Viimastel nädalatel on palju kõneainet pakkunud kriminaalmenetluse seadustiku § 214, mille esimeses lõikes sõnastatakse selgelt, et kohtueelse menetluse andmeid võib avaldada üksnes prokuratuuri loal ja ulatuses.

Laiemat avalikku käsitlust ja vastukaja on saanud seaduses kirjas olev mõiste "prokuratuuri luba". Mitmes arvamusloos on avaldatud seisukohta, nagu rikuks prokurör ajakirjanike sõnavabadust, nõudes, et kohtueelse menetluse andmete avaldamisel peab ka ajakirjanik prokurörilt nõusolekut küsima.

Kokkuvõtlikult asutakse seisukohale, et prokuratuur sekkub sõnavabadusse, keelates omatahtsi ajakirjandusel oluliste teemade kajastamise.

Kohtueelses menetluses kogutud teavet salastavad paljud riigid

Väär on kritiseerida ajakirjandus- ja sõnavabaduse egiidi all kogu § 214 eesmärki, sest see, mis teemasid ja millises võtmes meedia kajastab, on täielikult meedia enda otsustada.

Prokuratuuri huvitab üksnes kohtueelse menetluse edukas läbiviimine ja väga kitsalt kriminaaltoimikus olevate andmete kaitse. See tähendab, et ükspuha milliseid teemasid käsitledes, peab veel käimasoleva kohtueelse menetluse andmete avaldamine olema kontrollitud ning seeläbi menetlus kaitstud.

Niisugune kohustus tuleneb avaliku teabe seaduse § 35 lõige 1 punktist 1, mille kohaselt on teabevaldaja (prokuratuur) kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teabe, välja arvatud vastavalt väärteomenetluse seadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel avaldatava teabe. Teabe avaldamise alused ja tingimused nähtuvad aga juba eelpool viidatud kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvist 214.

Kohtueelse menetluse andmetest, so kriminaalasja toimikus sisalduvast nähtub, mis suunas riigil kuriteo uurimisel n-ö mõte liigub, millise uurimisversiooniga töötatakse ning mida teatakse. Kui selline info saab mistahes moel enneaegselt avalikuks, siis võib tekkida olukord, et ei ole võimalik süüdlasi välja selgitada ega kohtu ette tuua, samuti võib kahtluse alla sattuda ausa ja õiglase kohtumenetluse võimalikkus.

Väites küüniliselt, et riik tegutsebki meie kõigi heaks ja teabe avaldamine on igati õigustatud, siis paraku on see ohtlik tee. Ära ei tohi unustada, et enamik kriminaalasju puudutavad teiselt poolt kannatanut, kelle õiguste eest tuleb riigil samuti seista. Ka siis, kui kuriteol ei ole konkreetset kahju kannatajat, võib olla kahjustada saanud meie kõigi ühine huvi (nt keskkond, usaldusväärne majanduskeskkond või rahandussüsteem).

Ajakirjandusvabaduse piirangud ses kontekstis on loomulikud ega ole kuidagi Eestile ainuomased. Kohtueelses menetluses kogutud teavet salastavad paljud riigid, tehes seda Eestile sarnaselt eelkõige uurimise läbiviimise huvidest lähtudes, ausa ja õiglase kohtumenetluse ning süütuse presumptsiooni tagamiseks.

Tuleb rõhutada, et kohtueelses menetluses kogutud andmed ei jää avalikkuse eest varjatuks igavesest ajast igavesti, vaid kuni kohtueelse menetluse lõppemiseni ehk ajani, mil on kogutud kõik vajalikud andmed, et kahtlustatava süü tõendada või see ümber lükata. Kohtumenetlus on Eestis avalik ja juba avaldatud andmeid saab ajakirjandus igati kajastada.

Kallutatud ja vale on ka väide nagu oleks ajakirjanike trahvimine kohtueelse menetluse andmete loata avaldamise tõttu mingi erakordne sündmus, mida üheski teises demokraatlikus riigis ei ole võimalik rakendada.

Selles kontekstis väärib selgitust, et prokurör ei ole ajakirjanikke ega meediaettevõtet trahvinud, vaid esitanud sellekohase taotluse kohtule, kes jõudis järeldusele, et rikkumised on aset leidnud ja et need väärivad ka karistust.

Näited teistest Euroopa riikidest

Järgnevalt mõned näited teistest Euroopa riikidest. Prantsusmaal määrati 3000-eurone trahv ajakirjanikule, kes avaldas ajalehes infot vägistamiste kohta ja väidetava kahtlustatava portree.

See kaasus jõudis arutlusele ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kus leiti, et ajakirjaniku trahvimine oli lubatav ega rikkunud ajakirjandusvabadust. Kohus selgitas, et õiguskaitseasutuste sekkumine tulenes menetlusteabe saladuses hoidmise vajadusest. See oli suunatud kohtueelse uurimise tagamisele ning seeläbi kohtusüsteemi autoriteedi ja erapooletuse säilitamisele.

Samuti tõdes kohus, et ajakirjanik pidi aru saama, et tema valdusesse sattunud teave on konfidentsiaalne. Kohus rõhutas sedagi, et menetluse mõjutamise oht õigustab hoiatavate meetmete rakendamist, näiteks salajase teabe avalikustamise keelamist.

Inimõiguste kohus on analüüsinud ka 4000 šveitsi frangi suuruse trahvi määramist Šveitsi ajakirjanikule selle eest, et ta oli avaldanud dokumente, mis rikkusid kohtueelse menetluse konfidentsiaalsust. Kriminaalmenetlus puudutas autojuhti, kes oli tapnud ja vigastanud mitu jalakäijat.

Kohus leidis, et kallutatud artikli avaldamine ajal, mil uurimine oli veel pooleli, kätkes ohtu mõjutada menetluse läbiviimist. See omakorda õigustas siseriiklike hoiatavate meetmete kasutamist ja ajakirjanikule trahvi määramist. Kuigi süüdistatav oleks alternatiivselt saanud ise enda õigusi kaitsta, näiteks esitades hagi oma eraellu sekkumise tõttu, otsustas inimõiguste kohus, et see ei vabasta riiki kohustusest kaitsta süüdistatavate eraelu puutumatust.

Keegi ei vaidle selle üle, et mitme inimese vägistamises kahtlustatava tabamine ja mitme inimese tapmine on asjad, mis vägagi avalikkusele huvi pakuvad. Niisamuti nagu Eestis praegu kõneainet pakkuv rahapesukahtluski, kuid teema uudsus ja tähtsus ei tähenda paraku seda, et kogu info peab viivitamatult ja valimatult avalik olema.

Avalikkuse huvi teema vastu peab kahtlemata kaasa tooma selle, et ajakirjanikud teemat uurivad ja kajastavad. Käsitlusviis ja kasutatavad allikad on ajakirjanikule seejuures vabad, erandiks on aga kohtueelse menetluse andmete avaldamine ulatuses, milleks puudub prokuröri luba. Avalike allikate ja oma uurimistöö tulemusel teada saadu avaldamise osas ei kehti ajakirjanikule ükski piirang.

Rõhutan, et prokuröri loa kontekstis räägime ainult väga väikesest osast andmetest, nendest, mille riik on kohtueelse menetluse käigus kogunud. Selles osas ei võimalda kehtiv seadus meedial ise otsustada, millal ja millises ulatuses neid andmeid avaldada.

Teave, mille ajakirjanik on omasoodu kogunud ja mis ei pärine kriminaaluurimise materjalidest, on talle avaldamiseks vaba ja seda isegi siis, kui see prokuröri häirib või puht objektiivselt kriminaalmenetluse tulemusi ohustada võib. Sellise info osas ei ole prokuratuur meediat mitte mingil viisil piiranud, ei varem, nüüd ega tee seda ka tulevikus.

Hoopis iseasi on vahetult kriminaaluurimisest pärinev info, mis on ebaseaduslikult ja prokuröri loata ajakirjanikule lekitatud või varastatud ja mille puhul ajakirjanikul ei teki kahtlust, et see pärineb just nimelt eeluurimise materjalidest.

Arutletud on ka selle üle, kas kohtueelse menetluse andmete avaldamise piirang üldse ajakirjanikele kehtib.

Kriminaalmenetluse seaduse tekstis ega seletuskirjas pole menetlusvälise isiku kategooriat kitsendatud selliselt, et see ei hõlmaks ajakirjanikke. Kui seadust tõlgendada selliselt, et meedial on õigus omatahtsi kohtueelse menetluse andmeid avaldada, muutub see säte sisutühjaks, sest huvi kohtueelse menetluse andmeid avaldada, on sageli just meedia esindajatel.

Oluline ei ole siinjuures kuidas andmed ajakirjanikuni jõuavad, samuti ei pea ajakirjanik avaldama oma allikaid, kuid saades teadlikuks, et tema käes on kriminaalmenetluse materjal, peab ka ajakirjanik lähtuma seadusest ja küsima andmete avaldamiseks prokuratuurilt luba. Vaid prokurör, kellel on kogu kriminaalasjast ülevaade, saab anda hinnangu, mis kahjustab kriminaalmenetlust ja mis mitte.

Ka proaktiivselt info avaldamist otsustades kaalub prokurör alati nii avalikku huvi, menetlushuvi kui ka seda, et kellelegi ei tekiks teabe avaldamisega täiendavat kahju. Selle hinnangu saabki aga anda vaid prokurör, kellel on kogu kriminaalasjast ülevaade. Keegi teine ei saa seetõttu astuda omasoodu avalikku huvi hindama, sest neil puudub selleks vajalik kontekst.

Lõpetuseks

Euroopa Inimõiguste Kohtu mitmetes lahendites on välja toonud, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10 lõige 2 alusel ei tagata täiesti piiramatut sõnavabadust isegi avalikkust tõsiselt huvitavate küsimuste kajastamisel, seda vaatamata ajakirjanduse olulisele rollile demokraatlikus ühiskonnas. Piiramatut võimu ja õigust ei ole kellelgi.

Paratamatult lõppevad ühe õigused seal, kus need hakkavad rikkuma teiste õigusi ning seetõttu loodame emotsionaalsete ja ühekülgsete seisukohavõttude asemel sel teemal edaspidi konstruktiivset dialoogi, mis ühiskonda ka päriselt edasi aitaks.

Samuti loodan südamest, et Eesti Vabariigis siiski ei olda praeguse debati käigus valmis prügikasti viskama sõnavabadusega kõrvuti õigusriigi alustalade hulka kuuluvaid prokuröri ja kohtu sõltumatust kriminaalasja menetlemisel ning sundima neid valimatu sõimu, isikliku represseerimise ähvarduste või ka seaduse muutmise ähvarduste toel kehtivat õigust rakendama mingile huvigrupile sobival viisil.