Paljud meist mäletavad lapsepõlvest telefonimängu. Võetakse rivvi, esimene sosistab teisele sõna, too kordab kolmandale ja nii edasi. Viimane ütleb kõva häälega välja, mida kuulis. Lõppu pidi jõudma midagi naljakat või isegi roppu, aga tingimata midagi sellist, mida algul ei öeldud. Sõnum moondus isegi sihipärase riukata, kusjuures risk oli seda suurem, mida keerulisem oli sõna. Nalja kui palju!

Kujutlege aga nüüd, et nii käiks kuriteo tõendamine kohtus. Ei ole enam naljakas, ega ju? Ometi on paralleel olemas, kui näha esimeses otsas võimaliku kuriteo vahetut pealtnägijat, keskel neid, kellele juhtunust räägiti, ning viimase kuulajana kohtunikku. Kohut huvitab tõene teave juhtunu kohta, kuid seesama telefonimängu efekt võib kahjustada selle usaldusväärsust: kuulduse edastamisel info hägustub ja muutub raskesti kontrollitavaks.

Seetõttu kuulataksegi kriminaalmenetluses reeglina üle need, kes sündmust ise kogesid. Vahel võidakse siiski küsitleda ka edasirääkijaid. Nii näiteks võib juhtuda, et keegi räägib tuttavale kodusest vägivallast, aga kui väidetavat kurjamit hakatakse kriminaalvastutusele võtma, siis ta uurijale sama juttu enam ei korda.

Juhtus või ei juhtunud? Tegu võib olla mehe ja naise või vanema ja lapse suhtega; osapoolteks võivad olla riiakas täiskasvanu ja tema eakas vanem või hoopis vägivaldne lapsevanem ja tema alaealine laps.

Karistusseadustikus kirjeldatud vägivald on kuritegu sõltumata sellest, kas kannatanu ise kaebab. Seetõttu on õiguskaitseasutuste huvi õigustatud. Põhjuseid, miks arvatav kannatanu ei räägi politseis või kohtus sama, mida varem näiteks sõpradele, võib olla mitmeid. Vahest pelgab ta agressiivset pereliiget, sest kardab vägivalla kordumist, või on veendunud, et sõltumata kohtuasjast määrab tema eluõnne ikka too jõhkard; võib aga hoopis olla, et ta ise valetas arstile või õpetajale. Mõlemat juhtub.

Millal võib toetada süüdistuse niinimetatud vahendlikele ütlustele ehk kuuldusele, sellele, mida räägivad sõbrad, kolleegid või kes tahes muu, kes ise sündmust ei näinud, aga kellele kurdeti vägivalda? Siin on eriti olulised kaks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) sätet.

Esimene neist on KrMS § 66 lõige 2¹. "Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend", välja arvatud neljal erandjuhul. Kannatanu jutu vahendamise puhul on tähtsamad kaks esimest.

Esiteks on vahendlikud ütlused tõendiks, kui vahetut tõendiallikat ennast ei saa üle kuulata, sest ta on kättesaamatu (näiteks surnud) või keeldub kohtus ütlusi andmast. Igaühel, sealhulgas kannatanul, on õigus keelduda lähedase pereliikme vastu ütluste andmisest.

Mõnikord aga juhtub, et inimene, kes rääkis tuttavatele enne uurimist, et teda löödi, ei keeldu ütluste andmisest. Ta räägib uurijale või kohtule vigastuste tekkest hoopis teistsuguse loo. Sellisel juhul võib rakenduda teine erand, mis nõuab kolme tingimuse täitmist: tunnistaja peab rääkima asjaoludest, mida talle rääkis keegi, kes oli neid just vahetult tajunud; esialgne allikas pidi rääkides olema veel tajutu mõju all ning pole alust arvata, et algne allikas moonutas tõde.

Kui seda sätet konstrueeriti, oli eeskujuks angloameerika õigussüsteemides kehtiv põhimõte, et üldiselt pole kuuldused tõendina lubatud, kuid erandiks on vahetud reaktsioonid, mille usaldusvääruses ei ole alust kahelda (vt eelnõu 599SE esimese lugemise seletuskiri).

Kuna kuulduste korral on info läbinud kaks inimlikku filtrit (ja see pole paralleel puhastusfiltrite, vaid pigem fotofiltritega), siis kohaldub neile ka kahekordne kontroll. Ülal mainitud kolm kriteeriumit käivad esialgse rääkimissituatsiooni ja kannatanu kohta. Edasirääkija ehk tunnistaja usaldusväärsust hinnatakse täiendavalt. Eesmärk on üks: viia miinimumini võimalus, et kohtu ette jõuab miski muu kui tõde.

Määratluse "vahetult" sisustamine sõltub olukorrast. Kohtupraktikas on leitud, et selleks võib näiteks sobida 35-minutiline vahemik tajumise ja rääkimise vahel (riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-38-12, p 15).

Erinevad sündmused mõjuvad eri inimestele siiski erinevalt. Pole välistatud, et katastroofiline kogemus hoiab ohvrit oma võimuses päevi või kauemgi. Siiski ei soovinud seadusandja laiendada sätte kohaldamisala aastakümnetele, kuigi trauma mõju võib kahtlemata nii kaua kesta. Sõnu "vahetult enne" nii mõista ei saaks.

Oluline on näha kriteeriume omavahelises seoses. Vahetult kogetu pidi avaldama inimesele sellist mõju, et ta ei suutnud teha rääkides veel kaalutletud valikut, millist versiooni kellele rääkida või kuidas asuda tõde manipuleerima. KrMS § 66 lg 2¹ p 2 nõudeid ei täida suure tõenäosusega näiteks olukord, kus kannatanu on enne tunnistajale ühe versiooni rääkimist esitanud kellelegi teisele juba muu, süüalust õigustava versiooni ehk moonutanud tõde.

Kahtlusi kannatanu kui algse tõendiallika usaldusväärsuses tekitab seegi, kui kannatanu annab kohtus toimunu kohta ütlusi, mis erinevad tunnistajale räägitust kardinaalselt, või kui ta on rääkinud juhtunust vastakaid versioone. Oluline on seegi, kui vabalt sai arvatav kannatanu igal ajahetkel otsustada, mida rääkida.

Kui tunnistaja vahendlikud ütlused ei vasta KrMS § 66 lõike 2¹ nõuetele, siis ei saa nendega fakte tõendada. Ütluste kohtus kasutamine pole siiski päris välistatud. Nende abil saab kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust.

Oletagem aga, et vahendliku tunnistaja ütlused vastavad eelmainitud sätte nõuetele: näiteks on kannatanu surnud või ütluste andmisest keeldunud või on ilmne, et kannatanu oli tunnistajaga rääkides vahetult toimunud rünnaku mõju all ega moonutanud tõde. Kui ka tunnistaja ise on usaldusväärne, siis on tema ütlused tõendiks. Aga…

On üks oluline "aga". KrMS § 15 lõige 3 näeb ette, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses anonüümse tunnistaja ütlustele, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 2¹ nimetatud isiku ütlustele.

See tähendab, et isegi kui vahendliku tunnistaja ütlused on kõigiti seaduslikud tõendid, siis ei tohi need moodustada otsustavat osa süüdimõistmise aluseks olevast tõendikogumist (vt ka riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 66). "Valdavas osas" tuginemiseks saab pidada näiteks olukorda, kus vägivalla olemust ja selle tarvitajat tõendavad üksnes vahendlike tunnistajate ütlused.

Veel üks väike ajalooline tagasipõige: kõnealune piirang lisandus seadusesse ülalmainitud eelnõu 599SE teisel lugemisel riigikogus. Eelnõu teise lugemise seletuskirjas on märgitud, et seaduses sätestatakse selge keeld tugineda kohtulahendi tegemisel üksnes või valdavas ulatuses tõendile, mille puhul süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalust vahetut tõendiallikat küsitleda, ega teise isiku ütlusi vahendava isiku ütlustele. Viidatakse, et ka viimasel juhul ei ole kaitsjal võimalik algset teabeallikat vahetult küsitleda.

Süüdistatava õigus tunnistajaid küsitleda on tõesti üks ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Samas aga oleks juhul, kui nii kannatanut kui ka tema juttu vahendavat tunnistajat kohtus ristküsitletakse, süüdistatava küsitlemisõigus tagatud.

Seega võib vähemalt seletuskirja valguses tekkida küsimus, kas vahendlike tunnistajate lülitamine KrMS § 15 lg 3 loetellu oli põhjalikult läbi mõeldud. See tõdemus ei muuda aga kehtiva seaduse sõnastust. 

Eelöeldut arvestades võiks nüüd küsida: kui süüdistus tugineb valdavas ulatuses vahendlike tunnistajate ütlustele, kas prokuratuuril on üldse mõtet süüdistust esitada või polegi siis võimalik süüdimõistmist saavutada? Sellele küsimusele ei ole ühest vastust.

Esiteks kujuneb tegelik tõendikogum välja alles kohtuliku uurimise käigus. Senimaani ei saa olla kindel, kas ja milliseid ütlusi keegi annab.

Teiseks aga tasub silmas pidada, et KrMS § 15 lg 3 reegel puudutab eeskätt üldmenetlust ehk seda kriminaalkohtumenetluse liiki, kus tunnistajad ja kannatanu kuulatakse kohtus üle. Lihtmenetlustes, kus kohus teeb otsuse toimikusse kogutud materjalile tuginedes, kehtivad pisut teised reeglid.

Nii leidis riigikohus hiljuti (kriminaalkolleegiumi 15.12.2021 otsus asjas nr 1-19-10054), et lühimenetluseks nõusoleku andmine ning seeläbi tunnistajate küsitlemise õigusest loobumine tähendab ühtlasi loobumist ka KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust. Tunnistajate küsitlemise õigusest loobub süüdistatav ka kokkuleppemenetluses. Ka üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasjas võib minna üle lühi- või kokkuleppemenetlusele, kui süüdistatav ja prokuratuur sellega nõustuvad.

Kogu see reeglite virvarr võib jätta mulje, et asi on mängu ilus. Kriminaalmenetluslik tõendamine võib tunduda tõesti jäiga ja isegi kunstliku süsteemina.

Selle kujunemisel on mänginud keskset rolli kaks mõneti konkureerivat sihti: tagada ennustatavate mängureeglite abil kohtumenetluse poolte (süüdistuse ja kaitse) võrdsus ja üksiti ka parimate (võimalikult infoküllaste ja usaldusväärsete) tõendite jõudmine kohtu ette. Kui see õnnestub, siis on lootust, et kohus jõuab tõendeid hinnates tõele nii lähedale kui inimlikult ja seaduslikult võimalik ning langetab sellest lähtudes õiglase otsuse.

Tõsi, ainuline tõde tundub meie moodsalt tõejärgsel, alternatiivsete faktide ajastul peaaegu anakronismina. Ometi püüdleb kriminaalmenetlus selle poole, olles samas oma piiratusest teadlik.

Kriminaalmenetluse tõendamispõhimõtted – sh kuuldusi puudutavad – on pigem konservatiivsed, aga seda ikka selleks, et vältida süütute tembeldamist kurjategijaiks. Konservatiivsusest rääkides: vanad eestlased ütlesid tõesti, et kus suitsu, seal tuld, aga nad säilitasid umbusu, sest teadagi: tühi jutt toob igas peres pojad.