Ukrainlased võitlevad alates 2014. aasta revolutsioonist rahvusliku enesemääramisõiguse eest, oma tee eest läände, vabaduse ja demokraatia eest. Putin vastas sellele Krimmi annekteerimise ja "roheliste mehikestega", kes pidid "vabastama" riigi idaosas asuvad venemeelsed piirkonnad.

Putini mõistjad ja sulased läänes ei taha Euroopale mingil juhul ainult odavat gaasi. Nad mõtlevad praeguseni imperialistlikest mõjupiirkondadest ja korrutavad Putini muinasjuttu alandusest ja kannatusest, mida põhjustab NATO laienemine itta. Pärast Krimmi annekteerimist väljendas Saksamaa endine liidukantsler Helmut Schmidt mõistmist Putini käitumisele ja keelas ukrainlastele õiguse olla rahvus.

See pole tõeline mentaalne kannapööre

Heatahtlik vaade Moskvale on eriti Saksamaal pika traditsiooniga. Vahetult enne sõjaseisukorra kehtestamist Poolas ja Solidaarsuse liikumise mahasurumist 1981. aastal ütles Schmidt ühes kõnes, et ta mõistab Nõukogude Liidu sekkumist, sest too peab "juhtiva jõuna oma poe puhtana hoidma".

Hoolimata USA, Kesk- ja Ida-Euroopa riikide, Baltikumi ja Ukraina protestist nimetas Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier 2015. aasta juunis Nord Stream 2 lepingut rahu teenistuses olevaks "sillaks Venemaa ja Euroopa vahel".

Rahu on pingelõdvenduspoliitika aegadest peale vasakpoolsete jaoks tähtsam kui vabadus.

Vahepeal on hakatud veidike vabandama sillapoliitika ilmse läbikukkumise pärast. Olaf Scholz pidas 8. mail kõne, milles lubas, et Ukrainat toetatakse ka raskerelvastusega. Uus moto on: "vabadus ja turvalisus". Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) eesistuja Lars Klingbeil kuulutas avaliku surve all välja uue idapoliitika.

Kuid pikk venitamine paneb kahtlema põhimõttelises mentaalses kannapöördes. Mitte ainult SPD, vaid ka intellektuaalide puhul, kes nüüd veidi varjatumalt nõuavad Ukrainalt kapituleerumist maailmarahu nimel. Eriti sotsiaaldemokraadid pole kunagi läbi analüüsinud oma seotust Moskva kommunistide ja hiljem Putiniga. Rahu on neile juba pingelõdvenduse aegadest olnud tähtsam kui vabadus. Sõjajärgse korra status quo on kõigutamatu: muutus lähenemise ja liberaliseerumine stabiliseerumise kaudu.

Lõpuks ei muutnud ajaloo kulgu mitte niivõrd Mihhail Gorbatšov, vaid NATO topeltotsus ja lääne ning Ronald Reagani resoluutne heidutuspoliitika, samuti rahumeelsed revolutsioonid ja kodanikuliikumised 1989. aastal.

Sotsiaaldemokraadid ja paljud intellektuaalid pidasid Ida- ja Kesk-Euroopa dissidente kaua aega ohtlikeks maailmarahu ja pingelõdvenduspoliitika rikkujateks. Günter Grass õigustas veel 1990. aastal Berliini müüri ja Euroopa jagamist kui karistust Auschwitzi eest. Ja Jürgen Habermas mõnitas taasühinemist kui idasakslaste "DM (Saksa Marga) natsionalismi".

1989 – peab see nii olema?

Poola ajaloolase ja dissidendi Adam Michniku etteheitele, miks tema teoses puudub põhimõtteline vastandumine stalinismile, vastas Habermas 1993. aastal, et vaikis hirmust valelt poolelt kiitust pälvida, ta ei tahtnud "antikommunistlikusse sõiduvette" sattuda.

Kes Saksamaa Liitvabariigis enne 1989. aastat toetas antikommunistlikke dissidentide proteste, muutusid vasakliberaalses intellektuaalses miljöös ja paljude sotsiaaldemokraatide silmis külmasõdalaseks, reaktsionääriks ja parempoolseks.

Vaid vähesed vasakpoolsed nägi asju teisiti. Raudse eesriide lõpp ja "antifašistliku kaitsemüüri" langemine ei kutsunud paljude intellektuaalide seas esile kuigi suurt vaimustust. Ühinenud rahvaga tülitsedes nägid nad uue natsionalismi tõusu. Seevastu peeti edumeelseks neid, kes pidasid rahvusriike igandiks ja toetasid postnatsionalismi ja Euroopa liitriiki.

Paljudele ei sobinud, et 1989. aasta rahumeelne revolutsioon tõstis taas päevakorda "kodanlikud" vabadused, oma rahvuse ja tagasipöördumise läänelike väärtuste juurde. Ebamugavust tekitas ka see, et Nõukogude võimu lõpp põhjustas vähemalt korraks uuesti avaliku arutelu kommunistlike kuritegude üle. Juba 1968. aasta üliõpilasrahutuste käigus oli aset leidnud paradigmamuutus, mis lahustas sõjajärgset antitotalitaarset konsensust.

Marksismi renessanss kõrgkoolides ja ühiskondlikes debattides tegi lõpu läänelik-liberaalsetele totalitarismiteooriatele, mis uurisid võrdlevalt natsionaalsotsialismi, fašismi, kommunismi ja stalinismi. Diskursuses domineerisid nüüd eri fašismiteooriad, Stalini kuriteod jäid kõrvale.

Segu antifašismist, antikapitalismist, antikolonialismist ja antiamerikanismist – Vietnami sõja järelmina – tihenes läänevastaseks pahameeleks, mida kohtas nii sotsiaaldemokraatlikes kui ka intellektuaalsetes ringkondades. Samal ajal peeti moodsaks propageerida üldistatud fašismikahtlust kogu Saksamaa Liitvabariigi suhtes. Puhastav intellektuaalne enesereflektsioon puudub praeguseni.

Putin mängib komplekside klaverit

Ilmselgelt puudutab Putin oma antifašismi teooriaga praeguseni seda vasakpoolsete, sotsiaaldemokraatide, intellektuaalide ja kultuuriloojate pimedat nurka ja jääb sellega vahele. Ajaloolise tähelepanu fookuses on vähem lääneliitlaste võitlus Hitleriga kui kuulsusrikas Nõukogude Liit oma Punaarmeega. Müüt fašismi võidukast purustamisest pärjas Nõukogude Liidu suure antifašistliku vabastaja tiitliga.

Hämarusse vajus ka 1939. aasta Hitleri ja Stalini pakt, samuti nagu Nõukogude Kommunistliku Partei edukas praktika kasutada oma antifašistlikel kirjanike kongressidel reisikaaslastena lääne intellektuaale ja kunstnikke (Pablo Picasso, Leon Feuchtwanger, Andre Gide).

9. mai auks Moskvas peetavate suurejooneliste võiduparaadide toel on unustatud aastakümnete jooksul toime pandud kommunistlike kuritegude miljonid ohvrid, julmusi pisendatakse või eitatakse. Antifašistliku vabastaja ja maailmarahu rajaja müüt kehtib endiselt ja kujundab Venemaa kuvandit.

Vladimir Putin loob ajaloolisi valesid kasutades ja kurjategija-ohvri suhet pahupidi pöörates ikka veel pildi venelastest kui natside suurimatest ohvritest. Ehkki Saksa hävitussõja ja julmuse all kannatasid eriti Poola, Valgevene ja Ukraina ning Stalini korraldatud näljahädas hukkus neli miljonit ukrainlast. Nüüd kirjeldab Putin ukrainlasi fašistide ja natsidena, kes kavandasid venelaste vastast genotsiidi ning tahab nende riigi ja kultuuri hävitada.

Õiguspärane ja hädavajalik on osutada sõja ettearvamatu eskalatsiooni ja laienemise ohule. Kuid Jürgen Habermas ja ukrainlasi kapituleeruma kutsuvad intellektuaalid on langenud Putini antifašistliku propaganda lõksu, kui nad lasevad end hirmutada tema tuumasõja ähvardustest.

Hirmunud tagasitõmbumine ei kustuta imperaatori nälga, vaid tõstab seda. Kui me Putinit nüüd ei peata, ei hävi ainult Ukraina. Siis õnnestub ka Putini peaideoloogi Aleksander Dugini 2015. aastal välja kuulutatud "lääneliku liberalismi vastane džihaad". Sõda ja kriis Ukrainas on alles alanud. Nüüd on hädasti vaja kogu lääne uut, totalitarismivastast konsensust, et jõuliselt kaitsta vabadust ja astuda vastu tohututele katsumustele.

Ulrike Ackermann on John Stuart Milli Vabaduse Uuringute Instituudi (John Stuart Mill Institut für Freiheitsforschung) direktor. Kommentaar ilmus algul Neue Zürcher Zeitungis ja on avaldatud autori ning väljaande loal. Tõlkis Reet Weidebaum.