Alles kaks kuud pärast seda, kui oli alanud suurim sõda pärast Teise maailmasõja lõppu, otsustas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peasekretär Antonio Guterres isiklikult asjasse sekkuda. 26. aprillil lendas ta Moskvasse, kus lõunatas koos Venemaa Föderatsiooni välisministri Sergei Lavroviga ja kohtus president Vladimir Putiniga. Putin teatas Guterresile, et Venemaa oli sunnitud sekkuma, et kaitsta DNR-i ja LNR-i natsismi eest: "Et lõpetada genotsiid nendel territooriumidel elavate inimeste suhtes, olime sunnitud neid sõltumatuid riike tunnistama. Kordan seda veel kord. See oli pealesunnitud meede neil territooriumidel elavate inimeste kannatuste lõpetamiseks."

Putin teatas, et sõjalist operatsiooni alustati täies vastavuses ÜRO põhikirja artikliga 51. Kuid asi on selles, et nimetatud artikkel räägib enesekaitsest ÜRO liikmesriigi ründamise korral, Donetski ja Luhanski nn rahvavabariigid, vastavalt DNR ja LNR, aga ei ole ÜRO liikmed.

Pommitada võib eranditult kõiki

28. aprillil lendas Guterres Moskvast Kiievisse, tema järel läkitati sinna raketid. Ajal, mil rahu eest vastutav kõrge ametnik suhtles Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskiga, andis Venemaa Föderatsioon raketilööke Kiievi kesklinna pihta. Purustati elumaja, oli hukkunuid ja haavatuid. 9. mai hommikul tulistas Venemaa tiibrakettidega Odessat. Sel ajal külastas linna Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel. Õhulöögi ajal pidi Michel koos teda saatva Ukraina peaministri Denõss Šmõhaliga peituma pommivarjendisse.

75 aastat pärast ÜRO asutamist tundub selline asi uskumatu. Eriti küüniliseks muutis olukorra tõsiasi, et sihitud raketirünnakuid Ukraina ametlike külaliste ja rahulike elanike vastu pani toime ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, kes peaks olema rahu tagatis.

Kõik see sunnib maailma avalikkust küsima, milline peaks täna olema Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni roll rahu tagamisel maailmas ja kas ÜRO on üldse suuteline enamaks kui "sügava mure" väljendamine?

Maailm ootab julgeolekunõukogult tõhusat kollektiivset turvalisust, kuid seda pole enam väga ammu. Diplomaat ja rahvusvaheliste suhete ekspert Harri Tiido selgitab seda nii: "Olukord maailmas on muutunud. Me ei ela enam 1945. aastas. Eeldati, et kõik oskavad rahulikult läbi saada, küsimused üheskoos läbi arutada, siis aga algas külm sõda ja riigid jagunesid kaheks maailmaks."

ÜRO loodi selleks, et rohkem mitte sõdida

Üleilmse rahu toetava organisatsiooni mõte tekkis juba 80 aasta eest, mil Teine maailmasõda alles käis. 28. novembril 1943 tulid Teheranis kokku liitlasriikide juhid Jossif Stalin, Franklin D. Roosevelt ja Winston Churchill. Nad arutasid Euroopa sõjajärgset jagamist mõjusfäärideks ja julgeolekuprobleeme pärast sõja lõppu. "Konverentsil arutati, kuidas hakkab maailm pärast sõda välja nägema. Ameerika Ühendriikide president Franklin Roosevelt tegi ettepaneku luua julgeolekuorganisatsioon täitevorganiga, millel oleks eriline funktsioon rahu tagamisel kogu maailmas," räägib Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur, ajalookandidaat Igor Gretski.

1945. aastaks oli idee küps. Ametlikult asutati Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 24. oktoobril 1945. aastal, mil jõustus selle põhikiri. Selle peamiseks esindusorganiks sai Peaassamblee. Teoreetiliselt oleks ÜRO võinud saada mõjuvõimsamaks ja reaalpoliitikale lähedasemaks.

"ÜRO põhikirjas on palju huvitavaid asju, näiteks on ette nähtud ÜRO oma sõjaväe loomine. Jutt pole mitte sinikiivritest-rahuvalvajatest, vaid sõjaväest, mille abil saaks riike rahule sundida," selgitab Tiido. "Kuid sõjavägi jäi loomata, sest puudus poliitiline tahe." Loodi ÜRO Julgeolekunõukogu, millele pandi peamine vastutus rahu hoidmise eest meie planeedil.

ÜRO rahuvalve light-versioon

Rahuvalvemissioon algas 1948. aastal, mil julgeolekunõukogu sanktsioneeris ÜRO sõjaliste vaatlejate saatmise Lähis-Itta. Nende ülesanne seisnes Iisraeli ja tema araabia naabrite vahelise rahukokkuleppe täitmise jälgimises. Sellest peale on rahuvalveoperatsioonides osalenud sadu tuhandeid sõjaväelasi ja politseinikke. Nad on piirdunud vaherahust kinnipidamise jälgimisega.

ÜRO rahuvalveoperatsioonid algasid ajal, mil julgeolekunõukogu tegevust takistas külma sõja aegne rivaalitsemine. Oli ju viiel julgeolekunõukogu alalisel liikmel vetoõigus. Gretski sõnul on vetoõigust kasutatud aktiivselt juba ÜRO asutamisest saati. "See vetoõigus kinnistab rahvusvahelistes suhetes sõjajärgsed jõujooned. Kui ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse eelnõu mõnda vetoõigust omavat riiki ei rahulda, pole mingit võimalust seda vastu võtta," selgitab teadlane.

Massimõrvad, mida keegi ära ei hoidnud

Teisest maailmasõjast möödunud aastate jooksul on inimkond näinud veel mitmeid miljonite inimeste hävitamise juhtumeid nii sõdade kui diktaatorite repressioonide tagajärjel. Peaassamblee kiitis alles 2003. aastal heaks kokkuleppe erakorraliste kohtute loomiseks punaste khmeeride kuritegude uurimiseks ja nende üle kohtu pidamiseks. 2018. aasta lõpus mõistsid Kambodža eritribunali kohtunikud punased khmeerid genotsiidis süüdi. See otsus jäi 40 aastat hiljaks.

Vasakpoolsed radikaalid ehk punased khmeerid eesotsas diktaator Pol Potiga haarasid Kambodžas võimu juba 1975. aasta kevadel. Diktaator viis ellu radikaalse maoismi ideid ja uskus, et helge tuleviku ülesehitamiseks piisab miljonist andunud jüngrist. Ülejäänud kuus miljonit Kambodža elanikku taheti ümber kasvatada või füüsiliselt hävitada. Nälg, haigused ja surm julma piinamise ja vägivalla tagajärjel muutusid massiliseks. 1979. aasta jaanuariks oli punaste khmeeride käe läbi hukkunud ligi kaks miljonit inimest.

Teine näide genotsiidist, mida ÜRO ära ei hoidnud, on tutsi rahva hävitamine Rwandas. 1994. aastal tapeti mõne kuuga erinevatel andmetel 600 kuni miljon tutsit. Sündmused toimusid Rwanda kodusõja käigus ja on teada, et erilist rolli selles julmas massimõrvas mängisid kohalikud raadiojaamad, mis kutsusid avalikult üles tutsisid tapma. Genotsiidi mastaabid ja julmus šokeerisid kogu maailma, kuid ükski riik ei sekkunud, et seda lõpetada. Enamik ohvreid tapeti oma külades ja kodudes, sageli olid tapjateks ohvrite naabrid. Hutude jõugud otsisid ennast kirikutes ja koolides varjavaid ohvreid ning tapsid neid nugade ja matšeetedega. Vägistati kuni 500 000 naist. ÜRO ei teinud midagi.

"Loomulikult olid selle organisatsiooniga seotud ootused küllalt suured, eriti pärast Nõukogude Liidu lagunemist," selgitab Igor Gretski. "Loodeti, et globaalset vastasseisu lääne ja ida vahel enam ei tule ning otsuste vastuvõtmine julgeolekunõukogus muutub lihtsamaks. Kuid lootused ei läinud täide ja Rwanda genotsiid kinnitas seda. Piirkonnas, kus suurriikidel polnudki otsest huvide konflikti, lasti genotsiidil sellest hoolimata toimuda." Gretski sõnul osutus otsuse vastuvõtmise protseduur julgeolekunõukogus liiga bürokraatlikuks ja elusid ei õnnestunud päästa. Sündmused arenesid liiga kiiresti.

Iseseisvus või põhilised inimõigused

Pärast Rwanda veresauna algas ÜRO-s tõsine arutelu muutuste vajalikkusest, et organisatsioon saaks väljakutsetele efektiivsemalt reageerida. Arutelu algatajaks oli ÜRO peasekretär Kofi Annan, kes pakkus välja mitu ideed, mis oleksid võimaldanud tulevikus vältida elanike massihukkamisi valitsuse poolt. "Ta rääkis sellest, et riigi suveräänsust ei tohi absolutiseerida. Kui riik ei ole võimeline tagama oma kodanikele fundamentaalseid õigusi, mille hulka kuulub õigus elule, on rahvusvahelisel üldsusel õigus sekkuda. Selle lähenemisega pole nõus Venemaa, Hiina ja India, see-eest jagavad seda kontseptsiooni tsiviliseeritud riigid," selgitab Igor Gretski.

Kuidas võtta vastutusele alalist liiget

Võõra territooriumi okupeerimise juhtudega on ÜRO hakkama saanud, kui julgeolekunõukogu alalised liikmed pole olnud vastu. Nii näiteks okupeeris Iraak 1990. aasta augustis Kuveidi, teatades oma õigusest emiraati juhtida ja süüdistades naabrit naftavarguses. Pärast kriisi rahumeelse reguleerimise ebaõnnestumist võttis ÜRO julgeolekunõukogu 29. novembril 1990 vastu resolutsiooni, millega andis Iraagile poolteist kuud Kuveidi okupeerimise lõpetamiseks. Kui Iraak seda ei teinud, andis ÜRO rahvusvahelistele jõududele õiguse viia Kuveidi vabastamiseks läbi sõjaline operatsioon. Kuveit vabastati 1991. aasta jaanuaris-veebruaris. Kuid Ukrainas nii kiiresti ja efektiivselt reageerida ei õnnestunud, sest sel korral on agressoriks julgeolekunõukogu alaline liige.

"Selle struktuuri põhiülesandeks on maailmasõja ennetamine ja selle ülesandega saab ÜRO paljude arvates hakkama," räägib Igor Gretski.

Tuleb aru saada, et ÜRO ei ole diplomaatide huviring, vaid tohutu suur paljutasandiline struktuur, mille ülalpidamise eest maksavad liikmesriigid. Välisministeeriumi andmetel oli Eesti liikmemaks möödunud aastal 1 128 000 dollarit. Võrdluseks: Kanada maksis möödunud aastal 75 miljonit, Prantsusmaa 124 miljonit ja Saksamaa 175 miljonit dollarit liikmemaksu. Lisaks sellele peavad riigid ülal rohkearvulisi agentuure, fonde ja programme, mis tegutsevad ÜRO raames. Möödunud aastal maksis Eestis neisse programmidesse kolm miljonit eurot.

Kohaldades ÜRO-le üldlevinud tarbimisvalemit "hinna ja kvaliteedi suhe", tahaks organisatsiooni ülalpidamisele kulutatava raha eest saada rohkem kollektiivset julgeolekut. Kuid kas julgeolekunõukogu ja kogu ÜRO vajavad reforme? "Loomulikult vajavad, kuid neid on võimatu teha," arvab Harri Tiido. "See on juriidiliselt võimatu, selles mure ongi. Muidu oleks ÜRO-d juba reformitud. Selleks on vaja poliitilist tahet, kuid alati kaotab keegi midagi. Kui kaotavaks pooleks on julgeolekunõukogu alaline vetoõiguslik liige, siis sellega muinasjutt lõpebki."

Siiski usub Tiido, et lähiajal organisatsioon muutub: "Kas see saab olema julgeolekunõukogu reform või uue struktuuri loomine, ma ei tea. Võimalik, et luuakse uus tribunal. See võiks olla uus mehhanism, mis võimaldaks julgeolekunõukogu alalise liikme nurka suruda."