Lihunikust sõjakurjategija Vladimir Putini planeeritud kolmepäevase sõja teisel kuul on Ukrainast põgenenud üle viie miljoni sõjapõgeniku. Nii palju põgenikke korraga ei ole Euroopa pärast teist maailmasõda kordagi näinud. Saada väärikalt hakkama nii sellise hulga (sõja)põgenikega on suur moraalne ja rahaline väljakutse vaba maailma riikidele, sest lihtne on ebaõnnestuda, väga raske õnnestuda. Seda teab iga diktaator ja autoritaarne juht.

Põgenikud on sellise autoritaarse riigi jaoks nagu Venemaa üks sõja kasulik kaasnähtus, mida kasutada segaduse külvamiseks ja selleks, et teistel riikidel oleks palju tööd nende inimväärse vastuvõtmisega. Terrori eest põgenevad inimesed on agressorile vahend selleks, et sundida demokraatlikke riike enda seatud tingimustel läbirääkimistelaua taha.

Viimastel aastakümnetel on diktatuuridel ja autoritaarsetel režiimidel liigagi sageli õnnestunud rändevooge suunates teha endale ruumi läbirääkimisteks. Me ei tohi lasta sel juhtuda. Vaenulike režiimide manipulatsioonidele tuleb osata vastu seista.

Alustada võiks suure hulga põgenike vastuvõtmise ja toetamisega kaasnevate ühiskondlike protsesside parema teadvustamise ja tundma õppimisega. Nii oleks agressoril ning teda oma tegevusega toetavatel siseriiklikel oportunistidel raskem ühiskonda enda huvides ja võimu nimel lõhestada. See aitaks kriisis käituda ratsionaalsemalt ja teha pikema vaatega otsuseid demokraatlike väärtuste kaitseks ja säilimiseks.

Erich Honecker ja Muammar Gaddafi teadsid ning Recep Tayyip Erdogan, Aleksandr Lukašenko, Vladimir Putin ja teised oma rahva suured isad teavad endiselt, et juhitud sundränne on tõhus relv sihtriikides oma vaenulike eesmärkide peale surumiseks, olgu need poliitilised, majanduslikud või sõjalised.

Suure hulga inimeste kodust lahkuma sundimisega kaasnevad väga suured kulud sihtriigile ning lahendamist vajavate probleemide ring on nii suur, et lihtsam võib tunduda teha järeleandmisi vaenulikele režiimidele sisserände lõpetamiseks ja põgenike lahkumiseks koduriiki.

Agressor teab, et tuul puhub tema jaoks soodsas suunas. Alates 1951. aasta pagulaskonventsioonist on agressorid püüdnud pidevalt kasutada sunniviisiliselt tekitatud massilist rännet suuremal või väiksemal määral oma eesmärkide saavutamiseks ning enamasti on neid saatnud edu.

Rändeteadlane Kelly Greenhill on tuvastanud perioodil 1951-2006 ligi kuuskümmend sunnitud rände juhtumit ja neist enam kui pooltel kordadel õnnestus agressoril saavutada suur osa seatud eesmärkidest. Greenhill peab seda muljetavaldavaks edukuse määraks, tema hinnangul jääb näiteks USA sunnidiplomaatia ja tavapäraste sõjaliste vahendite kasutamise edukuse määr vahemikku 19–37,5 protsenti.

Agressor teab, et massiline sisseränne soosib demokraatlikes riikides rahva polariseerumist, sisepoliitilisi ja sotsiaalseid pingeid. Mida intensiivsem ja pikaajalisem sisseränne on, seda enam kasvab rahval hirm turvalise elukeskkonna pärast.

Hirmu, ärevust ja turvatunde kadu ei külva kuulid ega pommid, vaid diktaatorite poolt dehumaniseeritud inimesed, keda näidata pidurdamatu loodusjõu, mitte kannatavate indiviididena. Riigijuhtidel tekib hirm ettearvamatu kaose ees ja jalaväristamisperiood. Sel perioodil on vaba maailma riigijuhid altid kurjusele sildasid ehitama ja pidama pikki ja lõputuid telefonikõnesid.

Agressor teab, et läbirääkimiste jätkumiseks tuleb võimendada "tragöödia ja katastroofi" mustrit. Sihtriikides peab järgnema sõjapõgenike sisserändele ühiskondliku sidususe lõhkumine. See ei ole just raketiteadus.

Enamikes kriisides toetab osa elanikest tugevalt põgenike heldet kohtlemist ning osa on sellele kindlalt vastu. Isetekkeline rahva polariseeritus on seda paisuvam, mida nõrgem on riigijuhtide selge seisukohavõtt, kuidas riik plaanib põgenikega tegeleda ja kuidas suhtuda. Liigagi sageli loodetakse, et selget seisukohta välja ütlemata põgenikega kaasnenud sotsiaalsed pinged hajuvad või kaovad.

Aga ei kao. Olukorra võimendamiseks ja sisepoliitika eskaleerimiseks kasutavad vaenulikud välisjõud ära sõbralikke võrgustikke nii vasakust kui ka paremast äärmusest.

Jõudude mobiliseerimiseks läheb üldjuhul käiku räige retoorika. Näiteks vasakult, et riik näljutab ja dehumaniseerib pagulasi. Paremalt kõlavad jutupunktid, kuidas põgenik on tegelikult kurjategija või prostituut ning mingit abi ta ei vaja.

Nii võimenduvad ühiskonnas viha, hirm ja paanika, mis loob lõpuks vajaduse siseriikliku rahu leidmise nimel riigijuhil istuda maha diktaatoriga ja pidada läbirääkimisi juba tema seatud agenda alusel.

Agressorid teavad, kuidas heaoluriikidelt nende silmakirjalikkuse kulud sisse nõuda. Euroopa on maailmas inimõiguste eest seismise lipulaev. Euroopa riigid on liitunud erinevate konventsioonidega ja võtnud juriidilisi kohustusi tagamaks inimõiguste kaitse kõigile, kes põgenevad tagakiusu, terrori ja surma eest Euroopasse.

Euroopa riikide liidrid on retooriliselt väga võimsad mõistmaks sügava kahetsusega hukka diktaatoreid ja autoritaarseid riigijuhte, kes teisitimõtlejaid taga kiusavad. See kõik on õige. Inimõiguste ja rahvusvahelise kaitse latt on tõstetud väga kõrgele.

Häda on aga selles, et väga raske on seda latti mitte maha ajada, kui riiki jõuab korraga väga suur hulk abivajajaid. Tekib moraalne vastuolu: riik on eelnevalt saatnud signaale põgenikele, et neid aidatakse, aga reaalsuses jäädakse sellega hätta.

Riigil ei ole võimekust tegeleda enda seatud standarditele vastavalt korraga nii paljude abivajajatega. Keeruline on nii elementaarse heaolu, kiire varjupaigamenetluse kui ka elupaikade, töö ja koolikohtade korraldamine. Mida kauem probleemid kestavad, seda suuremaks kulud lähevad. See tekitab jällegi kiusatuse teha valusaid kompromisse diktaatoritega, peaasi, et moraalne vastuolu laualt kaoks, kasvõi näiliselt.

Meie asi on olla paremini teadlik sellest, mida teavad diktaatorid ja autoritaarsed riigijuhid sunnirände tagajärgedest demokraatlikele riikidele. Peame olema sammu ees igast sunnirändega kaasnevas etapist. Nii tunneme ära manipulatsioonid ja oportunistide tegevuse ja saame omavahel kaklemise asemel keskenduda päris probleemidele: kuidas alistada Venemaa Ukrainas ning aidata Venemaa terrori eest põgenevatel inimestel hakkama saada.

Meie siin Eestis teame väga hästi, mida tähendab agressori püüd hävitada kogu sinu rahvast ja kultuuri. Me oleme selle juba üle elanud. Ukrainlased peavad sellega taas silmitsi seisma. Meie ülesanne on näidata, et nad ei ole üksi, me oleme toeks ja hoiame ka nende tagalat, inimesi, kes siin pelgupaika otsivad. See ei ole kerge ülesanne ja selleks, et õnnestuda peame meie, vaba maailma kodanikud, kokku hoidma. Meie võidame ja Putin nutab viimasena!