Kahtlemata oli Nõukogude Liidu lagunemise järel kogu maailm väsinud pea poolsada aastat kestnud bipolaarsest vastasseisust ja seega valmis värskeks koostööks "uue" Venemaaga. Kremloloogid jäid tööta või tembeldati nad russofoobideks. Läbi roosade rahuprillide vaadates tundus Venemaa nüüd paljude jaoks võimalusena, suure rikkuse allikana.

Mugav oli silmi kinni pigistades aktsepteerida, et tegelikult oli Venemaa sisepoliitiline olukord muutunud pigem anarhiaks kui demokraatiaks. KGB terrorirežiim jätkus FSB nime all, kuid läänemaailma soov seda mitte märgata oli suur. Sestap tuleb veelgi enam hinnata sobiva aja-akna leidmiseks eesmärgipäraselt tegutsenud Kesk- ja Ida-Euroopa riike, mis NATO-ga liitusid.

Putini juhitud endise KGB eliidi poolt usurpeeritud võim Venemaal aga sellist alandust ei talunud ja asus koguma jõudu vastulöögiks. Lääne poolt jäid tegelikult piisava tähelepanuta nii Tšetšeenia iseseisvumisalgete hävitamine kui ka näiteks Beslani veresaun. Neid oli mugavam käsitleda Venemaa siseriiklike probleemidena.

Esimese äratuskella pani helisema alles Gruusia ründamine pärast seda, kui NATO riigid 2008. aasta kevadel Bukarestis Ukraina ja Gruusia NATO-püüdlustele hundipassi andsid.

Petlik rahulolu ja pikk ärkamine

Kuidas oli samal ajal muutunud NATO? Suure vastase üleöö kadumine tekitas eufooria ja lootuse kõikide sõdade lõpule. Selle lainel leidsid aga otse Euroopa südames aset sõda ning genotsiid. Maailma võimsaim sõjaline allianss ei olnud naiivse rahulolu tulemusena selleks valmis. Sõjaline sekkumine Lääne-Balkanil nõudis aega ja poliitilise maailma muutumist. Belgradi ründamine tähistas uut ajajärku, sõdu väljaspool NATO territooriumit n-ö inimõiguste kaitsel.

Need sõjad – olgu Balkanil, Afganistanis, Iraagis või Aafrikas – muutsid oluliselt konfliktide iseloomu, tehnikat, sõjakunsti ja väljaõpet. Selle paradigmamuutuse valguses kahanes vajadus reaalse sõjalise jõu olemasolu järele. Piisas, kui olemas olid väikesed ning hästi varustatud, kuid ebaefektiivsed mitmerahvuselised (ühtsuse näitamiseks) üksused, millega oli võimalik lahendada enamik konflikte vähearenenud ja halvasti relvastatud vastastega. Läänes toimus hävitava kiirusega üksteisega võidu "maharelvastumine".

Pärast Gruusia sõda proovisin ma 2008. aasta sügisel NATO sõjalises peakorteris planeerivaid ohvitsere veenda sõjaohu reaalsuses. Ma mõistsin, et ainuke suhtumine oli anda meile, uutele imepisikestele liikmesriikidele, midagi rahustavat – nagu lapsele antakse suhkruvett, kui ta öösel halba und näeb. NATO Euroopa vägede ülemjuhataja, kindral Bantz J. Craddocki algatatud prudent planning ehk ettenägelik planeerimine oli just see lonks suhkruvett. Tolle ajani NATO sõnastikust puudunud väljendi lahtimõtestamisega tuli palju vaeva näha, sest igaühel oli sellest oma tõlgendus.

Venemaa suurenev agressiivsus, Ukraina ründamine 2014. aastal, väekoosseisu ülikiire suurendamine Uuraleist läänes ja pidev lääne- ning USA-vastane retoorika viis alliansi samm-sammult lähemale NATO põhiülesandega tegelemisele. Siiski ei uskunud kuni käesoleva aasta 24. veebruarini keegi, et Venemaa saaks kujutada reaalset sõjalist ohtu liitlaste territooriumile.

Sellest tulenevalt toimus iga eskalatsiooni järel rahustavate dooside jagamine: Balti õhuturbe missiooni muutmine tähtajatuks, NATO staabielementide (NFIU – NATO Force Integration Unit) loomine, eelpaigutatud üksuste siirmine kõige enam mures olevatesse riikidesse ja haruplaanide (contingency plans) algatamine.

Kahtlemata on kõik need olulised sammud, kuid vaid mõni riik võttis ohtu päriselt tõsiselt – siinkohal tuleb tunnustada Ühendkuningriiki. Ülejäänute jaoks oli see endiselt pigem solidaarsuse näitamine ja muresolevate "russofoobide" rahustamine.

Ootused NATO Madridi tippkohtumisele

Evolutsioon on olnud märgatav, kuid alles nüüd oleme jõudnud niikaugele, et enam ei kahtle keegi, millise ohuga Venemaa näol tegemist on. Viimaks mõistetakse ka seda, et NATO territooriumi ajutine kaotamine ja suurendatud jõuga tagasivõitmine ei ole variant – ja ei ole seda tegelikult kunagi olnud.

Eesti on seda viimast tõika ehk kõige kauem niimoodi näinud ja olnud seeläbi veendunud, et investeerida tuleb nii oma kaitseväe arendamisse kui ka tugevaisse liitlassuhetesse. Usk sellesse, kas Eesti sõdur ikka on võimeline ise Venemaaga sõdides oma riiki kaitsma, ei ole olnud sugugi suurem kui Ukraina sõduritesse enne sõda. Seda nii liitlaste hulgas kui ka teatud ringkondades Eestis. Ma pole päris kindel, kas need kahtlused on tänaseks kadunud.

Seega on kätte jõudnud aeg Ukraina sõja analüüsi tulemusena uuendada NATO pikaajalist kaitseplaani: määrata sõjalised juhtimisstaabid ühendväejuhatuse, korpuse ja diviisi tasandil; määrata maa-, mere- ning õhusõja juhid ja ettevalmistuste eest vastutajad; kinnitada iga plaani juurde reaalsete sõjaliste võimetega väeüksused, mis on relvastatud, varustatusliinidega toestatud ning võimelised ettenähtud ajaga liikuma oma operatsioonipiirkonda, olenemata nende päritolumaast.

Need üksused peavad oma piirkondades harjutama, vajadusel tuleb vastavad varud eelpaigutada. Mõni võimekus nagu õhuruumi lahingupatrullid ja USA osalusega strateegilised võimed peavad operatsioonipiirkonnas paiknema püsivalt.

Ma mõistan, et mõni eelmainitud element on alles arendamisel või pole seda enam olemas, kuid loodetavasti annavad Ukraina vaprad võitlejad meile aega oma kodutöö tegemiseks. Neid ei saa enam teha poolikult nagu Joosep Tootsi rehkendus, vaid lüngad tuleb täita kiiresti nii kodus kui koostöös liitlastega.

Selleks peab NATO tippkohtumine Madridis juuni lõpus andma poliitiliselt selgesõnalise suunise. Selle saavutamise nimel tuleb nii Eesti valitsusel kui ametkondadel veel ränka vaeva näha, sest nagu teame, pole NATO poolt pakutud esialgsed lahendused meie jaoks piisavad. Tuleb edasi suruda, muid valikuid ei ole.