Valitsus teatas eile, et otsustas eraldada Eesti kaitsevõime tugevdamisele 476 miljonit eurot. See on täienduseks juba jaanuaris otsustatud 380 miljonile, mille eest hangitakse peamiselt laskemoona. Milliseid seniseid kaitsevõimekusi 476 miljoni eest saate tugevdada ja milliseid uusi võimekusi saate luua?

Lisaraha tuleb lisaks neile asjadele, mis me siiani juba oleme planeerinud. Ehk siis olemasoleva eelarve eest me hangime järgmise nelja aasta jooksul niikuinii laevatõrje raketid ja mitmikraketiheitjad, jaanuaris antud lisaraha kulub peamiselt laskemoonale.

Eilne otsus tugevdab lühimaa õhutõrjet kõigepealt – seda, mis meie esimesel ja teisel brigaadil täna olemas on ja me saame lühimaa õhutõrjega katta erinevaid kohti Eestis vastavalt oma kaitseplaanidele. Teiseks me tugevdame märkimisväärselt tankitõrjet – räägime laskesüsteemidest Spike LR, Javelinist ja muust. Need suures osas tugevdavad ka maakaitset, ehk siis Kaitseliidu baasil loodavat sõjalist võimekust üle Eesti.

Kolmandaks tugevdame oma kaudtule võimekust, lisades brigaadide pataljonide 12 iseliikuvale (suurtükile – toim.) kummalegi kuus ehk siis nüüd saab kokku olema 18 kummaski ja me vaatame veel kaudtule võimekust läbi nn kamikaze-droonide. See peaks samuti Eestisse jõudma ja kasutusse võetama kahe aasta jooksul. Ning lõpuks tahame luua ka ressursi maakaitse suurendamisele – jällegi Kaitseliidu sõjaline osa, kuni 10 000 inimest. Kaitseliit täna kasvab, aga me võime maakaitset täiendada ka lihtsalt reservväelaste näol. Need on kõige märkimisväärsemad arengud.

Kas see kõik oli kirjas ka pikaajalises riigikaitse arengukavas?

Praktiliselt kõik peale kamikaze-droonide on meil enne (kavas – toim.) olemas olnud. Me lihtsalt suurendame seda võimet. Eraldi võiks välja tuua lühimaa õhutõrje, mis nüüd on olemas ka väljaspool brigaade. Enamus on meil ka enne olemas olnud ja nüüd suurendame koguseid. See tähendab ka seda, et meil on veidi lihtsam seda kõike üleval pidada nii isikkoosseisu, taristu kui ka muu hoolduse näol.

Ukraina pani teid plaane muutma?

Ei, me pole plaane tegelikult väga palju muutnud. Me oleme ressurssi juurde saanud ja tänu sellele me arendame mõningaid võimeid täiendavalt välja.

Valitsus on siin kindlasti otsustanud välja arendada ka keskmaa õhutõrje. Nüüd on küsimus, kas me teeme seda liitlaste toel või teeme iseseisvalt. Kõik on olnud plaanides, aga selleks ei ole olnud ressurssi.

Näiteks pikamaa laevatõrje ja mitmikraketiheitjad on meil plaanides olnud juba kaua aega ja sõda Ukrainas ainult kinnitab nende vajadust.

Millest lähtudes andsite teie oma sisendi kaitseministrile ettepanekute tegemisel valitsusele?

Seda on väga uhke kuulda, et mina tegin ettepaneku, aga tegelikult on see staabi- ja allohvitseride ning ekspertide töö, mida me oleme aastaid teinud. Sest meil stsenaariumid on kogu aeg laual ning erinevad vastumeetmed nendele sama moodi. Ja siis me opereerime selles raames, mis meil ressurssi on ja oleme kogu aeg näidanud ka, mida meil oleks vaja, kui ressurssi oleks rohkem. Selles suhtes pole see midagi erakorralist – see on kogu aeg laualt võetav ja pidevalt arenev.

Kui palju valitsus arvestas teie prioriteetide ja soovitustega?

Ma julgen arvata, et üks-ühele.

Mis praeguse lisarahastusega ei saa kaetud, aga oleks vajalik?

Kuna eile otsustati ära ka keskmaa õhutõrje. Ja nagu ma ütlesin, et meil on arengukavas ka järgmise nelja või kümne aasta jooksul paljud asjad teha ning mõnda asja ei saa kiiremini teha kui need plaanis on, siis nende ressursside raames on kõik oluline tehtud.

Kui ressursse tuleks juurde, siis a võiks paar tundi loetleda neid võimeid, mida kõike oleks vaja, et Eestit oleks veelgi lihtsam kaitsta. Nii et ma selles uhtes praegu mingeid pretensioone ei esita.

Kas relvatehastel on ka võimekus neid asju meile pakkuda?

Nende ettepanekute üheks aluseks oli see, et me saame need võimed määratud aja jooksul kätte ja rakendada ka tegevusse. Nii et suur lootus (tarned õigel ajal kätte saada – toim.) on, jah. Mida suuremad asjad, seda kindlamad me oleme, et me selle kätte saame.

Keskmaa õhutõrjest. Avalikkuses jäänud mulje, et see polnud teie esimeste eelistuste seas?

Selles järjekorras nagu praegu otsus on tehtud, on minu meelest kõik vastavalt prioriteetidele. Siin ma ei saa küll millegagi vaielda. Küsimus on pigem selles, kuidas sõjaväelise ettevalmistuseta inimesed näevad Eesti sõjalist riigikaitset ja milles nad näevad väga suurt abi. Ega inimesi ei saa ju süüdistada selles, et nad tahavad Eesti riiki kaitsta. Mina ja kaitseväelased omalt poolt vaatavad, kuidas me seda teeme ja seame prioriteedid tähtsuse järjekord. Selles võib mõnikord olla erinevusi. Aga tänases otsuse ma ei näe enam mingeid vasturääkivusi.

Kuidas neid süsteeme oleks võimalik hankida?

Selle ülesande lahendamiseks on minu hinnangul kolm varianti. Esiteks küsida liitlastelt siia üksust nagu siin on meil praegu õhuturve või liitlaste lahingugrupp, mille tegutsemisvõimes me ju ei kahtle. Kui sarnaselt oleks siin ka liitlaste õhutõrje üksus, mis vastaks meie vajadustele, siis see oleks üks variant. Teine variant on see, et me teeme seda koos liitlastega, koos mõne konkreetse riigiga, ükskõik siis, kes millise osa sellest katab, Eesti osaks jääb kindlasti selle ülalpidamine ja mehitamine. Kolmas variant on, et Eesti riik teeb seda algusest lõpuni ise – ostes kogu süsteemi, mehitades selle ja pidades seda ka üleval.

Meie ülesanne on praegu esiteks vaadata, mida liitlased saavad ja tahavad teha. Milline see üks oleks, millised oleks kulud, on meile enam-vähem teada. Kui me peame selle ise hankima, kasvõi koos liitlastega, siis me peame ühel hetkel hanke välja kuulutama ja seni tegema turu-uuringuid.

Kas liitlastel oleks meile üldse midagi laenata või anda?

Seda on kindlasti vähe. Aga kas kellelgi midagi on anda, siis ma arvan, et on ikka. Küsimus on suures  NATO-s, kogu meie territooriumis. Päris kindlasti NATO peab seda valdkonda tervikuna edasi arendama. Nii, et kui me täna isegi saame liitlastelt mingi elemendi siia, siis see päris kindlasti harvendab mõne teise piirkonna õhukaitset ja see tuleb seal uuesti luua. Nii et igal juhul me oma rolli siin mingil moel täitma peame.

Kui hangiksime kellegagi koos, siis kellega?

Ma ei saa öelda, kellega koos oleks realistlik, aga ma võin öelda, kellega oleks mõistlik seda teha. Läti ja Leeduga loomulikult oleks mõistlik. Aga keskmaa õhutõrje on ühtne süsteem, meie õhuseire on praegu ühtses süsteemis ja see on kindlasti õhutõrje aluseks. Aga laskeseadmed ise – ka siis, kui me paneme laskeseadmed Tartusse või Viljandisse – ei kaitseks Läti territooriumi. Selles suhtes me siin koopereeruda ei saa. Aga ühtse õhukaitse süsteemi me regionaalselt kindlasti peame looma ja ma pean silmas peamiselt liitlasi väljaspool Balti riike. Ja siin on minu sõjaline nõuanne vaadata neid, kelle üksustega me siin Eesti riigis rohkem koos tegutseme, kes panustavad siia nii juhtimises kui üksustes – näiteks britid, prantslased, taanlased. Need oleks kolm esimest riiki, mida ma soovitaks.

Mis üldse on keskmaa õhutõrje roll sõja korral?

Keskmaa õhutõrje tegutseb peamiselt lennukite vastu. Ja sõltuvalt süsteemist suudab see nii ründepommitajaid kui ka strateegilisi pommitajaid hävitada, aga samas ka nende olemasolu muudab meie õhuruumis tegutsemise väga keeruliseks. See peab olema seotud ka lühimaa õhutõrjega, sest kopterid või tiibraketid lihtsalt öeldes võivad pääseda väga lähedale nendele süsteemidele.

Keskmaa õhutõrje peab olema liikuv. Olenevalt süsteemist ei pruugi see töötada näiteks ballistiliste rakettide vastu, millega tavaliselt koos tiibrakettidega rünnataksegi staatilisi strateegilisi objekte. Üksuste ründamiseks kasutatakse õhuväge ja suurtükiväge ning kaitsesügavuse asuvate objektide ründamiseks hoopis rakette mitte nii väga lennukeid, kuigi raketid mis võidakse küll lennukite pealt välja lasta ka mitmesaja kilomeetri kauguselt.

Tsiviilkaitse mõttes on see kõik veidi emotsionaalne. Meil ei ole täna täit statistikat, millised vahendid tekitavad tsiviilkaotusi näiteks Ukrainas. Kui keegi arvab, et keskmaa õhutõrje hoiab ära tsiviilkaotused, siis näiteks täna tekivad Mariupolis tsiviilkaotused peamiselt hoopis suurtükitule tagajärjel. Õhurünnaku korral, kui on olemas eelhoiatus, jõuavad inimesed varjuda. Suurtükirünnak on see, mis tabab sind tavaliselt siis, kui oled tänaval ja keskmaa õhutõrje selle eest ei kaitse üldse.

Aga õhurünnakud Kiievile?

Kiiev on umbes Hiiumaa suurune. Kärdlat Kiievi servas pommitatakse nii suurtükkide ja rakettidega kui ka lennukitelt, aga Hiiumaa keskossa jõuavad täna peamiselt raketid, harva ka lennukid. Seda on tõesti mõistlik kaitsta õhutõrjega. Aga tõesti neid eeslinnu kaitsta – me Eesti mõistes peame minema Narvani välja – seal me peame ka tanke põletama: nii nagu Javelini olemasolu ei taga, et ükski tank ei sõida mitukümmend kilomeetrit edasi, ei taga ka keskmaa õhutõrje, et ükski lennuk ei jõua Tallinnani välja. Sellega ma kindlasti ei ütles, et keskmaa õhutõrjet ei ole vaja. Ma olen kogu aeg rõhutanud, et see ei ole hõbekuul, mis päästab meid kõigi nende koleduste eest, mida me oleme näinud.

Mille eest keskmaa õhutõrje päästab? Kui ajakirjandusest on läbi käinud, et kogu Eesti katmine keskmaa õhutõrjega maksab umbes 1,5 miljardit, siis mis kasu oleks 300-350 miljoniga soetatud süsteemist?

Kui vastase lennuvahendid satuvad keskmaa õhutõrje mõjualasse – ükskõik, kas see mull on siis 60- või 100-kilomeetrise läbimõõduga – siis on ta seal väga ohustatud ja suure tõenäosusega saab ka pihta, kui õhutõrje funktsioneerib. Kuna see õhutõrje on liikuv, siis ei tea vaenlane kunagi täpselt, kus see on ja seepärast peab ka oma õhurünnakuid väga täpselt planeerima.  

Rääkides süsteemi hinnast, tuleb arvestada, et müüjatel on erinevad hinnad. Aga peame arvestama ka sellega, et üks asi on ostuhind – kui räägime miljardist, siis see sisaldab ka taristut, koosseisu palkasid, nende varustust ja süsteemi ülalpidamiskulu. Süsteemid on väga erinevad – ühe eest maksad alguses väga palju ja hoolduse eest pärast vähem. Teise puhul võid kõike väga odavalt saada, aga hooldus järgmise kümne aasta jooksul läheb väga kalliks. Siis tulebki vaadata, kuidas seda süsteemi mitme aasta jooksul üleval pidada ja arvutada sisse nii hanke kui ülalpidamise maksumus. Vastasel juhul – arvates, et said süsteemi väga odavalt kätte – hakkad järgmisest päevast otsima raha selle ülalpidamisele millegi muu arvelt, näiteks ei osta enam tankitõrje moona.

Eestis keskmaa õhutõrjest rääkides spekuleeritud Norra päritolu Nasamsi üle, milles oleks neli patareid, igaühes kolm raketikompleksi. Mis lahenduste vahel valime, mis kriteeriumid on olulised?

Need süsteemid ei ole mobiilsed. Nad on ümber paigutatavad, aga nad ei ole kogu aeg ratastel ja see tähendab seda, et ostes selle süsteemi, me peame igal juhul tegema selle süsteemi mobiilseks – olgu ta siis juba tehases toodetuna masinal või ostame ise need masinad sinna alla. Kriteeriume on veel. Ma ütlen, et Nasams ei ole kindlasti ainuke süsteem, neid on veel ja me peame hakkama neid uurima. Näiteks ka seda, kes ja kui kiiresti meile väljaõppe annab.

Mis saaks siis, kui Putin otsustaks Balti riike rünnata?

See oleks siis juba NATO ründamine. Kui täna rünnataks meid, ehk enne nende investeeringute teoks saamist, siis juhtub selle agressiooniga tõenäoliselt sama, mis juhtus Ukrainas.

Kui investeeringud saavad teoks, siis on see pilt meie poolt vaadates oluliselt parem ja vastase poolt vaadates märkimisväärselt kehvem.

Mis on teie vaade mittesõjalise riigikaitse arendamisele, millele valitsus ka otsustas rohkem ressursse eraldada?

Seda on ka kindlasti vaja arendada. Seda on võib-olla küüniline öelda, aga me näeme, et täna on Ukraina tsiviilkaotused suhteliselt väikesed, mis tuleneb sellest, et nad on eelmisest konfliktist väga palju õppinud. Nad on ehitanud üles oma tsiviilkaitset, mis ei seisne alati betooni valamises, vaid see on elanikkonna teavitus, nende teadlikkus, kuhu varjuda. Nii palju, kui minul on andmeid, siis elanikkonna kaotus tekib peamiselt tänavatel, keldrites varjunud inimesed ja isegi oma korterite vannitubades varjunud inimesed üldjuhul viga ei saa. Seepärast me peame läbi mõtlema, kus kohas saab varjuda, need ette valmistama, elanikkonda teavitama ja iga kord kui on oht, et tuleb mingisugune löök, siis sellest elanikkonda teavitama. Teavitussüsteem tuleb läbi mõelda ja üks osa sellest on meedia.

Kas praegune sõda Ukrainas ja julgeolekuolukord on muutnud ka kaitseväe igapäevast elu ja väljaõpet ning ka kevadist õppust Siil?

Tänast väljaõpet ja õppust Siil ta oluliselt ei kujunda. Küll aga meie igapäevased tegevused on oluliselt enam fokusseeritud, me pöörame palju rohkem tähelepanu üldisele julgeolekule, mille detailidesse ma ei lasku. Eks see paneb inimestele pildi ette, miks nad kaitseväega on liitunud, aga ka ühiskonnal, milleks meil kaitseväge on vaja. Eks kõik Eesti riigikaitse osalised võtavad asja vaksavõrra tõsisemalt.