Vene vägede kontrolli all.

"Näeme esmakordselt kogu maailma ajaloos, kuidas relvastatud konflikti käigus lähevad ühe riigi tuumaseadmed vägivaldsel moel ja relvajõudude abil teise riigi kontrolli alla," selgitas Ožarovski. "Kõige ebameeldivam on see, et vallutamise hetkel, mil tuumajaama tööstusalal toimusid lahingud, olid kolm reaktorit kuumad!" Füüsiku sõnul meenutas olukord ulmemärulit, kus sõjategevuse käigus vallutatakse eriti ohtlikke tuumaobjekte.

Selles loos on kõik esimest korda - nii tuumaobjektide vallutamise fakt kui ka surmaoht, mis "Insighti" konsultante ähvardab. Oleg Peregon elab Harkivis, mida kõvasti pommitatakse. Ukraina tuumareguleerimise inspektsiooni esindaja Olga Košarnaja andis "Insightile" juhtunu kohta informatsiooni, kuid intervjuud ajakirjanik temaga salvestada ei saanud, sest tema poeg sai rindel raskelt haavata.

"See, mis toimub praegu Tšornobõli tuumajaama ohutsooni ja Zaporižžja tuumajaama ümber, on tuumaterrorismi tõkestamise rahvusvahelise konventsiooni jäme rikkumine. Venemaa Föderatsiooni käitumine on üheselt kuritegelik."

Oleg Peregoni sõnul ei toimunud Tšornobõli tuumajaamas mitte üks, vaid kolm suurt tulekahju, ning viimane neist oleks 1986. aasta mais peaaegu põhjustanud ka sama elektrijaama kolmanda energiaploki plahvatuse. 2000. aastal suleti jaam täielikult.

"Tuumajaam pole õllekiosk, seda ei saa laudadega kinni lüüa ja minema kõndida," selgitab Peregon. "Sellest ajast on seal kütuseelemendid, mida on vaja jahutada. Need eraldavad veel mitukümmend aastat sellist temperatuuri, et neid ei saa ei transportida ega ladustada, neid tuleb ainult jahutada."

Et jahutada kõiki jaamas olevaid kütuseelemente ja jäätmeid, on vaja elektrit, kuid pärast seda, kui Vene väed Tšornobõli tuumajaama vallutasid, lülitati elekter välja. Jaamas on varudiiselgeneraatorid, kuid kütusevarud pole suured, seepärast muutub olukord jaamas iga päevaga kriitilisemaks. Jaama haldav Ukraina riigiettevõte Energoatom teatas, et kolmapäeval lülitati elekter kolmeks tunniks sisse, seejärel võeti jälle ära. Kõik spetsialistid on väga mures, sest halbade asjaolude kokkulangemisel võib korduda samasugune avarii nagu Jaapanis.

"Fukushima avarii toimus selle tõttu, et tsunami jättis elektrita samasuguse jahutusbasseini," rääkis Košarnaja. "Elementide ülekuumenemisel tekib vesinik ja kui see saavutab teatud mahuprotsendi, sest ventilatsioon ei tööta elektri puudumise tõttu samuti, on võimalik plahvatus ja tulekahju. Täna möödub 12 aastat Fukushima avariist, seal oli kasutatud tuumkütuse basseiniga sama lugu... See, mida Venemaa teeb, on barbaarsus."

Lisaks sellele on Tšornobõli tuumajaamas äärmiselt ohtlik objekt, mida kogu maailm tunneb sarkofaagi nime all. Sellega kaeti 1986. aastal plahvatanud neljas energiaplokk. Sel objektil töötab pidevalt suur teadlaste meeskond, kes oskab erakorralise olukorra tekkides kiiresti otsuseid vastu võtta. Kõiki jaama näitajaid peaks pidevalt nägema ka Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur, sest jaama on paigaldatud erakorraliste olukordade varase avastamise süsteem.

"Isegi kui kõik inimesed ümberringi peaksid surma saama, jätkavad need süsteemid info kogumist. Iga andur edastab keskusele toimuva kohta infot kolme sidekanali kaudu," selgitab Peregon. "Seda tehakse selleks, et inimesed saaksid olukorda kontrollida ja teha otsuseid mitte siis, kui objekti kohale on kerkinud tuumaseen, vaid kohe, kui tekib mingi leke või mõni konstruktsioon hakkab üle kuumenema."

Ekspertide väitel on ainuüksi fakt, et IAEA praegu jaamast andmeid ei saa, oht kogu Euroopa julgeolekule.

Zaporižžja jaamaga pole olukord esialgu nii kriitiline, kuid oht on siingi olemas. "Vallutamise hetkel Zaporižžja jaam töötas," selgitab Ožarovski. "Kolm reaktorit oli peatatud, kolm olid kuumad. Jaam on varustatud kaitsekestadega, aga need pole soomuskuplid. Raskesuurtükiväe tulele betoon vastu ei pea." Kui mürsk seda kuplit tabab, võib esimene kontuur kaotada hermeetilisuse, seal aga asub reaktor, kus vee rõhk on 15-16 megapaskalit. Vesi koos selles sisalduvate meile juba Tšornobõlist tuttavate radionukliididega paiskub ümbritsevasse keskkonda. Eksperdid mainivad, et reaktorite tootjad ei ole kunagi katsetanud nende vastupidavust tiibrakettidele ega ballistilistele rakettidele, miinidele ega lennukipommidele. Praegu on see oht Euroopa suurimas tuumajaamas täiesti reaalne. Tagajärjed on ennustatavalt kohutavad.

Zaporižžja tuumajaamas on tohutu suured lahtised konteinerhoidlad, kus hoitakse kasutatud tuumkütust - kõige ohtlikumat tuumajäätmete liiki. Konteinerid on kaitstud lume ja tormi, kuid mitte suurtükitule eest. Ožarovski arvates võivad tuumaheitmed paiskuda kilomeetri kõrgusele ning levitada radionukliide kuni Kurskini välja, samuti Valgevene territooriumile.

Jaama territooriumil töötab juba kaks nädalat üks ja sama inseneride meeskond. Nad on füüsiliselt ja emotsionaalselt täiesti kurnatud ning töötavad sõna otseses mõttes automaaditorude ees. Sellises kurnatuse ja stressi seisundis muutub sadade andurite kontrollimine üha raskemaks.

Praegu peremehetsevad tuumajaamades sõjaväelased ja keegi ei tea täpselt, mis seal toimub. Tuumaandurid ei saada enam välismaailmale infot.

Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur teab juhtunust alates hetkest, mil Vene väed tungisid Tšornobõli tuumajaama, kuid on seni ainult muret väljendanud. Venemaa esindaja IAEA juures avaldas noodi, milles väidab, et osutab Ukraina töötajatele nõustamisabi.

Ožarovski rõhutab, et Rosatom peab kandma jaama hõivamise eest vastutust koos Venemaa poliitilise juhtkonnaga. "Kogu maailm teab, et Rosatomi esindajad on nii Tšornobõli kui Zaporižžja jaamas. Neid on seal nähtud ja nende läbirääkimisi on fikseeritud. Mind kui tuumateadlast huvitab, kes vastutab kiirgusohutuse eest? See ei saa olla mõni major või polkovnik, isegi mitte relvajõudude kindral. Olgu ta või kolmekordne kindral, tal pole aimugi, kuidas hoida objekti ohutus seisukorras."

Ukraina ekspert on äärmiselt nördinud rahvusvahelise üldsuse reageeringust või õigemini selle puudumisest: "Me paljastasime nad valelt! Meile valetati pikka aega, et igasuguse terrorirünnaku puhul tuumaobjektile reageerib maailma üldsus otsekohe. Meile näidati õppusi. Öeldi, et kui terroristid hõivavad objekti, teevad kogu maailma eriväelased siia hetkega dessandi ja kihutavad need lurjused sealt välja. Aga midagi sellist ei juhtunud! Selgub, et neil pole midagi. Neil on tühjad taskud. Nad jutustasid meile kogu aeg, et on suutelised meid kaitsma, ja meie maksime neile tohutut raha. Nüüd selgub, et isegi info mittesaamine Tšornobõli jaamast ei ole piisav põhjus reageerimiseks."

"Tuleb aru saada, et IAEA on tuumateadlaste korporatiivne organisatsioon. Nad pole absoluutselt huvitatud sellest, et üldsus kuuleks tuumaenergia kõigist puudustest, riigi haavatavusest relvastatud konflikti või terrorirünnaku korral. See on üks tuumaenergeetika Achilleuse kandadest. Loomulikult ei soovi IAEA seda rõhutada," selgitab olukorda Andrei Ožarovski.