Milleks on olemas ülikoolid? Sama fraasi kasutab oma 2012. aasta raamatu pealkirjas Cambridge'i Ülikooli inglise kirjanduse ja mõtteloo professor Stefan Collini. Collini kirjutas oma raamatu ajal, kui Ühendkuningriigi kõrghariduses hakkasid toimuma suured muutused, nimelt õppemaks peaaegu kolmekordistus ja õppimine hakkas maksma 9000 naela aastas.

Kuna meedias käib viimasel ajal arutelu kõrghariduse rahastamise üle ja on toimunud tudengite meeleavaldus Tartu Ülikoolis, siis tahan nii tudengi kui ka inimesena, kes uurib haridust, panustada diskussiooni¹ haridusfilosoofilisest vaatevinklist.

Humanitaaraladele heidetakse ette, et nende alade vilistlased ei tooda ühiskonnale materiaalset väärtust, seega ei peaks maksumaksja nende õpinguid rahastama. Siin on kriitikutel mingil määral õigus, sest kui keemik lõpetab ülikooli ja läheb kuhugi põlevkivitööstust arendama, siis on see arusaadav väärtus. Kui arst lõpetab ülikooli ja läheb haiglasse tööle või kui kasvatusteaduste magistrant läheb kooli õpetajaks, siis saame aru, et nii haigla kui ka kool pakuvad meile hädavajalikke teenuseid, kuigi neile kulub palju maksumaksja raha.

Kui mina filosoofi või teoloogina ülikooli lõpetan ja tööle lähen, siis ilmselt on see töö, kus minu õpitud eriala pole tegelikult otseselt vajalik. Võib tekkida kiusatus järeldada, et ma ei loo mingit materiaalset väärtust.

See on vale kahel põhjusel.

Esiteks on meil puudus õpetajatest ja koolides töötab väga palju erialase kõrghariduseta inimesi, kellel ikkagi on magistrikraad. Seega saab isegi "suvaline" magister usuteaduses panustada otse Eesti inimeste heaolusse.

Teiseks, inimesed unustavad vasakpoolse vabaturukriitika. Miks hakati õpetama lapsi ja miks lubati naisi ülikoolidesse? Mitte sellepärast, et inimesed said aru, et see on hea asi, vaid selgus, et paremini haritud inimesed on parem tööjõud. Ma muidugi ei arva, et naiste ja laste haridus oleks kuidagi halb, lihtsalt juhin tähelepanu asjaolule, et algsed eesmärgid ei pruukinud olla väga üllad.

Seega, kui me räägime üldharidusest või mis tahes eriala kõrgharidusest, tuleb nentida, et haritud töötaja on parem töötaja. Probleem tekib siis, kui tööandja tahab madalat palka maksta, aga haritud inimene ei nõustu väikese palga eest tööd tegema, teaduskraad eeldab inimeste arusaama kohaselt mingit lisatasu. Lisaks on meie riigil suur bürokraatiaaparaat, mis vajab mitmesuguste erialade nõunikke, et luua terviklik vaade valitsemisele. 

19. sajandi katoliku kiriku kardinal, Dublinis ülikooli asutanud John Henry Newman kirjutas raamatus "The Idea of a University", et "ülikool [university] peab juba oma nime järgi õpetama universaalset [universal] teadust: teoloogia on kindlasti osa universaalsest teadusest. Seega, kuidas on võimalik tunnistada, et ülikool õpetab universaalset teadust, välistades samal ajal ühe teadusharu." (1996:13).

Newman viitas loomulikult ladinakeelsele sõnale universitas. Sama sõna kasutatakse, kui räägitakse ka Tartu Ülikooli elitismist, et Eestis on vaid üks ülikool ja see asub Tartus. Keskaegses ülikoolis oli neli teaduskonda: kunstid, õigusteadus, meditsiin ja teoloogia, Eestis on ainult Tartu Ülikoolis need neli olemas. Newman kirjutas ajastul, mil loodusteadused tegid suurt arenguhüpet, oli käimas nn Saksa ülikoolide reform ja ülikoolid muutusid teadusasutusteks.

Asju uuriti uurimise jaoks, mitte nii nagu Paul Tammert soovitab, et teadustöö peab lähtuma ettevõtjate vajadusest.² See hoopis aeglustab progressi, sest vähendab loomingulisust ja uuringuid, mis toimuvad niisama, huvi pärast. Kaob võimalus midagi juhuslikult avastada.

Otse loomulikult peavad ülikoolid arvestama ka ettevõtete vajadusega, aga sel juhul peab ettevõtlus ise haridust toetama. Erasektori panus kõrghariduse rahastusse on Eestis ainult 11 protsenti,³ seega ei tule Tammerti ettepanek kõne allagi, kuni erasektor ei hakka rahastama kõrgharidust enam 50 protsendi ulatuses. Praegu saab erasektor lihtsalt kasu, sest veel kord: tänu ülikoolidele saab häid töötajaid.

Filosoof John Locke kirjutas 1690. aastal "Essees inimarust": "Meisse süüdatud küünal särab piisavalt eredalt kõigi meie eesmärkide jaoks." (I.i.5). Aga mitte kõigil ei olnud lubatud süüdata seda küünalt endas.

Antiik-Kreekas oli kõrgem haridus lubatud vaid vabadele meestele. Neil meestel pidid olema orjad, et nad saaksid pühendada ennast elu uurimisele ja tõelisele kõrgemale haridusele, millest räägib ka Sokrates Platoni "Apoloogias" (38a5-6).

Selline vajadus oli muidugi väga praktiline, sest inimesel pidi olema uuringutega tegelemiseks vaba aega, mida lihttöölistel või orjadel ei olnud. Lääne haridusajaloos on ainult "vabad" saanud vabalt n-ö küünalt põletada. Tänapäeval on need inimesed, kellel on raha, et saaks ülikoolis õppida. See hariduse imetluse valgus põleb aga meis kõigis. Tasuta kõrgharidus Eestis on lubanud neile, kes muidu ei oleks vabad, saada vabaks, põletada oma küünalt.

Ma arvan, et need, kes on saanud tasuta kõrghariduse, peavad vastutama teiste eest, kes ei ole seda saanud, aga kes maksumaksjatena on sellesse panustanud. Meil, tasuta haritutel, on võlg teiste ees. Meenutagem Platoni "Riigis" olevat koopa allegooriat (514a-520a), mis samamoodi räägib valgusest ja teest kõrgema hariduse poole. Koopasse vangistatud inimesed nägid vaid varje seintel, aga kõndides haridusteel, vabanedes koobast, on nad saanud vaadelda asju nii, nagu need on. Kui vang sai vabaks ja harjus alguses valusa päikese valgusega, sai ta tulla tagasi ja rääkida oma inimestele koopas tõtt päikese ehk hariduse valguse kohta.

Meil on toimunud lõhestumine. Kõrghariduseta inimene vaatab skeptiliselt kõrgharidusega inimest ega usu näiteks seda, mida teadlased viiruste kohta ütlevad. Kõrgharitud inimene nimetab kõrghariduseta inimest eluülikooli vilistlaseks, matsiks või maakaks. Mõned kasutavad tasuta kõrgharidust sotsiaalse mobiilsuse jaoks, mis iseenesest ei ole halb asi. Aga kui inimene jääbki päikese kätte ega püüa minna tagasi koopasse oma ligimest aitama, on ta sama hea kui vaba mees, orjapidaja, antiikmaailmas.

Milline võiks olla tagasitulek koopasse? Paljude alade esindajad teevadki seda, näiteks arstid, kaitseväe ohvitserid ja õpetajad. Aga ka nende erialade vilistlased, kes on õppinud n-ö mõttetut eriala, saavad panustada läbi kultuuriliste väärtuste loomise.

Minu ettepanek, tulles tagasi majandusteaduse juurde, on see, et võiks näiteks kehtestada kõrgkooli vilistlase maksu. See maks loomulikult peab olema väike ja see oleks kõrghariduse lisa-, mitte põhirahastus. Ehk kõrgkooli vilistlane võiks maksta pensionile minekuni ühe protsendi oma palgast maksuna selle eest, et ta on omandanud tasuta kõrghariduse. Riik omalt poolt peaks aga mitte ainult pakkuma tasuta kõrgharidust, vaid ka suurendama stipendiume ja pakkuma paremat toetust üliõpilastele elamiskulude katteks.

Igor Ahmedov on haridusfilosoofia magister, endine õpetaja ja Tartu Ülikooli doktorant.