Käesoleva aasta 104. Eesti Vabariigi sünnipäev läheb ajalukku Ukraina sõja alguse päevana. Eesti ühes kogu Euroopaga on oma solidaarsust Ukrainale näidanud nii majanduslikult kui ka relvatarnete ja sõjapõgenike vastuvõtuga. See kõik kajastab kindlasti ka Eesti enda ajaloolist tausta Venemaa ja Euroopa piirialana.

NATO ja Euroopa Liidu liikmeks olemine on Eesti jaoks antud olukorras primaarne julgeolekugarantii, mistõttu on arusaadav, et Eesti peaminister Kaja Kallas nõuab NATO kontingendi laiendamist Eestis.¹ Samuti on mõistetav paljude vaatlejate, poliitikute ja liikmesriikide toetatud Ukraina soov kiireks liitumiseks Euroopa Liiduga.²

Mustvalge stsenaarium puudub

Kogu eufooria kõrval nii Ukraina president Volodõmõr Zelenski toetusel kui ka Venemaa vastaste sanktsioonide laiendamisel ei tohi unustada, et laiemas perspektiivis ei eksisteeri mustvalget stsenaariumi ei sõja käigus, selle lõpetamisel ega sõjajärgsel ajal. Kõik seoses Ukraina sõjaga tehtavad otsused mõjutavad lõppkokkuvõttes kogu Euroopa tulevikku nii majanduslikult kui ka poliitiliselt.

Palju räägitakse ja spekuleeritakse teemal, mis on Vladimir Putini ajendiks Ukraina sõja puhul? Siiani ei ole ükski analüütik lõplikku ja arusaadavat vastust leidnud. Seda ei saagi olla, sest ei ole ju keegi analüütikuist Kremlis tööl ega kuulu Venemaa presidendi lähikonda.

Spekulatsioone on mitmeid, alustades strateegilistest seletustest sõja kohta kogu Ukraina hävitamise eesmärgil, Donbassi ja Krimmi Venemaaga liitmise soovist, idapoolsete Ukraina piirkondade kontrollist ja Ukraina kaheks jagamisest ja lõpetades põhjendustega Putini väidetavalt halva füüsilise ja vaimse terviseseisundi kohta, mistõttu käituvat ta Ukraina puhul printsiibil "pärast mind või veeuputus".

Viimased spekulatsioonid on ilmselt eelkõige põhjustatud asjaolust, et sõja eesmärk on tõepoolest segane, kuid päris tõsiselt neid võtta ei saa. Sama võib öelda mõnel pool kuulda olnud soovituste kohta Putin ühel või teisel moel "kõrvaldada", kuid Supermani, Batmani ega ka märulifilmidest tuntud maailma päästvaid salaagente ei ole päriselus olemas, nii et peame ka siinkohal jääma reaalsuse juurde.

Juba peaaegu poolteist kuud kestva sõja puhul on näha, et Vene armee ei ole selle aja jooksul saavutanud kogu Ukraina territooriumi kontrolli. Kahtlen siinkohal, kas see oli ka esmane sõja eesmärk, sest Ukraina on suuruselt teine riik Euroopas ja Vene jõud pidanuks arvestama tõsise relvastatud vastupanuga Ukraina poolt.

Ka kogu riigi poliitiline kontroll on minu arvates utoopiline, sest milline riik aktsepteerib vastupanuta teise riigi relvaähvardusel pealesunnitud valitsust? Venemaa ettekäändeid natsistide kõrvaldamise ja demilitariseerimise kohta ei saa tõsimeeli pidada sõja tegelikeks põhjusteks, sama kehtib venekeelsete ukrainlaste "päästmise" kohta.

Pigem näib, nagu tahaks Putin Ukraina sõjaga näidata lääneriikidele, Euroopa Liidule ja eelkõige USA-le, et teda ei huvita nende arvamus ja ta teeb täpselt seda, mida tahab. Siia kuulub ka sanktsioonide majanduslik hind, mis on Venemaa jaoks väga kõrge, kuid millega Putin näib arvestanud olevat.

Venemaa elanikele ei paista sanktsioonid igal juhul siiani mõjuvat, sest olgugi, et ka Venemaal toimuvad sõja vastased meeleavaldused, toetavad paljud Venemaa elanikud siiski Putini valitsuse otsuseid Ukraina suhtes.³ Kui kauaks seda toetust jätkub, ei oska keegi prognoosida. Kuid lootus, et Putini võimulolek lõpeb sanktsioonidest tingitud riigipöördega võibki selleks jääda. 

Euroopa Liit ja Saksamaa

Mis rolli mängib praeguses olukorras Euroopa Liit? Kuigi seda lubas kaudselt Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, ei ole Ukraina kiire liitumine tõenäoline.⁴ See on ka õige, sest kogu kaastunde kiuste peab ka Ukraina Euroopa Liiduga ühinemiseks täitma samu kriteeriume, mis Eesti ja kõik teised liikmesriigid.

Ukraina ei olnud demokraatia seisukohalt stabiilne riik juba enne sõda, seal vohas näiteks ka Euroopa Kontrollikoja välja toodud onupojapoliitika kõrval korruptsioon ja oligarhide võim.⁵ 2014. aastast kestnud konflikt Krimmi ja Donbassi ümber ei leidnud lahendust ei endise presidendi Petro Porošenko ega ka praeguse presidendi Zelenski all. Seega peab Euroopa Liit praeguses olukorras Ukrainat kindlasti toetama, kuid mitte oma põhiväärtuste ja liitumise kriteeriumite hinnaga.

Saksamaa avalikus diskussioonis Ukraina sõja ümber lasub põhirõhk eelkõige majanduslikel ja julgeolekupoliitilistel aspektidel. Kantsler Olaf Scholz muutis seoses Ukraina sündmustega riigi julgeolekupoliitilist suunda, langetades otsuse investeerida 100 miljardit eurot Saksa armee varustamiseks.⁶

See otsus põhjustab siiani vastandlikke arvamusi avalikkuses, sest olgugi et Venemaa sõjaline agressioon õigustab investeeringuid riigikaitsesse, on selline tegevus paljude sakslaste arvates samm uue võidurelvastamise suunas Euroopas.

Teine ja veel tähtsam Ukraina sõjaga seotud aspekt Saksamaal on majanduslik areng. Esmajärgus kõrged energiahinnad ja sellega seotud surve nii tööstusele kui ka eraisikutele tekitab ärevust kodudes, börsil ja valitsuskabinetis.

Valitsus on vastu võtnud rea meetmeid olukorra leevenduseks, muuhulgas kütusehinna langetamise ja rahalise otsetoetuse töövõtjatele 300 euro ulatuses. Veel tulisem diskussioon käib aga maagaasi, nafta ja kivisöe tarnete ümber Venemaalt, millest sõltub suures osas Saksamaa majanduse selgroog, tööstus.

Saksa valitsus on siiani vältinud energiatoodete embargot, põhjendades seda majanduse kokkuvarisemise ohuga.⁷ Palju kriitikat pälvinud Saksa valitsuse seisukoht on aga mõistetav, sest suuruselt maailmas neljandal kohal asuva rahvamajandusena peab Saksamaa oma samme hoolikalt kaaluma.

Sisuliselt ei ole siinjuures küsimus isegi mitte ainult Saksamaa enda, vaid kogu euroruumi majandusliku ordnungi ehk korra säilitamises, mis seisaks tõsiste probleemide ees, kui tootmise peaks peatama näiteks maailma suurim keemiatehas BASF või seiskuksid Saksa autotootjate konveierid.

Ukraina sõda puudutab meid kõiki ja on eelkõige ukrainlastele saatuslik, kuid unustada ei tohi ka omavahelist tsiviilset käitumist demokraatlikel põhimõtetel. Pean sellega silmas suhtumist vene rahvusest või vene keelt kõnelevatesse inimestesse, kes saavad Ukraina sõja tõttu tunda enda suhtes eelarvamusi oma rahvuse tõttu ja ka Saksamaal on kahjuks olnud selliseid vahejuhtumeid.⁸

Väidan isiklikust kogemusest, et rahvusest tingitud eelarvamused on valed ja ülekohtused ning vene rahvusest inimesed ei toeta automaatselt Venemaa sõjategevust Ukrainas. Praegusel ajal on pigem tähtis kokkuhoidmine ja üksteise toetamine, olenemata rahvusest ja emakeelest, sest Ukraina sõja tagajärje peame Eestis ja Euroopas lahendama koos.