Riigiprokuröri taotlus karistada ajakirjanikke Sulev Vedlerit ja Tarmo Vahterit ning Ekspress Meedia AS-i ja erineva taseme prokuröride sõnavõtud meedias teenivad ilmselt ühte eesmärki: prokuratuuril peab olema absoluutne kontrolliõigus kohtueelse menetluse andmete avaldamise üle.

Peaprokurör Andres Parmas kinnitas vestluses ajakirjanikuga, et "kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtueelse menetluse informatsioon on informatsioon, mis kuulub prokuratuurile ning prokuratuur otsustab, kas ja millises ulatuses tohib seda informatsiooni avaldada". Kohtuniku määrus andis prokuratuuri soovile tuge.

Õigupoolest on seadusandja prokuratuuri absoluutse kontrolliõiguse taotlusele andnud seadusliku aluse. Kriminaalmenetluse seadustik ütleb, et kohtueelse menetluse andmeid võib avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning avaldamise keelu rikkumise korral võib eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel trahvida nii menetlusega seotud isikut kui ka neid, kes pole sellega seotud (§ 214).

Seadus räägib menetluse andmetest, kuid ei täpsusta, milliste andmete avaldamine on keelatud. Riigikohus andis 2011. aastal tehtud otsuses andmetele avara tõlgenduse. Kriminaalmenetluse andmeteks luges riigikohus kriminaalmenetluse toimumise fakti, kriminaalasja numbri, menetleja nime.

Seega on seadusandja ja kohtupraktika põhiseaduse paragrahvis 45 sätestatud meediavabaduse – informeerida avalikkust ja avalikkuse õiguse saada teavet kriminaalmenetluse kohta – kasutamise andnud prokuratuuri otsustada. Samal ajal on prokuratuuril vabadus avaldada uurimisandmeid kriminaalmenetluse või avalikkuse huvides.

Kriminaalmenetluse seadustiku norm, mis reguleerib andmete avaldamise tingimusi, ja selle tõlgendused, mis toetavad prokuratuuri absoluutset kontrolliõigust ning põhiseaduse sõnavabaduse sätte vahekord, nõuavad sisulisemat analüüsi. Peaprokurör Parmas lausa kutsub oma arvamusartikliga seda tegema, sest arvamuses on pooltõdesid.

Peaprokurör kinnitab, et ajakirjanduse piirangud kriminaalmenetluse andmete avaldamiseks on loomulikud ega ole kuidagi Eestile ainuomased. Kohtueelses menetluses kogutud teavet salastavad paljud riigid, "tehes seda Eestile sarnaselt eelkõige uurimise läbiviimise huvidest lähtudes, ausa ja õiglase kohtumenetluse ning süütuse presumptsiooni tagamiseks".

Parmas toob kaks näidet Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, kus kohus ei lugenud ajakirjaniku trahvimist eeluurimismaterjali avaldamise eest ajakirjandusvabaduse rikkumiseks.

On tõsi, et paljud Mandri-Euroopa riigid salastavad kuriteo eeluurimise materjalid ning näevad ette karistused materjalide avaldamise eest. Ühes inimõiguste kohtu asjas, millest tuleb ka juttu, tehtud uurimuse järgi oli 2016. aasta seisuga 23 Euroopa Nõukogu liikmesriigis ette nähtud karistused kriminaalmenetluse saladuse rikkumise eest.

Mandri-Euroopas on kohtueelne uurimine valdavalt inkvisitsiooniline, kus uurimismaterjal on suures osas salastatud. Meedia juurdepääsu takistamist või piiramist põhjendatakse kahe kaalutlusega. Ühelt poolt arvatakse, et kohtueelse uurimismaterjali avalikuks tegemine võib takistada tõendite saamist, teiselt poolt tunnistatakse vajadust kaitsta kahtlustatava, kannatanu ja tunnistaja isikuõigusi. Võistlev menetlus, mis on iseloomulik üldõiguse süsteemi kuuluvatele riikidele, põhineb menetluse avatuse ideel.

Kohtuotsuse mõistmiseks tuleb süüvida selle sisusse. Parmase näite järgi ei näinud inimõiguste kohus meediavabaduse rikkumist, kui kohus karistas 4000 Šveitsi frangi suuruse trahviga ajakirjanikku, kes avaldas kohtueelse menetluse materjale. Kriminaalmenetlus oli algatatud autojuhi suhtes, kes oli tapnud ja vigastanud mitu jalakäijat.

Peaprokurör ei avalda kohtuasja nime ega otsuse aega, kuid toodud asjaolude põhjal leiame ka kohtuasja. Selleks on Bedat vs. Šveits (2016). Šveitsi Föderaalkohtu otsusest nähtub, et ajakirjanikku karistati selle eest, et ta esitas oma artiklis väljavõtteid kahtlustatava ülekuulamisprotokollist ning tema kirjavahetusest eeluurimiskohtunikuga.

Inimõiguste kohus märkis, et kuigi ajakirjanik ei väitnud, et süüdistatava tegu oli tahtlik, joonistas ta temast negatiivse pildi. Seega ajakirjanikku karistati tõendite avalikustamise eest ning tema kujutamise eest negatiivses valguses. Tõendite avalikuks tegemine võib mõjutada kohtumenetluse ausust või ka eeluurimise tõhusust. Seda ei saa aga öelda kõigi kohtumenetluse andmete kohta.

Inimõiguste kohtu suurkoja Bedat kohtuasjas tehtud otsus sisaldab juhiseid, mida tuleb arvesse võtta, kui eeluurimise materjalide avaldamiseks tehakse meediale piiranguid, rääkimata ajakirjanike karistamisest.

Väljendusvabadus on oluline põhiõigus, mille piiramiseks on vähe ruumi kahes valdkonnas. Need on poliitiline kõne ja avalikku huvi tekitavad asjad. Ajakirjanikel on õigus informeerida avalikkust ning avalikkusel on õigus saada informatsiooni ühiskonnas toimuva kohta. Kuid ka poliitilise kõne ja avalikku huvi pakkuvates asjades pole sõnavabadus piiranguteta.

Kui sõna- ja meediavabadus satub konflikti mõne teise põhiseaduses nimetatud väärtusega, olgu selleks inimeste õigused ja vabadused, inimeste reputatsioon või õiglane kohtumenetlus, tuleb appi võtta proportsionaalsuse test.

On suur erinevus, kas ajakirjanik avalikustab jälitustegevusega pealt kuulatud vestlusi või teavitab avalikkust panga töötajatele esitatud rahapesu kahtlustusest.

Esimesel juhul riivatakse õigust eraelu puutumatusele kahel korral. Siis, kui toimub salajane jälgimine, kuid ka siis, kui vestlus avaldatakse. Liiati võib mõne üksiku, kontekstist väljarebitud uurimismaterjali avaldamine mõjutada kohtumõistmise ausust ning kahjustada inimese mainet. Ajakirjanik teab, et ta on saanud materjalid ebaseaduslikult isiku käest, kellel on karistuse ähvardusel keeld anda neid materjale ajakirjanikule.

Teistsugune on olukord, kui ajakirjanik ei avalda menetlustoimingu andmeid, millel kohtu jaoks on tõendi tähtsus, vaid esitab avalikkusele teavet asjade kohta, mille vastu on avalik huvi.

Peaprokurör väidab, et avaliku huvi üle otsustab menetlust juhtiv prokurör. Nii otsustaski ajakirjanike trahvimist taotlenud prokurör, et artikkel oli kirjutatud üksnes avalikkuse uudishimu rahuldamiseks, kuid avalik huvi puudub. Inimõiguste kohus on teisel arvamusel. Bedati otsuses kordas inimõiguste kohus juba varem öeldut, et avalikkusel on legitiimne huvi saada informatsiooni kriminaalmenetluse kohta.

Bedati otsuse järgi tuleb selle määramisel, kas ajakirjanik on rikkunud kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu ning kas teda tuleb karistada, kaaluda järgmisi asjaolusid:

1) kuidas sai ajakirjanik konfidentsiaalse materjali;

2) milline on artikli sisu;

3) milline on artikli panus avalikku arutelusse;

4) artikli mõju kriminaalmenetlusele;

5) milline on kahtlustatava eraellu sekkumise ning reputatsiooni kahjustamise ulatus;

6) milline on proportsionaalne karistus.

Kokkuvõtteks võiks öelda järgmist. Meediavabaduse piiramine nõuab kaalukaid põhjusi. Seaduses tuleks täpsustada, millised andmed on kohtueelse menetluse andmed. Selle üle otsustamist ei saa jätta üksnes prokuratuuri meelevalda. Vastasel korral kaob prokuratuuri tegevuse üle ajakirjanduse ja avalikkuse kontroll. Meediavabaduse piiramisel ning ajakirjanike karistamisel tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet.