Emmanuel Macron alustas 2022. aastat suurte ambitsioonidega. Saada uus mandaat Prantsusmaa presidendina, muuta eesistujana Euroopa Liitu ja saavutada Prantsusmaa parlamendivalimistel taaskord enamus, mis lubab reformidega jätkata.

Kaks nädalat enne Euroopa Liidu eesistumise lõppu on Macron Prantsusmaa president ja kahtlemata hetkel kõige mõjukam Euroopa liider, kõige suurem eesmärk on saavutatud. Kahte eelmist Prantsusmaa presidenti tagasi ei valitud. Ka sisepoliitikas ei ole Macronil millegi üle kurta. Euroopa asjades on seis vastuolulisem.

Macronil läheb sisepoliitikas hästi

Pühapäeval toimunud parlamendivalimiste esimese vooru tulemused lubavad ennustada Macroni Ensemble koalitsiooni võitu selle nädala lõpus toimuvas teises voorus. Suure tõenäosusega kaotab Macron absoluutse enamuse ja peab moodustama koalitsiooni kas vabariiklaste (Les Républicains) erakonnaga või vasakblokiga NUPES, mis tegi valimiste esimeses voorus Macroni koalitsiooniga sisuliselt sama tulemuse (25 protsenti).

NUPES-i juht Jean-Luc Melenchon, kes on vastu Prantsusmaa NATO liikmesusele ja lubab mitte täita neid Euroopa Liidu õigusakte, mis prantslastele ei sobi, on kogu kampaania üles ehitanud Macronile vastandumisele. Pigem saab NUPES olema jõuline opositsioonijõud, mis võtab opositsiooniliidri koha üle Marine Le Peni Front Nationalilt, mis saavutas esimeses voorus 18,5 protsendiga kolmanda tulemuse.

Praeguse prognoosi kohaselt saab Ensemble 577 kohalises parlamendis 255-295 kohta, NUPES 150-190, vabariiklased (Les Républicains) 50-80 ja Front National 25-40 kohta.

Koalitsioon sunnib Macroni võtma valitsusse ministreid väljaspoolt oma erakonda ja otsima rohkem kompromisse, kuid võimaldab enamuse plaanitud reformidega jätkata ja valida ise peaminister. Macron suudab vältida n-ö jagatud valitsemist, mis on Prantsuse poliitikas sagedane, selleks peaks vasakblokk suutma moodustada koalitsiooni, mis on ebatõenäoline.

Prantslased tajuvad Venemaad meist erinevalt

Üheks Macroni edu põhjuseks on prantslaste õige tunnetamine. Ühiskonna eelistuste allhoovused lähevad tagasi Teise maailmasõja aegsesse ja järgsesse aega. "Jah, see on Euroopa, Atlandist Uuraliteni, kogu Euroopa, mis otsustab maailma saatuse". See tsitaat ei pärine Vladimir Putinilt vaid Prantsusmaa natsivastase vastupanuliikumise juhilt ja hilisemalt pikaaegselt Prantsusmaa presidendilt Charles de Gaulle'ilt. Kõnest, mille ta pidas Strasbourgi Ülikoolis 22. novembril 1959. aastal.

Prantslased on alati näinud tugevat Euroopat vastukaaluna ameeriklaste ja brittide domineerimisele ning Venemaad Euroopa osana, partnerina. Vaikne vastuseis ingliskeelsetele suurjõududele sai alguse Teise maailmasõja lahendustest, millega prantslased jäeti eemale olulistelt kohtumistelt ja kokkulepete sõlmimisest.

Lähenemine Saksamaale ja Euroopa Majandusühenduse moodustamine olid muuhulgas kantud mõttest tasakaalustada ameeriklaste ja brittide mõju. De Gaulle blokeeris kaua brittide majandusühendusega liitumist, kartes, et Ühendkuningriik hakkab vähendama Prantsusmaa mõjujõudu Euroopa turul.

Saamata brittide ja ameeriklastega võrdset staatust NATO-s, mis oleks prantslastel võimaldanud arendada tuumarelvi USA-st sõltumatult, viis de Gaulle Prantsusmaa 1968. aastal välja NATO sõjalistest struktuuridest. NATO sõjaliste juhtimisstruktuuriga taasliitusid prantslased alles 2009. aastal Nicolas Sarkozy presidendiajal.

Kui meenutada hiljutist AUKUS-e kokkulepet USA, Ühendkuningriigi ja Austraalia vahel tuumaallveelaevade arendamiseks, millest Prantsusmaa kõrvale jäeti, tunnevad prantslased end ka nüüd väiksema vennana, kellega ei arvestata.

Prantsuse viienda vabariigi looja de Gaulle'i ideoloogiat toetab siiani ka prantsuse haridussüsteem alates sellest, et natsist füüreri kuritegusid hakkavad lapsed õppima juba esimeses klassis, Stalini ja kommunismi kuritegudeni aga ei jõutagi.

Prantsusmaa eesistumise tulemused ei ole veel selged

Vaatamata sellele, et Prantsusmaa on andnud Ukrainale raskerelvi, teinud eesistujana kõva tööd, et Venemaa sanktsioonide paketid saaksid heakskiidu, ja pooldab nii Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmist kui ka energiaembargot, on Macroni telefonikõned Vladimir Putinile ja Venemaa "mitte-alandamise poliitika" tekitanud olukorra, kus Prantsusmaa poliitikat ei mõista Ukraina ega Ida-Euroopa partnerid.

Macronil on aastaid olnud de Gaulle'i poliitilisest ideoloogiast lähtuv suur eesmärk: suurendada Euroopa strateegilist autonoomiat. Ida-Euroopa on sellesse alati skeptiliselt suhtunud, kuid Venemaa sõjaga Ukrainas sai Euroopa strateegiline autonoomia suure võimaluse.

Nüüdseks on selge, et see eesmärk teoks ei saa, kuigi Euroopa sõjaline võimekus suureneb oluliselt. Prantsusmaa on EL-i sõjaliselt võimekaim riik, prantslaste sõjatööstus on igati arvestatav ja Euroopa on teinud ukrainlaste sõjalisel abistamisel palju rohkem, kui oleks võinud loota, aga Ida-Euroopa riigid usaldavad oma julgeoleku tagamisel jätkuvalt rohkem ameeriklasi ja britte. Nemad on suurimad Ukraina sõjalised toetajad ja nende sirgjooneline julgeolekupoliitika Venemaa suhtes annab idapoolsele Euroopale kindlust.

Venemaa sõda Ukrainas andis võimaluse ka teisele Macroni eesistumise suurele poliitilisele eesmärgile, uues rändepaketis kokkuleppimisele. Ukraina sõjapõgenike laine muutis küll senist arusaama rändepoliitikas, kuid ei tekitanud Ida-Euroopas loodetud soovi solidaarse põgenike jagamise mehhanismi järele. Neil päevadel käivad veel ministrite viimased arutelud uue rändepaketi üle. Kokkulepe on võimalik, aga solidaarsuse osas ei minda kaugemale ajutisest vabatahtlikust põhimõttest.

Prantsusmaa eesistumise edukuse panevad paika juuni viimased nädalad. Jaanipäeval toimub Euroopa Liidu liidrite kohtumine, kus otsustakse Ukrainale EL-i kandidaatriigi staatuse andmine. Eeldatavalt enne seda näeme EL-i kolme juhtriigi, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia liidrite visiiti Kiievisse, mille käigus arutatakse nii Ukraina toetamise kui ka rahuläbirääkimiste alustamise võimalusi.

Eelmise nädala telefonikõnes Volodõmõr Zelenskiga kinnitas Emmanuel Macron, et Ukraina peab sõja Venemaa vastu võitma ning rahuläbirääkimiste alustamise eelduseks on Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse austamine. Kesk-Euroopa liidrid tahaksid kahtlemata, et sõda lõppeks, aga hirm, et Ukrainat sunnitakse järeleandmistele on ülepaisutatud.

Keit Kasemets on politoloog ja töötas aastatel 2016–2022 Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina.