Mis üldse on kultuur? Seoses eesti kultuuriga tulevad esimesena silme ette triibulised seelikud, rahvamass laulukaare all, rukkilill ning musta leiva lõhn ja maitse. Enamasti mõistetaksegi kultuuri all just muusikat ja visuaalset kunsti, võib-olla ka traditsioone ja kombeid. Kuid see on jäämäe tipp. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kultuur on igasugune inimtegevus ning iseloomustab mingit teatud inimgruppi, rahvast, piirkonda või ajastut. 

Inimene saab oma kultuurilised omadused sellest ühiskonnast, kus ta kasvab ja areneb. Peale standardsete tervituskommete sisaldab meie kultuuripagas ka seda, millist infot peame iseenesestmõistetavaks, ehk sama kultuuritaustaga inimestel on ühine andmepank. Mida rohkem andmepangad meie peas kattuvad, seda lihtsam on meil omavahel koostööd teha ja ühisele arusaamisele jõuda. 

Paljud sotsiaalainete õpetajad teavad harjutust "Abigale'i lugu" ("T-Kit käsiraamat. Kultuuridevaheline õppimine"), milles osalejate ülesanne on otsustada, kes loo tegelastest nende arvates käitus kõige õiglasemalt ja kes kõige halvemini.

Analüüsi käigus on võimalik jõuda järeldusele, et isegi kui oleme samas kultuuriruumis üles kasvanud eakaaslased, võivad meie moraal ja arusaam õiglusest olla väga erinevad. Sama harjutust võib lasta teha eri kultuuritaustaga noortel ning avastada veelgi suuremaid erinevusi (või hoopis sarnasusi).

See, kes me inimestena oleme, on väga mitmetasandiline ja koosneb paljudest koostisosadest. Kultuur on peale isiksuse ja inimloomuse väga tähtis osa sellest kompotist. 

Konflikt tekib erinevustest

On inimlik tunda kaasa kannatanud inimestele ning mitte mõista õpilasi, lastevanemaid või kolleege, kelle seisukohad erinevad Eesti riigi ametlikust seisukohast. Sellised vastasseisud muutuvad sageli emotsionaalseks ning üsna kiiresti tekib ummik. Et mitte ummikseisu jääda, tasub pöörduda kultuuridevaheliste konfliktide lahendamise teooria poole. Ükskõik mis probleemi algosadeks lahutamine aitab näha võimalikke lahendusi. 

Eri andmepangad ühes klassiruumis võivad viia tõsise vastasseisuni. Konfliktitüüpidest võib kultuuride konflikti pidada üheks kõige keerulisemaks. Kuidas harutada lahti sõlme, mis on tekkinud sajandite jooksul? Kõrvalseisjal on esmapilgul keeruline konflikti sisu mõista, sageli on sellistel konfliktidel ka pikk peiteaeg. 

Igasuguse konflikti alus on erinevused: üksteisest erinev arusaam moraalist, kommetest; ettekujutus, milline peab olema õige ülemus; erinev arusaam tööalastest kokkulepetest jne. Eriarvamustest saab konflikt juhul, kui nendega ei ole konstruktiivselt tegeletud ning asjaosalised ei tunne ennast samas ruumis turvaliselt.

Kultuuridevahelise konflikti puhul kohtab tihti üldistamist ja stereotüüpidele rõhumist, mis ei aita seda lahendada. Konflikt sageli liidab gruppe seestpoolt, tekib liider, kes rühma inspireerib, ja ühine vaenlane, kelle vastu koonduda. 

Lahenduse kolm koostisosa

Lahenduse poole liikumiseks tasub läbi mõelda, milliseid fakte konflikti pooled üksteise kultuurigruppide kohta teavad ja kuidas neid tunnetatakse ja mõistetakse.

Olulist rolli mängivad väärarusaamad. Need arusaamad on võimalik lahutada faktikillukesteks ning leida üles tõsiasjad, mida peavad tõeseks mõlemad osapooled. Siit tekib kandepind, kust arutelu edasi ehitada. 

Teine koostisosa on eri osapoolte vajadused. Inimesed peavad ennast eriti vähemuse ja enamuse situatsioonis turvaliselt tundma. See hõlmab kogukonda kuuluvuse ja võrdse kohtlemise tunnet. Konflikt võib eskaleeruda, kui kellegi vajadused on rahuldamata. Inimesed ise ei pruugi osata seda vajadust sõnastada. 

Kolmas koostisosa on poolte väärtushinnangud. Neid tuleb kujundada pika aja jooksul ning lõpptulemus võiks olla austus kõikide kultuuride uskumuste ja tavade vastu. Kultuuride konflikti puhul oletatakse või ähvardatakse tavaliselt teiste väärtushinnanguid, näiteks sugude võrdsuse ja usuvabaduse küsimustes. Leppida aitab arusaam, et mõlemal poolel on selliste arusaamade väljakujundamiseks oma põhjused. 

Konflikti lahendamiseks on oluline, et mõlemad pooled tunneksid ennast turvaliselt. Osalised peaksid omavahel kohtuma nii üksi kui ka rühmiti. Lahendamise etapis tuleb osapooli kohelda võrdselt. Konflikti lahendaja ei mõju neutraalselt, kui on selge, kelle poole ta hoiab. 

Iga konflikti loomulik osa on eskalatsioon. See võimaldab pingetel lõpuks laheneda. Osapooltele tuleb anda võimalus oma tundeid väljendada. Pikalt välja ütlemata jäänud mõtete sõnastamine aitab luua usalduslikku õhkkonda. Kui tunded on välja elatud ja ära kuulatud, tasub selgitada välja poolte ühisosa.

Kultuuridevahelise konflikti puhul on ühisosa sageli seotud hirmudega. Kui jõutakse äratundmiseni, et osapoolte hirmud kattuvad, on lihtsam üksteist mõista. Töö edasistes etappides on mõistlik otsida just ühiseid huvisid ja kokkupuutepunkte. 

Teooria on alati lihtsam kui praktika, kuid keerulistes oludes on hea, kui on millelegi toetuda, eriti kui situatsioon on emotsionaalne. Ükskõik millise konflikti puhul koolis tasub selle lahendamiseks leida aeg. 

Kui konflikti juurpõhjus on seotud eri andmepankadega osapoolte peades, kulub selle lahendamiseks palju aega, kuid seda tuleb märgata ning sellega tegeleda. Loodan, et õpetajad ei pea neid konflikte lahendama üksi, ikka juhtkonna ning tugivõrgustiku abiga. Kui konfliktist saadakse üle, on kogukond selle võrra tugevam ja ühtsem.