Mis on teie visiidi eesmärk, milliste sõnumitega te olete seekord tulnud?

Kõigepealt tahan ma selgelt väljendada solidaarsust. Me seisame Eesti ja teiste Balti riikide taga, mis puudutab kaitset Putini Venemaa vastu. Me võtsime äsja Berliinis vastu suure paketi relvade ostmiseks ja kaitseväe tugevdamiseks, see on kokku 100 miljardit eurot. See teenib ühtlasi seda eesmärki, et me suudaksime täita oma osa NATO-s, oma kaitsevõimekust suurendades.

Sõda Euroopas on kestnud juba üle 100 päeva ja üks paremaid viise Ukraina aitamiseks on neile relvade saatmine. Kuhu Saksamaa on sellega jõudnud, mis on kohale jõudnud ja mis jõuab varsti kohale?

Me oleme juba saatnud palju relvi, sealhulgas raskerelvi. Praegu kestab Ukraina kaitseväelaste väljaõpe haubitsate kasutamiseks Saksamaal. Eelmisel nädalal teatasime me moodsa õhutõrjeüsteemi (IRIS-T) saatmisest, millega saab kaitsta tervet linna Ukrainas. Me teeme palju ja ma tõepoolest loodan, et Ukraina suudab meie ja kõigi liitlaste toel selle sõja võita.

Rääkides Saksa relvatarnetest Ukrainale, siis see jätab mulje, et seda on liiga vähe ja liiga hilja, vahel on nendega kaasnenud vastuolulised selgitused, eelistatud on skeemid, millega saadetakse vana nõukogudeaegset varustust Ida-Euroopast, selle asemel, et saata otse Leopard tanke ja Marder lahingumasinaid. Sellest kõigest paistab välja teatav kõhklus, vastumeelsus või hirm. Mis selle taga on?

Ma arvan, et on oluline need asjad põhjalikult läbi mõelda, neid otsuseid ei saa teha kergekäeliselt, me räägime raskerelvadest, väga ohtlikest relvadest, sõja ja rahu küsimustest. Ja tegelikult on Ukraina valitsus meile saatnud oma soovid ja osalt on eelistatud selline teiste riikide relvade asendamine, sest see võimaldab võtta neid Ukrainas kohe lahingutes kasutusele. Nagu ma juba ütlesin, siis me pakume praegu Ukraina kaitseväelastele Berliinis väljaõpet ka moodsate relvade kasutamiseks, mille nad saavad endaga Ukrainasse kaasa võtta. Me saadame väga moodsa õhutõrjesüsteemi ja teeme tõesti palju aitamaks Ukrainal end kaitsta.

Aga ikkagi Leopard tanke ja Marder lahingumasinaid ei ole Saksamaa saatnud, kuigi ukrainlased on neid palunud.

Meil käivad tihedad arutelud ukrainlastega selles osas, mida neil vaja on. Samal ajal on Ukrainaga seoses Saksamaal juhtunud palju rohkem kui kunagi varem. See on esimene kord, kui me saadame relvi relvastatud konflikti, me peame tegutsema siin kiiresti ja sellest selgesti teada andma.

Te ütlesite, et tuleb põhjalikult mõelda ja et need otsused on Saksamaale rasked. Mis on ikkagi selle taust? Kas see on patsifistlik pärand, "ei kunagi enam"-mõtlemine või Venemaa-sõbralikud poliitikud? Millest see tuleneb?

Pärast teist maailmasõda valitses Saksamaal selge poliitika hoiduda relvastatud konfliktidest eemale ja hoida sellistes küsimustes väga ettevaatlikku lähenemist. Me teame sõja kohutavat mõju. Aga alates 1990. aastatest arutame me selle üle, et see, et "ei kunagi enam sõda" tähendab vahel ka seda, et kui kedagi rünnatakse, pead sa olema suuteline teda aitama end kaitsta. Ja see on täpselt see punkt, mis on meid viinud poliitikamuutuseni Ukraina suhtes ja pannud meid tarnima sinna raskerelvi, et aidata neil end kaitsta.

Roheline partei on olnud Kremli režiimi suhtes Saksamaa poliitikas kõige otsekohesem. Kuivõrd suured erinevused valitsevad neis aruteludes koalitsioonis?

Roheline partei on kaua aega juba hoiatanud Venemaa võimaliku rünnaku eest ja öelnud, et me vajame välispoliitikat, mis oleks vähem sõltuv näiteks autoritaarsete režiimide fossiilkütustest nagu Venemaa. Meie jaoks oli valitsuses ametisse asudes parajaks šokiks, et mitte üksnes 55 protsenti meie gaasist pärineb Venemaalt, aga Gazprom kontrollib ka meie gaasihoidlaid ja muud. Meie jaoks oli selle valitsuse esimesest päevast alates selge, et energiaallikaid tuleb mitmekesistada ja me oleme praeguseks Vene gaasi osa vähendanud 55 protsendilt 35 protsendile ning me seisame väärtuspõhise välispoliitika eest, mis toetab demokraatiat ja inimõigusi.

Kas te olete valitsuses üksi või samal lainel sotsiaaldemokraatidega?

Me oleme koalitsioonis kokku leppinud selgelt Ukrainat toetada, tarnida raskerelvi ja isoleerida Venemaa rahvusvaheliselt. See on kogu koalitsiooni ühine lähenemine.

Mis on Vladimir Putinile sagedase helistamise mõte?

Liidukantsler (Olaf) Scholz rääkis hiljuti Vladimir Putiniga koos (Prantsusmaa presidendi) Emmanuel Macroniga, et anda edasi selge sõnum, et sõda peab kohe lõppema, humanitaarstandardeid, mis kehtivad ka sõjatsoonides, tuleb järgida ja et Ukraina vili tuleb riigist välja lubada. See sõda laieneb praeguse Venemaa taktikaga üle maailma nälja kujul. See peab lõppema, see oli selge sõnum.

Me töötame kõvasti Venemaa rahvusvahelise isoleerimise nimel. Me olime osalised ÜRO resolutsiooni "Ühinedes rahu heaks" rakendamisel ja oleme olnud diplomaatiliselt väga aktiivsed, et maailm seisaks ühiselt Venemaa agressiooni vastu ja me jätkame selle tegemist.

Te räägite isoleerimisest, aga kas te ei arva, et pideval helistamisel on vastupidine mõju?

Kui nendes kõnedes edastatakse selge sõnum ehk et Venemaa on end oma tegevusega isoleerinud, siis on see sobiv diplomaatia instrument. Selleks, et saata signaal, et Venemaa peab agressiooni lõpetama, nõustuma vaherahuga nii, et läbirääkimised saaksid lõpuks alata.

Mis peaks olema eesmärk läänele ja Saksamaale, kuidas see sõda peaks lõppema? Kantsler Scholz ei kipu ütlema, et Ukraina peab võitma, ta ütleb pigem, et Ukraina ei tohi kaotada. Milline on teie seisukoht?

On selge, et Venemaal ei tohi see agressioon õnnestuda. Me peame näitama väga selget stopp-märki, et sellise poliitikaga ei ole võimalik eesmärke saavutada. Selles mõttes on väga selge, et Ukraina peab võitma oma pingutustes peatada Venemaa agressioon Ukraina territooriumil.

Milliseks kujuneb Ukraina tulevik? Kas Saksamaa on valmis tervitama Ukraina astumist Euroopa Liitu?

On selge, et Ukraina kaitseb praegu Euroopa väärtusi ja et ta kuulub ka Euroopa Liidu perekonda, see on väga selge. Me arutame seda lähinädalatel Brüsselis. Aga minu jaoks on selge, et ka Lääne-Balkani riikidega, kes on väga kaua oodanud Euroopa Liitu pääsemist, tuleb samamoodi edasi liikuda ja me peame arutama ka seda, millised peaksid olema Euroopa Liidu institutsioonid, et me saaksime Euroopa Liidu perre rohkem liikmeid vastu võtta.

Aga kas Saksamaa on üldiselt valmis Ukrainat Euroopa Liidus tervitama?

On selge, et Ukraina kuulub Euroopa perekonda ja me ootame raportit Euroopa Komisjonilt, mis annab hinnangu, kuidas selle protsessiga saab edasi minna.

Aga kas Saksamaa hakkab seda blokeerima? Prantsusmaa on välja tulnud vahestaatusega ehk mingi Euroopa kogukonnaga mõnede riikide jaoks ja mitte täisliikme staatusega. Milline on teie seisukoht?

On väga selge, et sellised arutelud laiemast Euroopast, mille president Macron on algatanud Euroopa poliitilisest kogukonnast, siis see ei saa olla alternatiiv Euroopa Liidu liikmestaatusele. Pigem oleks see vaheetapp. Me peame toetama Euroopa Liidu kandidaatriike ja nii on see üsna ambitsioonikas tee. Tuleb täita üsna palju standardeid, mis puudutavad õigusriiki, ühisturu integratsiooni. Me oleme valmis toetama Ukrainat nende teel Euroopa perekonda.

Te rääkisite gaasist ja oma šokist, kui te avastasite, et sõltuvus Vene gaasist on nii suur. Millal Saksamaa lõpetab Vene gaasi kasutamise? Kas eesmärk on endiselt 2024. aastal või lähemal ajal?

Me oleme selle valitsuse esimesest tööpäevast alates teinud tööd sõltuvuse vähendamiseks Vene gaasist nii kiiresti kui me saame. Me oleme Vene gaasi osakaalu vähendanud 55 protsendilt enne sõda 35 protsendini.

Esiteks me oleme mitmekesistanud energiaallikaid ehk me ostame rohkem teistelt riikidelt. Teiseks vähendame oma gaasitarbimist hoonete soojustamise ja energiatõhususe tõstmisega. Kolmandaks võtame rohkem kasutusele taastuvenergiat nagu päike ja tuul. See aitab meid.

Aga kuna kahjuks sõltuvus oli väga suur, mis on selgelt olnud strateegiline viga, siis läheb meil aega 2024. aastani. Kui me päevapealt lõpetame Vene gaasi kasutamise, siis me riskime sellega, et Saksamaa ja Euroopa jõuavad sügava majanduslanguseni ja sellepärast me leiame, et on parem seda teha sammhaaval.