Celal Yildirim: vabadus on ilusam kui päike ja magusam kui leib

Inimlikus mõttes pole vahet, kas oled kohalik või pagulane, abivajajaid võiks tervitada empaatiliselt ja sooja südamega hoolimata sellest, mis on nende sünnimaa. Ukraina ja teiste riikide pagulased vajavad kvaliteetset infot, psühholoogilist abi ning turvalist keskkonda, kirjutab Eestis elav türklane Celal Yildirim.
Vabaduse väärtust teavad kõige paremini need, kes on vabaduse kaotust tunda saanud. Kaks ja pool aastat tagasi olin sunnitud koos oma raseda naisega meie kodumaalt Türgist lahkuma ning võtma ette eluohtliku teekonna vabaduse nimel.
Meie ja teised paati istunud olime tunnistajateks hirmsatele vaatepiltidele – paljud saatusekaaslased uppusid meie silme all ning pereisad pidid vastu võtma võimatuid otsuseid, kas päästa oma tütar või poeg.
Sarnaselt minuga on aastatel 1997-2021 saanud Eestis kaitse 603 inimest. Selle aasta 24. veebruarist kuni 23. aprillini on Eesti vastu võtnud üle 33 000 Ukraina sõjapõgeniku. Need inimesed on olnud sunnitud oma kodudest lahkuma, sest neil pole seal enam turvaline.
Pika ja raske rännaku läbinud, jõudsime lõpuks Eestisse. Oleme õnnelikud, et meil õnnestus siin uut elu alustada, kuid ainult Eestisse jõudmisest ei piisa. Uues riigis kohanemine on keeruline protsess ning leidub neidki, kes sellega üksi hakkama ei saa.
Uus algus
Otsides turvalist kohta, kus oleksid võimalused oma pere üleval pidamiseks tööd leida, tõi tee meid Eestisse. Saabudes alustasime Vao pagulaskeskuses eesti keele õpingutega ning juba üsna pea leidsin töökoha Pagulasabis.
Algus oli raske, sest tundsin korduvalt, et ma ei saa oma tööga hakkama, kuid töökaaslaste toetavad sõnad kannustasid mind keeleõpingutel pingutama. Mainides oma eesti keele õpetajale soovi saada matemaatikaõpetajaks, kutsus ta mind Laagna gümnaasiumisse tööle. Eestis täitusid minu lapsepõlveunistused, sest saan lõpuks teha seda, mida armastan.
Hea näide positiivsest kogemusest on ka Süüriast pärit Shorokil:
"Alustasin oma põgenemisteekonda 13-aastasena, kui pagesime perega Türki. Oma senise elu olin elanud keset sõda, pommitamise ja surma keskel. Kolm aastat hiljem tulime Eestisse, kus sain alustada oma elu ülesehitamisega. Siin õnnestus mul lõpetada gümnaasium, astuda tervishoiukõrgkooli ning leida meelepärane töö tõlgi ja araabia keele õpetajana. Olen alati soovinud teha tööd, millega saan teisi aidata, ning siin on see unistus täitunud. Kuigi eesti keele ja kultuuri tundmaõppimine on olnud raske, on tehtud pingutused aidanud mul Eestis kergemini kohaneda. Olen tänulik, et saan võika mineviku seljataha jätta ning keskenduda paremale tulevikule."
Väikesed sammud loevad
Nagu Shorok, olen ka mina õnnelik, et kohtasin Eestis mõistvaid ja empaatilisi inimesi. Kahjuks kõigil nii hästi ei lähe. Ei ole harvad juhtumid, et Eestisse saabunud pagulasi koheldakse eelarvamustega ning ei arvestata, et välismaalane ei tunne kohalikku tausta, tavasid ja teenuseid.
Mõistmaks pagulaste muresid võiks püüda panna end välismaalase olukorda. Kujuta ette, et pead ootamatult näiteks Prantsusmaale kolima, aga ei tunne keelt ega inimesi. Millest alustad, et jalad alla saada? Kui lihtne on leida elukoht, töö ning ajada korda paberimajandus?
Olles läbi elanud raskeid traumasid nii vaimselt kui ka füüsiliselt, võivad kohalike jaoks pealtnäha väikesed asjad osutuda pagulaste jaoks suureks takistuseks.
Kõige paremini mõistavad meie läbielatut teised pagulased, kes on samuti olnud sunnitud oma kodust lahkuma. Seetõttu on ülimalt oluline ka saatusekaaslaste tugi ja kohalolek. Palju abi on sellest, kui saab keelebarjäärita lihtsalt kellegagi rääkida.
Sisse elanud pagulased saavad jagada oma kogemusi ja juhiseid integreerumiseks, et leida endale töökoht, sest kollektiivis olles on kohanemine suhteliselt kerge. Kvaliteetne ja asjakohane info on oluline alustala, et teha kaalutletud valikuid parema tuleviku hüvanguks ning anda selgemat ülevaadet õigustest ja kohustustest.
Tahan rõhutada, et inimlikus mõttes pole vahet, kas oled kohalik või pagulane, abivajajaid võiks tervitada empaatiliselt ja sooja südamega hoolimata sellest, mis on nende sünnimaa. Ukraina ja teiste riikide pagulased vajavad kvaliteetset infot, psühholoogilist abi ning turvalist keskkonda, nii füüsilist kui ka vaimset.
Kokkuvõtteks
Kirjutasin selle loo kolmel eesmärgil. Soovin teistele pagulastele näidata, et kui sa tõesti tahad ja näed vaeva, võivad kõik su unistused täituda. Tahan olla heaks eeskujuks neile, kellel positiivne kogemus veel puudub.
Teiseks püüan eestlastele näidata, et kui pagulastele enda teostamiseks võimalus anda ja veidikene kaasa aidata, saavad nad siin väga hästi hakkama.
Kolmandaks tahan südamele panna, et kriitilise tähtsusega on ka kohalike pagulaste omavaheline tugi, et uustulnukad saaksid võimalikult kiiresti integreeruda.
Minu soovitus on lihtsalt rääkida siin elavate pagulaste ja välismaalastega. Pakkuge neile tuge ja võimalusi turvaliselt oma elu üles ehitada. Üksteist mõistes ja koos tegutsedes saame muuta Eesti veelgi paremaks elupaigaks meie kõigi jaoks.
Toimetaja: Kaupo Meiel