1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel, mil toodi esmakordselt taas rahvahulkade ette sinimustvalge värvikolmik, kuulutas Ain Kaalep, et Eesti iseseisvuse peamine tingimus on emakeelne ülikool oma üliõpilastega.

Nii nagu Eesti riiklus ja ühiskonna uuenemine on ikka olnud seotud ülikoolidega, on ka me edasise arengu võti konkurentsivõimelises kõrghariduses. Rahvuslik haritlaskond on olnud pöördelistel hetketel alati ühiskonnaelu eestvedajaks. Seetõttu peab riik tegema kõik, et kõrgkoolidel hästi läheks.

Eesmärgiks on, et kõrghariduse tase oleks vääriline ühiskonna arengut eest vedama ja et eestikeelne haritlaskond saaks pidevat täiendust. Valitsuselt oodatakse rahuliku ja turvalise arengu kindlustamist, igapäevast dialoogi ülikoolidega.

Ülikoolide ülesandeid on laiema avalikkuse ees ikkagi paslik meelde tuletada: pikas perspektiivis on need kõrge tasemega õppejõudude leidmine ja hoidmine, õppetöö korraldamine, kogu ühiskonna jaoks olulistel elualadel järelkasvu kindlustamine, küsimustele teaduslike vastuste leidmine.

Igal ülikoolil on ka oma roll valdkonniti, neist kõige laiem Tartu Ülikoolil kui rahvusülikoolil, kus jätkavad riigi toetatud rahvusprofessuurid. Nii Tartu Ülikool kui ka Tallinna Ülikool võtavad endale kohustuse koolitada senisest rohkem õpetajaid.

Ülikoolide sisemine toimimine, akadeemilise vabaduse tagamine ja oma liikmeskonna nii ühistele kui ka eriilmelistele vajadustele reageerimine on ülikoolide autonoomne ülesanne. Konkreetsemate ülesannete jaoks loodud riigi rakenduskõrgkoolid on valitsusega igapäevasemates suhetes, ülikoolidega sõlmib valitsus igaühega eraldi vastastikuste ülesannete kokkulepped ehk halduslepingud.

Eestikeelne õpe ja teaduslik info

Halduslepingutes on reguleeritud juba kõneks olnud õigused ja kohustused. Sel sügisel sõlmitavate lepete juures on riigi poolne huvi ettevaatav tegevus eestikeelse kõrghariduse tuleviku kindlustamiseks, millele mõneski punktis on tarvis praegu pöörata suuremat tähelepanu, kui seda varem on tehtud.

Lepingutes rõhutatakse üle, et ülikool arendab eestikeelset terminivara, tagab muukeelsetel doktoritöödel ammendava eestikeelse kokkuvõtte ja seab eesmärgiks, et teadustööde tulemused oleksid eesti keeles kättesaadavad.

Võin oma kogemusest rahvusvahelise hindamiskomisjoni liikmena öelda, et eestikeelsed kokkuvõtted on vahel ebapiisava kvaliteediga imelühikesed lisad, mille ei sisuline ega keeleline tase ei näi huvitavat ei töö kaitsjat, juhendajat ega oponenti. Sel juhul ei lisandu oodatud panust Eesti teadmusruumi ei terminiloome ega ka teadusinformatsiooni vallas.

Samal ajal oleks ka siin hea tulemuse taotlemine loomulik osa meie nõudlikkusest, arvestades et töö käib ju enamasti avaliku raha eest. Väitekirjade üldjuhul kõrge teaduslik tase mõjutaks niiviisi positiivselt ka eesti kultuuriruumi.

Peame koos ülikoolide juhtidega täiesti loomulikuks inimeste õigust eestikeelsele kõrgharidusele. See tuleneb muuhulgas nii põhiseadusest kui ka Eesti keele arengukavast. Sätestatud on, et ülikool tagab oma vastutusvaldkondades eestikeelse õppe kõrghariduse esimesel kahel astmel. Kui pakutakse ingliskeelset õpet, peab olema ka sarnase sisuga eestikeelse õppe võimalus.

Riigi tegevustoetust saab kõrghariduse esimesel astmel ingliskeelse õppe pakkumiseks kasutada vaid juhtudel, kui inglise õppekeel on tingitud tööturu vajadusest või tegemist on rahvusvahelise ühisõppekavaga. Nimetatud erandid lepitakse kokku lepingu lisas, näiteks "TTÜ lepingu lisa – küberturbe tehnoloogiad; integreeritud tehnoloogiad".

Seame eesmärgiks mitte ületada kõrghariduse bakalaureuse- ja magistriõppes optimaalset välisüliõpilaste osakaalu, mis on iga ülikooli puhul eraldi määratud. Välisüliõpilaste taset hinnatakse vastuvõtul rahvusvahelist praktikat järgivate hindamismeetoditega, mis tähendab, et nad peaksid olema vähemalt siinsete üliõpilastega sarnasel tasemel ja rikastama nii meie akadeemilist elu.

Eestisse jäämiseks tuleb keelt õppida

Soovime, et välisüliõpilased omandaksid eesti keele ja osa neist saaks sel moel panustada ka Eesti arengusse, kuna välisüliõpilaste kutsumist ja ingliskeelsete õppekavade avamise vajalikkust selgitatakse meie tööturu vajadustega.

Sel juhul tuleb ju luua ka tingimused välisüliõpilaste ja -õppejõudude kaasamiseks Eesti ühiskonda ja ülikoolidel on kohustus edaspidi pakkuda välisüliõpilastele eesti keele ja kultuuri õpet vähemalt 6 EAP mahus; õppejõududega tuleb sõlmida lepingud, kus nad kohustuvad kolme aasta jooksul omandama eesti keele oskuse vähemalt B1 või B2 tasemel, et saaks edaspidi kaasa lüüa Eesti elus ja vajadusel ka õppetöös osaleda.

Eeskujusid on Eestis palju, on välismaalastest õppejõude, kes teevad aktiivselt ka eestikeelset õppetööd C1 keeletasemel. Loodame, et kõrgkoolides peetakse loomulikuks kasutada eesti keelt läbivalt asjaajamiskeelena, nii nagu on ka seaduse mõte.

Õppejõudude taimelava on doktorantuur, mille abil saadakse järelkasvu. Selle järelkasvuga peame hoidma elus ka eestikeelset kõrgkooliõpet.

Kuidas seda teha? Esiteks, motiveerides eesti tudengeid õppejõu karjääri ette võtma. Teiseks, andes välistudengitele sõnumi: teil on võimalus siia õppejõuks jääda juhul, kui õpite eesti keelt ja olete valmis selles keeles ka õppetööd tegema.

Seega seab ülikool doktoriõppe korraldamisel, sealhulgas nooremteadurite ametikohtade loomisel, eesmärgiks eesti keeles õpetavate akadeemiliste töötajate järelkasvu tagamise, jälgides et igas õppevaldkonnas oleks doktoriõppe lõpetanute hulgas vähemalt 50 protsenti minimaalselt B2 tasemel eesti keelt oskavaid doktorante. IT-valdkonnas on eesmärgiks vähemalt 50 protsenti minimaalselt B1 tasemel eesti keelt oskavaid doktoriõppe lõpetanuid.

Eesti noored on oodatud Eesti ülikoolidesse

Oleme otsustanud tasuta kõrgharidusega jätkata, tehes rahastamismudelitesse väiksemaid muudatusi, näiteks luues ülikoolidele võimaluse tasu võtta, kui õppur asub omandama korduvalt kõrgharidust samal õppeastmel.

Meie noored on endiselt oodatud tasuta õppima, sest me konkureerime oma noorte pärast ka teiste maade õppeasutustega ja kuna Euroopas pakutakse võrdlemisi laialt tasuta kõrgharidust, oleks tasulise kõrghariduse kehtestamise puhul raske veenda meie noori Eestisse õppima jääma.

Et tagada tasuta eestikeelne kõrgharidus, on riik otsustanud dialoogis rektoritega tõsta hüppeliselt ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide rahastamist, eraldades selle aasta 170 miljonile eurole (sellest kümme miljonit täiendavalt käesoleva aasta lõpus) lisaks järgneval neljal aastal lisaks vastavalt 31,5, 60,5, 92,5 ja 130,5 miljonit eurot. Kõrghariduse rahastamine tõuseb seega enam kui ühe protsendini SKP-st. Ikka selleks, et kõrgkoolid saaks täita oma rolli ühiskonna arendajatena.