Kriminaalmenetlused satuvad üha sagedamini meediasse prokuratuuri nõusoleku ja võimalikele tagajärgedele mõtlemata. Seetõttu on oluline tõstatada küsimus, millises ühiskonnas me elada soovime ja kuhu tuleb tõmmata piir, et esiteks tagada kahtlustuse saanute süütuse presumptsioon, teisalt kaitsta kriminaalmenetluse tulemusliku läbiviimise võimalikkust ja kolmanda, kuid mitte vähemtähtsana kindlustada ka ajakirjandusvabadus.

Kellegi kuriteos kahtlustatavana ülekuulamine on üks tõendite kogumise viis ja põhjendatud kuriteokahtlus, mille uurimisasutus kriminaalasja algusjärgus esitab, ei ole kaugeltki võrreldav kellegi süüdimõistmiseks vajaminevaga.

Kahtlustatava ülekuulamise ajal on menetlus alles poolik. Inimesele võidakse esitada süüdistus ja kriminaalasi kohtusse saata, aga samamoodi on võimalik, et tõendid kahtlustust ei kinnita ja menetlus inimese suhtes lõpetatakse.

Seetõttu on väga suur vahe, kas ajakirjandus kajastab avalikul kohtuistungil toimuvat ja seal prokuröri ning kaitsja poolt kohtule juba esitatud tõendeid või kohtueelse uurimise materjale.

Inimlikult on arusaadav, et ajakirjanduse ja lugejate uudishimu on suur ning seetõttu ei pruugi see vahe tunduda üldse olulisena. Aga lugejale jääb sellisel juhul meelde, et inimene on kuriteo toime pannud. See järeldus on aga meelevaldne ja ennatlik, sest samal ajal õiguskaitseasutused alles koguvad tõendeid, et esitatud kahtlustuses tõsikindlalt veenduda.

Samuti on vägagi võimalik, et pooleliolevas menetluses kogutud tõendite tutvustamine ajaleheveergudel võib osaliselt või täielikult nurjata menetluse edasise käigu: muuta mõttetuks plaanitud läbiotsimise või anda kellelegi motiivi anda mittetõeseid ütlusi. Sest kui võimalik kurjategija loeb ajalehest, kuidas ja mida tema kaasosaline ülekuulamisel ütles, ei ole tal põhjust sellest erinevat versiooni meile esitada, isegi kui teine inimene valetas.

Lisaks ei peaks keegi sattuma olukorda, mil tõusetunud kahtlustest räägitakse ajaleheveergudel süüdistavas toonis.

Minu ja minu kolleegi juhtida on Danske Bank A/S Eesti filiaali rahapesukahtluse menetlus. Praeguseks on ajakirjandus kahel korral avaldanud kohtueelse menetluse käigus kogutud ning ajakirjanikeni jõudnud andmeid.

Esimesel juhul jõudsid ajakirjanikeni tõendid, mis artiklis avaldatu pinnalt järeldades kattusid Itaalia Vabariigile õigusabitaotluse täitmise käigus edastatud materjalidega ning teisel juhul jõudis ajakirjanikeni täielik kahtlustuse tekst.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 214 ütleb, et kohtueelse uurimise andmeid tohib avaldada üksnes prokuratuuri loal. Esimesel juhul ajakirjanikud prokuratuurilt andmete avaldamiseks luba ei küsinud.

Peale artikli ilmumist edastas prokuratuuri avalike suhete osakond erinevatele meediaväljaannetele kirja, milles rõhutas, et kui ajakirjanikuni on jõudnud kohtueelse uurimise materjale, mida soovitakse avaldada, peab selleks alati küsima prokuratuuri nõusolekut.

Veidi enam kui aasta hiljem ilmus samas meediaväljaandes järgmine artikkel, milles avaldati kahtlustuse tekst.

Kaks päeva enne artikli ilmumist toimus ajakirjaniku initsiatiivil veebikoosolek, milles ta teavitas meid, et rahvusvahelise ajakirjanike koostöögrupi kätte on jõudnud täismahus kahtlustuse tekst.

Ütlesin ajakirjanikule selgelt, et tegemist on kohtueelse menetluse andmetega, mille avaldamiseks on tal vaja prokuratuuri nõusolekut ja prokuratuur seda ei anna. Selle keelu rikkumisel on võimalik taotleda eeluurimiskohtunikult avaldaja trahvimist või alustada kriminaalmenetlust. Ajakirjanik vastas selle peale nii: "Ma avaldan ikka, sest kui mina ei avalda, avaldab keegi teine."

Paneb nördima, et teadlikult on valitud positsioon prokuratuurist ja kriminaalmenetlusest mitte lugu pidada.

Ajakirjandus peab mõistma, et kui artikli näol on tegemist on üksnes avalikkuse uudishimu rahuldamisega kellegi eraelu detailide osas, mis ei ole seotud avalike ülesannete täitmisega, ei aita see kuidagi kaasa ühiskondlikule debatile. Sellisel juhul on teabe avaldamise taga hoopis meediaväljaande majanduslikud huvid, mis ei kaalu üles inimese huvi eraelu puutumatusele. Meie menetlusega seotud artiklite taga ei ole üks ajakirjanik, vaid antud meediaväljaanne kui äriühing.

Loomulikult võib pärast sellist korduvat rikkumist tulla tagasi hoiatuse juurde. Vaatame neid võimalusi lähemalt.

Esimene võimalus on trahvimine eeluurimisandmete ilma loata avaldamise eest eeluurimiskohtuniku poolt. Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevalt on maksimaalne summa, mida eeluurimiskohtunik trahvina kohaldada saab, 3200 eurot. See on naeruväärne. On ilmne, et selline trahvisumma ühtegi meediaväljaannet tagasi ei hoia. Isegi trahvi taotlemise ja läbi kolme kohtuastme menetlemise palgakulu on suurem kui trahvisumma ise.

Teine võimalus on kriminaalmenetluse läbiviimine ajakirjaniku ja meediaväljaande suhtes. Kas me soovime nii kaugele minna? Kas tõesti on selleks vaja kedagi kriminaalkorras karistada? Aga teisalt: kas saame väita, et ajakirjandusvabadus on õigusvastasust välistav asjaolu? Kuidas siis tagada kriminaalmenetluse läbiviimine ja kahtlustatava süütuse presumptsioon?

Juba mainitud nn Danske menetluses oleme saanud kahtlustatava kaitsjalt taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, sest tema hinnangul ei ole võimalik enam asja objektiivne kohtulik arutamine, millega küll prokuratuur ei nõustu.

Samuti on halduskohtuni jõudnud kaebus, milles heidetakse prokuratuurile ette kahtlustatava nime avaldamist meedias. Sellest kõigest tuleneb küsimus: mida prokuratuurilt oodatakse? Kas seda, et viiksime kriminaalmenetlusi läbi tulemuslikult või selliselt, et igal menetluse hetkel vastaksime ajakirjanduse ja avalikkuse huvidele ja ootustele?

Avaldan austust ajakirjandusvabadusele ega soovi isegi elada riigis, kus ajakirjandus ei ole vaba. Siiski peab mistahes vabaduste kasutamine toimuma sellisel viisil, mis tagab teistele õiguse enda õiguste eest seista ja neid kaitsta. Seetõttu tuleb leida tasakaal ajakirjandusvabaduse ja õiglase kohtumenetluse tagamise vahel.