Rait Maruste: vääriti mõistetud võim

Rait Maruste
Rait Maruste Autor/allikas: Lääneranna vallavalitsus

Väita, et ühiskonda ja avalikkust puudutava info üle otsustamine on prokuröri monopoolne õigus, on pehmelt öeldes ekslik. Ka prokuratuuril lasub avalikkuse adekvaatse informeerimise kohustus ning seda ei saa asendada sisutühja viitega seaduse normile, kirjutab Rait Maruste.

Kahetsusväärsest ekstsessist Eesti Ekspressi ajakirjanike karistamisega seoses on räägitud ja kirjutatud juba palju. Paraku viitab hiljutine peaprokurör Andres Parmase arvamuslugu ERR-i portaalis prokuratuuri ja kohtu tegevuse õigustamiseks selgelt, et teema ei ole ammendunud ja vajab edasist käsitlemist.

Võib näida ülepingutamisena, kuid kui prokuratuuri arusaamine ja hoiak jäävad prevaleerima, siis saab meil ajakirjandusvabaduse ja sealt edasi ka demokraatiaga probleeme rohkem olema kui praegu. Tasub meeles pidada, et õiguste ja huvide konflikti korral on eelisõigus sõnavabadusel. Kui sõnavabadust ei ole või on see piiratud, siis ei saa me vabalt rääkida, ei saa piisavat teadmist ja selgust meid ja teisi puudutavates õigustes, vabadustes, kohustustes, huvides ja ühiskondlikes probleemides.

Sulev Vedleri ja Tarmo Vahteri artikkel "Kogu Swedbank Eesti endine juhatus sai kahtlustuse Vene oligarhiga seotud rahapesus" tutvustas neutraalsel viisil isikuid, kes on saanud kahtlustuse ning esitatakse ka nende lühikommentaarid asja kohta.

Märgitakse seda, et Eesti Ekspressi andmetel ei ole ükski Swedbanki juhatuse endine liige ennast kahtlustuses süüdi tunnistanud ning et kahtlusalused kasutasid õigust mitte anda ülekuulamisel ütlusi. Esitatakse lühidalt ja neutraalselt see, milles Swedbanki kaasus erineb Danske Banki omast ja ka seda, kes uurimist juhib. Lõpetuseks tuuakse esile see, et mitmed kahtlustuse saanud isikud on Eesti avalikus elus olulistel ametikohtadel.

Edastatud ei ole pooltki sõna selle kohta, millistele tõenditele on uurimisel tuginetud, kuidas need on kogutud, kes on mida avaldanud ega muud taolist spetsiifilist eeluurimise infot, rääkimata isikute süüst või süütusest.

Igasuguse kahtluseta on võimalik rahapesu Eesti ja Põhja-Euroopa ühes suurimas pangas kõrge üld- ehk avaliku huviga teema. Nagu ka kahtlustuse saanud isikute ametipositsioonid toonases ja praeguses ühiskonnas. Puudutab see ju ka riigi rahanduse ja panganduse usaldusväärsust, mis puudutab ju meid kõiki.

Siinkohal jõuame esimese viltuminekuni prokuratuuri hoiakus ja kohtu hinnangus. Peaprokurör väitis selgesõnaliselt, et avaliku huvi üle otsustab prokurör. Kahetsusväärselt ajab peaprokurör segamini menetlushuvi ja avaliku huvi.

Menetlushuvide üle eeluurimise staadiumis otsustab tõesti prokurör. See tähendab, et tema otsustab, kas ja mis ulatuses avaldada antud hetkel eeluurimisel kogutud informatsiooni. Ehk millised tõendid on kogutud, millisel viisil seda on tehtud, mis on kahtlusaluste positsioonid ja selgitused jmt. Kui kogu eeluurimise info ennatlikult laiali laotatakse, siis võib see tõesti ja mõistetavalt tõsiselt kahjustada edasist eeluurimist ja viia isegi kogu menetluse läbikukkumisele.

Avalik huvi on aga tunduvalt laiem mõiste. Avaliku huvi aineks ja sisuks on iga teema, mis on ühiskonda laiemalt puudutav, diskuteeritav, inimeste elu, arvamusi ja ühiskonna elu puudutav. 

Avalike huvide tunnetamine, nende avamine ja esitamine üldsusele on demokraatias ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera olemuslik ülesanne. Ja mitte ainult ülesanne, ajakirjanduse kohus on levitada üldist huvi pakkuvat informatsiooni. Ka sellist informatsiooni, mis häirib või šokeerib ühiskonda. Ning avalikkusel on õigus seda informatsiooni saada. Seda on korduvalt ja korduvalt paljudes Strasbourgi kohtulahendites rõhutatud.

Väita, et ühiskonda ja avalikkust puudutava info üle otsustamine on prokuröri monopoolne õigus, on pehmelt öeldes ekslik. Ka prokuratuuril lasub avalikkuse adekvaatse informeerimise kohustus ning seda ei saa asendada sisutühja viitega seaduse normile.

Kui informeerimise piiramise vajadusega vahel ka silmitsi seistakse, siis eeldab see väga põhjalikku kaalumist ja põhjendamist, miks mingist teemast või üksikküsimusest teavitamist soovitakse piirata. Paraku, seda püüdu ei paista antud juhul ei kuskilt ega kuidagi välja.

Tuleb silmas pidada, et kahtlustuse esitamine on riikliku protsessuaalse otsustuse akt. Otsustust esitada kellelegi (riigi nimel) kahtlustus ei saa demokraatlikus ühiskonnas ühegi parameetri järgi pidada konfidentsiaalseks või salajaseks infoks. Kahtlustuse esitamine on ühiskonda, nii puutuvat institutsiooni kui ka kahtlusaluste indiviidide elu, oluliselt puudutav otsustus. Sellel on tõsised tagajärjed ning ühiskonnal on õigus sellest teada. Seega, ajakirjanike poolt kahtlustuse esitamise protsessuaalsest aktist avalikkuse teavitamine ei ole mingilgi määral õigusvastane.

Rõhutan veel kord, et kõnealuses ajaleheartiklis ei avaldatud ainsamatki eeluurimise detaili (andmeid) uurimise meetoditest, tõenditest, uurimisversioonidest, isikute positsioonidest, seonduvast infost jne. Ei avaldatud kriminaalmenetluse seadustikus paragrahviga 214 kaitstud "kogutud andmeid". Ega ka asutusesiseseks kasutamiseks "kogutud teavet" (Avaliku teabe seaduse § 35).

Avaldati ainult teave ametkonna (prokuratuuri) kahtlustuse esitamisest menetlusotsustusest. Seda küll ajakirjanduslikus vormis, kuid seda ei saa ajakirjanikele ette heita ning see ei muuda ka asja sisu.

Tuleb küsida, kas prokuratuuri ja (eeluurimis)kohtuniku ühiskondlik taju ja juhtumi laiema tausta mõistmine on ikka adekvaatne? Igale inimesele, ka kõige tuhmimale peaks olema selge, et kõnesolev menetlus on väga suure ühiskondliku laenguga. Seda lihtsalt "kinni hoida" pole ei võimalik ega ka vajalik. Sellisel suhtumisel ei saa demokraatlikus ühiskonnas kohta olla.

See, mil viisil kahtlustuse esitamise info ajakirjanikeni jõudis, ei oma mitte mingit tähendust. Tähendust omab informatsiooni sisu ja tõepärasus. Seda ei ole keegi kahtluse alla seadnud ega vaidlustanud. Ei saa küsimata jätta ka seda, kas eeluurimiskohtunik on toiminud oma funktsiooni kohaselt.

Kui prokuratuur soovinuks asju konstruktiivselt ja proaktiivselt lahendada, siis saanuks seda teha lühikese pressikonverentsi või minimaalselt pressiteate vormis, kus saanuks selgelt esile tuua, mida saab ja mida ning miks antud hetkel ei saa eeluurimise huvides avaldada.

Prokuratuuri ja kohtu otsustuste õigustuseks kasutatud von Hannoveri kohtuasi Euroopa inimõiguste kohtus ei puutu vähimalgi määral antud juhtumisse. See käsitles eraisik Caroline von Hannoveri eraelu kaitset paparatsofotode avaldamise eest saksa kollases meedias Frau am Spiegel. Sellest kaasusest nähtub, et avaliku huvina ei või esitada kommertskaalutlustest lähtuvat uudishimu kellegi eraelu vastu eriti kui tegu pole avaliku elu tegelasega. Midagi taolist pole ligilähedaseltki olnud teemaks Eesti Ekspressi juhtumis.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: