25-aastane German Barinov läks Ukraina võõrleegioni võitlema Pärnust. Ta on lühikesel puhkusel pärast seda, kui sai haavata. Õnneks kergelt.

"Autoga sõitsime üle tankitõrjemiini. Auto lendas õhku. Mul veel vedas, ma sain ainult põsekondi murru," kirjeldas Barinov.

Ta läbis ajateenistuse kaitseväes, pärast seda oli ta Kaitseliidu liige. Siis läks ta maailma avastama. Uudis sõja puhkemisest jõudis temani Austraalias.

"24. veebruari ma mäletan päris hästi. Ma töötasin päästjana Austraalias ja kuulsin, et sõda hakkas. Venemaa, tugevuselt teine riik, ründas iseseisvat Ukrainat. Tavalised inimesed, tsiviilid, said surma. Pommid lendasid igal pool. Mitte ainult Donbassis, vaid igal pool Ukrainas. Kui riigipea Zelenski avaldas, et pannakse kokku võõrleegion, ma lihtsalt teadsin südames, et see on minu jaoks, et see on just minu koht," rääkis Barinov.

Rindele läks ta juba märtsi alguses.

"Siin meile tehti katsed, testid. Vaadati, kas me üldse sobime rindele. Siis pärast meie soovide ja võimete järgi meid saadeti. Kes ei sobinud, neile pakuti teist varianti, näiteks vabatahtlikuna või autojuhina. Võimalusi oli," selgitas ta.

Oma teenistusest ja lahingutest Barinov rääkida ei tohi. Tema panusest sõtta räägib tema ametikoht – võõrleegioni jaoülem.

"Me töötame koos Ukraina ohvitseriga. Nad arvasid, et oleks hea mõte võõrleegionärid panna ka positsioonidele, et oleks selline demokraatia. Ikka me teeme selle valiku koos. Vaadati, kes on rohkem vastutustundlik, kellel on see võimuand olemas," selgitas Barinov.

Temal elavad Ukrainas sugulased ja sõbrad. Tal on Ukraina juured, kuid rahvuselt ukrainlaseks ega eestlaseks ta ennast ei pea.

"Mina ütleksin, et ma olen venelane. Olen õppinud vene koolis, olen harjunud vene seltskonnaga, mul on vene perekond. Mina olen ikkagi venelane. Aga siin pigem mängib rolli see, kes on süüdi selles sõjas. Ukraina ei rünnanud Venemaad, vastupidi. Siin mängib rolli see, kes on tõeline kannatanu," ütles Barinov.

Pärnus ootab teda ema, kellele saatis "Aktuaalse kaamera" vahendusel sõnumi: "Ema! Armastan sind väga! Ma olen siin vabatahtlikuna, keegi ei pea mind siin kinni ja ma jään siia Ukrainat kaitsma. Kui seda ei peatata siin, siis varem või hiljem tuleb see ka meile koju. Olen siin, et see ei jõuaks meile."