Tihti on küsitud, kas on alanud uus külm sõda? Ei, midagi hoopis hullemat, suuremat, tõsisemat, sest Venemaa astus Vladimir Putini juhtimisel rahvusvahelises läbikäimises uude diskursusesse, ano(r)maalsusesse.

Anomaalne diskursus kujuneb välja siis, kui olemasolevasse diskursusesse lülitub keegi, kes konventsioone ei tunne või need kõrvale heidab. Normaalse diskursuse saaduseks on niisugune väide, mille kehtivuses võivad kokkuleppele jõuda kõik osalised, kes teiste osaliste silmis "ratsionaalsetena" arvesse tulevad. Anomaalse diskursuse saaduseks võib olla mis tahes, alates nonsensist ja lõpetades intellektuaalse revolutsiooniga (Rorty, R. (1979), "Philosophy and the Mirror of Nature", Princeton: Princeton University Press, lk 320).

Putin sai hakkama teoga, millega Stalin ei saanud, kuigi väitis, et tahab: ta muutis globaalsel tasandil toimivaid reegleid. Stalin oli Putini kõrval lihtsalt üks alternatiivse tee pakkuja inimkonna üleüldise õnneni jõudmisel.

Putinit ei huvita inimkond tervikuna kopika eestki ja seetõttu on tema peas toimuv ebanormaalsuse astmelt hoopis hälbelisem kui Stalini oma. Seetõttu ei oska ka keegi öelda, mida ta õigupoolest tahab. Reeglite põhimõtteline rikkuja vajab kindlasti globaalset korralekutsumist, sest maailm ei saa pikka aega elada korrastamata olekus. Selles seisneb eeskätt läänemaailma vastutus kogu maailma ees.

Kes oleks osanud veel mõni nädal tagasi ette kujutada, et Venemaa pommitab rakettidega Euroopa südames asuvat Kiievit, kus elurajoonides hukkuvad rahumeelsed inimesed, ka naised, lapsed ja vanurid. Ning et hävitatakse sihipäraselt koole, haiglaid, lasteaedasid. Et kõige selle juures räägib Venemaa president Putin, et tegelikult pole Ukrainat ja ukrainlasi üldse olemas ja Venemaal on enda julgeoleku huvides täielik õigus selliste sammude tegemiseks.

Kurjuse impeerium ei kadunud

2021. aasta lõpul esitas Moskva ultimaatumi NATO-le ehk sisuliselt läänemaailmale, mitte endisele vennasrahvale, ukrainlastele. Sõjaline kallaletung pandi toime aga just Ukraina vastu, mis riigina ei ole NATO ega Euroopa Liidu liige.

Isegi sõda Ukrainas polevat, seal toimub vaid piiratud ulatusega erioperatsioon, kus hoolikalt välditakse süütuid tsiviilohvreid. "Operatsiooni alustati selleks, et Ukrainas sõda ära hoida" on üks kõige absurdsematest Venemaa juhtide väidetest.

Kas Ukraina ründamine oli n-ö pauk luuavarrest? Ei ja veelkord ei! Venemaa alustab oma traditsioonilise imperiaalse ja militaarriikliku riikluse karkassi tõttu varem või hiljem järjekordset sõda. Nii et küsimus ei ole: kas alustab, vaid millal ja kus alustab?

Võib öelda, et Venemaa ettevalmistused järgmisteks sõdadeks said alguse kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Kurjuse impeerium ei kadunud, muutis vaid oma nägu. Pärast Putini võimule tulekut aktiveerus see protsess avalikult ja suure propagandakisa saatel. Selline on karm reaalsus, millega läänemaailm kokku puutus, kuid keeldus märkamast.

Venemaa ja Ukraina sõda oli alanud juba 2014. aastal. Selles kaheksa aastat kestnud väljakuulutamata sõjas hukkus üle 14 000 Ukraina sõjaväelase, kuid lääs ei soovinud ka seda jubedat fakti kuidagi tunnistada. Püüti teha nägu, et probleemi saab lahendada mingite Venemaa surve all kokku pandud Minski kokkulepete raames.

Normandia formaat oli juba aastaid surnud, sest Venemaa püüdis istutada Ukrainasse bandiitlikud riigilaadsed moodustised nagu vähihaiguse siirded. Need oleksid pidanud hävitama Ukraina inimeste lootused oma riik edukana üles ehitada ja aja jooksul ühineda läänemaailma majandus- ja kaitsestruktuuridega.

2014. aastal toimunud Krimmi okupeerimine ilma sõjalise vastasseisuta šokeeris läänemaailma. Kuna Ukraina julgeolekuteenistused tegid 1990. aastate algusest alates jätkuvalt, palju ja kontrollimatult koostööd Vene eriteenistustega, oli viimastel võimalik peaaegu piiramatult infiltreeruda Ukraina võimuvertikaali ja sealt kaastöötajaid värvata.

See kehtis sajaprotsendiliselt ka Ukraina relvajõudude suhtes, millel tegelikult puudus iseseisev võitlusvõime Venemaa suunal. Nii oli tulemus loogiline ja lähtus idamaisest sõjapidamise strateegiast, mille järgi kõige parem on allutada vastane oma tahtele ilma lahinguteta. Selline "surnuks kaisutamine" ohustab kõiki Venemaa naaberriike, kui nende läbikäimine agressiivse naabriga peaks liiga lähedaseks muutuma.

Valus kogemus andis ukrainlastele varasemast kardinaalselt erineva pildi venelaste tegutsemisest nende vastu. Alates 2014. aastast toimunud relvastatud võitlus suure naabriga oma riigi terviklikkuse säilimise ja iseseisvuse eest on teinud selle maa jõustruktuuridest tõeliselt iseseisva riigi ametkonnad, mis nüüd oma võimekust demonstreerivad. Koos riigiga saavad vabadusvõitluses järjest küpsemaks ukrainlased rahvusena, kelle hulka üha enam arvavad ennast kuuluvat ka need, kes varem pidasid ennast Ukraina venelasteks.

Läänemaailma kõige suurem viga Venemaaga suhtlemisel pärast Nõukogude Liidu lagunemist on olnud reaktiivsus, st kogu aeg on tegeldud probleemide lahendamisega, mida lääne ette on veeretanud Venemaa.

Venemaa on juba toime pannud militaarse iseloomuga rünnakuid NATO riikide territooriumidel (Suurbritannias mürgitamised polooniumi ja Novitšokiga, Saksamaal tellimusmõrv, Tšehhis laskemoonalao õhkimine), kuid NATO jõulisi vastuseid pole nendele antud.

Proaktiivsuse puudumise tõttu haarab ikka ja jälle initsiatiivi Venemaa, pannes lääne toimima saamatult ja ebalevalt. Seda nii aktiivsete ettevõtmiste, konkreetsete sigatsemiste peale kui ka suhtumises pidevalt Venemaa suunalt lähtunud vaenu külvamisesse.

Lääs jäi pikalt kuulama Venemaa propagandistlikku juttu, mille järgi "must on tegelikult hoopis valge", ehk Venemaa on süütu kannataja ja lääs agressiivne. Läänemaailma liidrid on enda käest liiga sageli küsinud oma süü kohta ja leidnud selle üleski ja seejärel endale püüdlikult tuhka pähe raputanud. Tegelikult on lääs Venemaaga läbikäimisel teinud ühe ja ainsa vea, kuid see eest suure (error fundamentalis): ta pole võtnud Venemaad sellisena, nagu see tegelikult on.

See viga pole juhtunud kogemata, sest Venemaa on riigina kogu aeg just sellega tegelenudki, et läänemaailma juhte ja inimesi kahjustada, petta ning eksiteele viia. Ta on teinud seda kõiki tema käsutuses olnud vahendeid kasutades, on need siis avalikud või varjatud, majanduslikud või sõjalised, materiaalsed või psühholoogilised ressursid.

Terve periood pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli lihtsalt üks järjekordne etapp Venemaa pikaajalises ja põhimõttelises vastuseisus läänemaailmaga. Ka sõda Ukrainas on lõppsihina suunatud läänemaailma vastu, selle elukorralduse ja reeglistiku vastu, mis on lubanud kogu maailmal pärast teise maailmasõja lõppu elada "pika rahu" tingimustes.

Tagasivaateliselt näeme nüüd selgelt, et mida kauem teise maailmasõja järgne rahuperiood kestis, seda vähem oli see vastuvõetav Venemaa juhtidele, nomenklatuurile ja paljudele tavalistele inimestele, sest tekitas neis lahendamatut "kognitiivset dissonantsi".

Tunnetuslik vastuolu seisnes individuaalse ja kollektiivse identiteedi lepitamatuses, kus venelased individuaalselt, käitumuslikul tasandil kiitsid heaks läänemaailma hüved. Eelkõige tarbimise, mida läänemaised heaoluühiskonnad inimestele lahkelt võimaldavad, kuid ka individuaalsed vabadused. Stalin ja teised Nõukogude Liidu juhid ei teinud sellist kummardust lääne suunas mitte kunagi.

Paraku vastandub individuaalsele kollektiivne identiteet, "meie-tunne", mis paneb ilma vähimagi kriitikata võtma puhta tõena seda, mida räägitakse Kremli suunalt, ükskõik, kes seal parajasti võimul on. Sest võim tuleb Jumalast ja Jumalaga ei vaielda. Seesama kollektiivne lojaalsus ei lase hukka mõista "omade" poolt toime pandud halbu tegusid ja isegi kuritegusid ning sunnib leidma neile irratsionaalseid seletusi, põhjendusi.

Piltlikult öeldes ostab rikas venelane, sovett endale uhke Mercedese, sest ta teab, kuivõrd hea autoga on tegemist. Kuid oma uhke auto tagaklaasile kleebib ta loosungi: "Na Berlin, jesli hotite, povtorim 1941-1945" (Berliini, kui soovite, kordame aastaid 1941-1945).

Nii saavutab tema individuaalne ja kollektiivne lojaalsus tasakaalupunkti, ehkki mingi kahtluseuss jääb ikka sisemusse närima. Midagi justkui päriselt ei klapi, kuid süüdi on selles loomulikult jällegi lääs. Esiteks selles, et seal nii häid autosid toodetakse. Ja teiseks, et Venemaal niisuguseid autosid teha ei osata. Ja kolmandaks, et just läänemaailma tõttu on ta sattunud mentaalselt sedavõrd rusuvasse olukorda.

Paraku ollakse selles ikkagi oma süü tõttu ja just endale tuleb tõsiselt otsa vaadata. Võib-olla jõuab ka Venemaa oma aastasadade pikkuses eksistentsis ühel hetkel punkti, kui lõpeb "opritšninlik periood", mille algatas Ivan Julm.

Pärast kaotust Liivi sõjas ja Ivan Julma surma algas Venemaal mäletatavasti smuuta, ehk segaduste aeg, millele 1613. aastal järgnes uue dünastia, Romanovite tulek. Tšingisiidid ehk õigeusku pöördunud muslimid jäeti võimust kõrvale, Venemaa hakkas vaatama enam lääne kui ida suunas. Isevalitsejate vajadus ustavate opritšnikute järgi jäi aga alles, ei saanud nad hakkama ilma uute Maljuta Skuratoviteta.

Reaalne sõda lääne vastu

Praegu on taas tegemist reaalse Venemaa läänemaailma vastu peetava sõjaga, mis paneb ühele kaardile väga palju. Alates sellest, et saab selgeks, kas Venemaa liitlased ikka on tema liitlased või mitte. Milline on Venemaa sõjaväe tegelik tugevus, kui hästi Venemaa eriteenistused olid sõjaks ette valmistunud? Kui hästi oli aktiveeritud viies kolonn vaenlasriikides, kui heaks relvaks läänemaailma vastu osutub järjekordne tuumašantaaž, kui ühtseks osutub lääs vastates Venemaa sõjalisele avantüürile.

Ja lõppkokkuvõttes isegi see, kas Ukraina tuleb sellest katsumusest välja suurte ohvritega, kuid lõplikult formeerunud rahvusena, "meie tundega", mis lööb Putini Venemaal impeeriumi taastamise lootusel lõplikult jalad alt.

Ukraina presidendist Volodõmõr Zelenskist on saanud rahvuskangelane, rahvusvahelise mastaabiga poliitik, kes võitleb praegu mitte ainult Ukraina eest, vaid kogu tsiviliseeritud maailma kestmise nimel. Venemaa presidendist Putinist sai aga punkrisse peitunud sõjakurjategija.

Paraku on kogu sõjapidamise raskus pandud Ukraina peale, kuigi nii lääs kui ka Venemaa deklareerivad mõlemad varjamatult, et küsimus on laiem kui Ukraina põlvili surumine. Kui lääs on otsustanud sõdida "viimase ukrainlaseni", oleks see eriliselt lödipükslik arusaam sõjapidamisest.

NATO kaitsestrateegia, mis algselt oli suunatud "suure sõja" vältimisele, muutus ühel hetkel doktriiniks, mis vastustab igasuguse sõjalise kokkupõrke agressoriga, kellel on tuumavõimekus. Huvitav, kas lääs valiks sama taktika ka siis, kui Põhja-Korea ründab Lõuna-Koread? Ka sellel riigil on tuumarelv ja riigi eesotsas olev türann on kuuldavasti piisavalt napakas.

Vene sõjaväe võimekus oli seebimull, mille Ukraina kaitsejõud juba sõja esimestel päevadel praktiliselt puruks lõid. Maailmal oli võimalik veenduda, et Vene propagandistide suust tulevat kõrgelennulist ja tühja juttu ei tasu võtta kunagi tõe pähe.

Terve plejaad sõjaõhutajaid on aga oma verbaalset mürki paljude Vene inimeste peadesse edukalt sisestanud ja selle mõju on tuntav. Impeerium on kadunud, kuid imperialistlik mõtlemine mitte. See võtab mitu põlvkonda, enne kui kohanetakse riigi teistsuguse rolliga maailmakorralduses.

"Väike võidukas sõda" osutus hukatuslikuks sõjaliseks avantüüriks väga kaugeleulatuvate tagajärgedega, mis on ilmselgelt suuremad, kui keegi Kremlis oskas ette näha. Elamine valede mullis tõi kaasa selle, et Venemaa juhid jäid uskuma, mida ise rääkisid. Näiteks et Venemaa relvajõud on juba tugevamad kui USA-l ja ukrainlased jooksevad üle pärast esimest lasku.

Ukraina ühtsus ja läänemaailma sanktsioonid on nüüd neile šokk. Nad on valede eelduste pealt alustanud vale sõda vales kohas ja vale vastasega ning sedavõrd palju vigu korraga vääribki hävitavat kaotust.

See, mis toimub Ukrainas, ei ole Vene impeeriumi taassünd, ei ole Putini geniaalne strateegia, see on hädakisa enne lüüasaamist, kunagise impeeriumi lõpuagoonia. Kui öelda piltlikumalt, siis tegemist on "surnud kassi põrkega" ja väga kahju, et selle hinnaks on kümnete tuhandete süütute inimeste kannatused ja tohutud materiaalsed kaotused. Venemaa Putini isikus esitas väljakutse senisele maailmakorrale ja praeguste märkide järgi võeti see vastu, mis tähendab muuhulgas täiesti uut rolli Venemaale.

Lääs peab aga olema jätkuvalt tähelepanelik, et ei juhtuks nii, et Putin küll tuuakse koos oma lähiringiga kiirmeetodil ohvriks, kuid Venemaa jääb endiseks ja sealne opritšninlik ühiskonnaelu korraldus kõigi oma väärdogmadega kestab edasi.

Kui see saab nii olema, siis tulevane rahuaeg jääb jätkuvalt hapraks. Venemaa kuulumine tsiviliseeritud rahvaste hulka tuleks panna ootele senikauaks, kuni sellel maal saadakse aru seni valitud tee hukatuslikkusest.

Venemaaga tuleb pärast sõja lõppu teha täpselt sedasama, mida Kreml ähvardas teha Ukrainaga: denatsifitseerida (ehk deputiniseerida) ja demilitariseerida. Tuleb alustada Krimmi ja teiste Ukraina osade tagasiandmist sellele riigile. Rääkimata reparatsioonidest hüvitamaks hirmsat kahju, mida tekitab Venemaa praegu Ukraina majandusele ja elanikkonnale.

Seejärel tuleb täie otsustavusega tõstatada Kaliningradi küsimus ja samuti Kuriilide tagasiandmine Jaapanile. Need on veel teisest maailmasõjast lahendamata jäänud julgeolekualased valukohad. Ilmselgelt tuleb ümber vaadata ka Venemaa kui NSVL-i asendusliikme roll ÜRO Julgeolekunõukogus ja mitmes teises rahvusvahelises organisatsioonis.

Lääs ei tohi korrata varasemaid vigu ning ei tohi jälgida toimuvat otsekui eemalt, kõrgemalt. Kui ajalugu meile midagi õpetab, siis seda, et lihtsameelne lepituse otsimine või vaenlast õigustav soovmõtlemine on lihtsalt rumalused.

Ukraina sõja näol pole tegemist mingit laadi eksituse, arusaamatusega, mida saab reguleerida rahustavate kõnelustega poolte vahel. Tegemist on õige ja vale, hea ja kurja vahelise võitlusega ning selles kõrvale jäämine tähendab kurjale tema tegemistes kaasa aitamist. Kurjus just sellele alati loodabki.