24. veebruaril, mil Venemaa alustas sõda Ukrainas, tungisid Vene sõjaväelased endisesse Tšornobõli tuumaajaama ja jäätmehoidlasse ning võtsid töötajad sisuliselt pantvangi. Nädal hiljem, 4. märtsil ründasid Vene väed Kagu-Ukrainas asuvat Žaporižžja tuumajaama, mis on võimuselt Euroopa suurim ning annab ligi poole Ukraina tuumaelektrijaamades toodetavast elektrist.

Vene armee hõivas kaks Ukraina kõige märgilisemat tuumarajatist. Tšornobõl on suur eelkõige sümbolina. 1986. aastal, kui turvakatsetuste käigus plahvatas jaama nelja reaktor, puhkes Tšornobõlis inimkonna ajaloo üks suuremaid tuumakatastroofe, mille radioaktiivne mõju ümbritsevale keskkonnale oli 400 korda suurem kui Hiroshimale langenud tuumapommil ning mille tagajärgede likvideerimises osales rohkem kui 600 000 inimest, sh Eestist. Plahvatanud reaktor kaeti nn sarkofaagiga ja jaam jätkas töötamist ligi 15 aastat, mille kestel juhtus veel väiksemaid avariisid. 2000. aastal suleti jaam lõplikult ja sellest peale on Tšornobõl üksnes radioaktiivsete ainete ja tuumajäätmete matmispaik.

Ukraina presidendi välisnõuniku Igor Žovkva sõnul on paik aga endiselt ohtlik, sest hoidlates on endiselt tuumakütust ning sealne piirkond on jätkuvalt väga radioaktiivne.

"Kohe pärast 24. veebruari hakkasid tõusma kiirgusolukorra automaatkontrolli süsteemi näidud. Nagu nimestki näha, töötab süsteem automaatrežiimil ja saadab iga tunni tagant andmeid kiirgusolukorrast erinevates kohtades. Näitajad olid väga kummalised: kuskil tõusis kiirgus kordades, mõnede andurite andmetel aga 20 korda," kirjeldas tuumafüüsik, Venemaa Radioaktiivsete jäätmete ohutusprogrammi ekspert Andrei Ožarovski.

Tema sõnul on stsenaariume, kuidas asjad viltu võiks minna, mitmeid. Näiteks kuna Tšornobõli varustamine elektriga algul katkes, oli esimene mure jahutussüsteemidega. Avarii puhuks on küll olemas diiselgeneraatorid, aga need vajavad kütust ja neid tuleb käimas hoida, muidu võib järgneda ülekuumenemine ja radioaktiivne leke.

Eesti keskkonnaameti kriisinõunik Teet Koitjärv ja Eesti üks väheseid tuumaenergeetikuid, ettevõtte Fermi Energia tehnoloogiajuht ja teadur Marti Jeltsov jahutavad hirme.

"Seal on kahte tüüpi kütuse jahutushoidlaid. On märghoidlad, kus kütus jahtub veebasseinides. Ja siis on teine rajatis, mis on kuiv, kus jahtub lihtsalt õhu käes. Ja see kütus oli viimati reaktoris 20 aastat tagasi ja veel rohkem teistes reaktorites, varem suletud reaktorites. Seal on tõesti väga väikesed termilised võimsused, väga vähe tekib seal soojust. Seal ei ole mingit probleemi, seal pole sisuliselt mingit ohtu," rääkis Jeltsov.

Teiseks pani eksperte muretsema inimfaktor. Tšornobõli objekti 200 töötajat võeti otse pantvangi, umbes 1000 töötajaga Žaporižžija personali liikumist piirati oluliselt. Inimesed, kes vastutasid spetsiifiliste objektide eest, kurtsid nii une- kui ka söögipuudust. Aga kõige suurema ohuna nimetavad asjaosalised nagu president Volodõmõr Zelenski välisnõunik Igor Žovkva, kui vaenutegevuse käigus kas või kogemata mõne radioaktiivse rajatise pihta pauk pannakse.

"Ma ei tahaks spekuleerida, mis on kõige hullem stsenaarium, aga kõige hullem oleks see, kui kas kogemata või tahtlikult hakatakse tuumajaama ümbruses pommitama. Sellisel juhul on Tšornobõli katastroof väike asi, sest ma tuletan teile meelde, et Žaporižžja tuumajaamas on kuus reaktorit. Kuus reaktorit, mis on aktiivselt töös ja mis on väga ohtlik, kui need peaksid tabamuse saama," rääkis ta.

"Vallutamise hetkel Zaporižžja jaam töötas. Kolm reaktorit oli peatatud, kolm olid kuumad. Jaam on varustatud kaitsekestadega, aga need pole soomuskuplid. Milles on oht? Esimese kontuuri purunemisel, kui mürsk peaks tabama seda kaitsekuplit, võib esimene kontuur kaotada hermeetilisuse, aga reaktoris on vesi rõhu all 15–16 megapaskalit. Kõik see paiskub ümbritsevasse keskkonda koos sinna kogunenud Tšornobõlist tuttavate radionukliididega," kirjeldas tuumafüüsik Andrei Ožarovski.

Taaskord Eesti tuumaasjatundjad probleemi nii mustades toonides ei näe. Eesti ekspertide sõnul on tuumajaamade tehnoloogiat aja jooksul nii palju parandatud, et Tšornobõli-sarnast tragöödiat ei saa juhtuda.

"Tuumajaama ümber olev kaitsehoone on väga tugev moodustis, mitme meetri paksune betoonkest. Kui me proovime siin ette kujutada stsenaariumit, mis võib juhtuda kas tahtlikult või tahtmatult selle tuumajaamaga antud sõja tingimustes, /…/ siis kõigepealt tuleb see kaitsekest mingilgi moel hävitada. Seda ei ole lihtne teha ei mürskudega, ei lennukitega, ja seal peab olema järjepidevalt tuleb sinna mingisugust tuld anda," kommenteeris Marti Jeltsov.

"Tšornobõli reaktorite disain oli täiesti erinev kõikidest teistest ja seal puudusid teatud turvaelemendid, topeltkorpused, mis nendes tuumajaamades, mis mujal Ukrainas praegu on, on kõigil olemas. Sellise õnnetuse kordumine sellisel moel ei saa nagu toimuda," ütles Koitjärv.

"Kõigepealt tuleb selline väga ebatõenäoline, väga keeruliselt teostatav operatsioon läbi viia, et sinna sisse saada. Sellel ajal, kui sinna sisse üritatakse saada, on reaktor ammu juba seiskunud. Näiteks reaktorid seiskuvad maavärina tagajärjel, kui maa võbeleb, siis on sensorid, mis selle ära tunnevad ja reaktorid seiskuvad, reaktorid ei seiskunud, järelikult need plahvatused ei olnud seal piisavalt tugevad," selgitas Jeltsov. 

Ožarovski sõnul pole suure jama tekitamiseks vaja reaktoreid lõhki lasta, palju häda võib juhtuda, kui tabatakse radioaktiivse kütuse hoidlaid.

"Zaporižžja tuumajaamas on tohutult suured lahtised konteinerhoidlad, kus hoitakse kasutatud tuumkütust – kõige ohtlikumat tuumajäätmete liiki. Konteinerid on kaitstud lume ja tormi, kuid mitte suurtükitule eest. Ja kõige hullem stsenaarium heitmete mahu poolest on see, kui mitmelasulised raketiheitjad – Uraganid ja teised sellised – tulistavad just konteinerite ladustusplatsi. See võib purustada kümneid konteinereid, siis satuvad keskkonda tohutud kogused radionukliide. Need võivad paiskuda kilomeetri kõrgusele, radionukliidid võivad jõuda Kurskini, jõuda Valgevene territooriumile," rääkis Ožarovski.

"Tõepoolest, kui me võtame olukorra, kus Ukraina riik vastutab tegelikult nende tuumajaamade toimimise eest ja kõikide reeglite ja protseduuride eest, aga tegelikult puudub Ukraina tuumainspektsioonil üldse ligipääski nendele kahele tuumaobjektile, siis ju tegelikult tekib küsimus, et kes siis vastutab?" kommenteeris Koitjärv.

Teet Koitjärv ja tema kolleegid keskkonnaametis on see kaitseliin, kes mitte ainult ei suhtle rahvusvaheliste partneritega, vaid kelle mõõteriistad peaks meile teada andma, kui Eestis tuvastatakse kiirgustaseme tõus. Üle Eesti asub kolm õhufilterjaama ja 15 automaatset kiirgusseirejaama, mis edastavad andmeid reaalajas. Viimase kuue nädala jooksul pole andurid midagi anomaalset tuvastanud. 

"See on põhimõtteliselt see garantii, et kui midagi ka Eesti õhku satuks, siis on see meil kohe ka näha. Jaamade kaupa me näeme tegelikult, milline olukord parajasti on. On see siis Narva-Jõesuu, Mustvee, Sõrve säär või siinsamas, Tallinnas," selgitas Koitjärv.

"Eesti on tõepoolest ikka üle 1000 kilomeetri sellest jaamast, meil ei ole põhjust muretseda. Kindlasti kohe mitte. Tänapäeva jaamad on ohutumad, ka need jaamad toodavad jätkuvalt pool Ukraina elektrist, kui nendega peaks midagi juhtuma, siis nad on rivist väljas, neid enam taaskasutada ei saa, suur majanduslik kahju ja kohapealne keskkonnakahju on võimalik, aga sõjakoledustega võrrelduna on /…/ need tagajärjed ikka võrreldamatult väikesed," rääkis Jeltsov.

Eesti ekspertide jutu kokkuvõte on, et esiteks kaitseb Eestit Ukrainas juhtuda võiva tuumaõnnetuse eest kaugus. Teiseks pole suure tuumalekke tekitamine nii lihtne juhtuma, kui populaarselt ette kujutatakse. Aga kolmandaks – see sõda on meile juba nii mõnegi uskumatuna näiva asja serveerinud. Ja kui midagi juhtub kas või kogemata, siis õnnetuse raskusest sõltuvalt võib see muuta elamiskõlbatuks mitusada kilomeetrit epitsentrist. Väike näide sellest on, et kui Vene sõdurid eelmisel nädalal Tšornobõlist taandusid, selgus, nad olid nädalaid redutanud kõige ohtlikumas ja saastatumas alas ning said väidetavalt kiiritada.