Haugas ja Varblane: õpetajate puudus pole hariduselu ainus "valge elevant"

Eesti haridussüsteemi järjest teravamaks väljakutseks saab õpetajate ja tugitöötajate puudujääk ning kihistumine koolide õppekeele alusel. Kutse- ja kõrgharidusõpe vajab paindlikumaks muutumist ning jätkusuutlikku rahastusmudelit, kirjutavad Vikerraadio saatesarjas "Valge elevant" toimunud arutelu põhjal Sandra Haugas ning Uku Varblane.
Eesti põhikooliõpilaste teadmised ja oskused on PISA testide alusel nii Euroopa kui maailma tipus, samuti sammuvad meie kõrgkoolid rahvusvahelistes pingeridades üha ülespoole. Särava fassaadi taga on üksjagu väljakutseid.
Ehkki põhihariduses ei ole teravat sotsiaalse tausta põhist ebavõrdsust, vajab tähelepanu süvenev kihistumine. Poiste ja tüdrukute haridustulemuste erinevus ja noormeeste varakult haridussüsteemist lahkumine on jätkuvalt probleem. Erinevalt näiteks Soomest on Eestis arvestatav ebavõrdsus koolide vahel. Edetabelite tipus paiknevatesse eliitkoolidesse pääsevad suurema tõenäosusega kõrgema sissetulekuga ja kõrgharitud vanemate lapsed.
Üks kogukamaid "valgeid elevante" üldhariduses on õpetajate puudujääk, eelkõige matemaatika ja loodusteaduste valdkonnas, kuid probleem on kiirelt laienemas. Pooled õpetajatest on vanuses 50+ ja viiendik 60+.
Jõupingutused õpetajaameti atraktiivsemaks muutmise nimel ei ole kandnud vilja, alla 30-aastaste õpetajate osakaal on jätkuvalt alla kümnendiku. Riigikontroll on öelnud, et kui kümne aasta jooksul olukord õpetajate järelkasvuga ei parane, on aastaks 2035 juba pooled õpetajad pensioniealised. Noorte huvi on kahjuks äärmiselt leige, vaid kaks protsenti põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastest oleksid valmis tulevikus õpetajana töötama.
Kutseõpe maadleb vaatamata sellesuunalistele kampaaniatele endiselt madala maine ja stereotüüpse suhtumisega. Kutseõppest väljalangevus on kõrge ja õppijate võimalused teistele haridustasemetele edasi liikumiseks piiratud. Kutseõppele on ette heidetud ka õpetatava sisu aegumist ja vähest keskendumist 21. sajandi oskuste õpetamisele.
Kõrghariduses on väljakutse teiste riikidega võrreldes suur tudengite väljalangevus. Töötamise ja õppimise läbipõimumist takistab nominaalajaga lõpetamise eesmärgistamine: õppekava täitmisel tekkiv mahajäämus viib vajaduspõhised toetused ja toob õppeteenustasu arve.
Täiskoormusega õppes püsimine seab töötava üliõpilase õlule suure koormuse, mille hinnaks on surve vaimsele tervisele. Eesti üliõpilaste osakaal, kellel on enda kinnitusel vaimse tervise probleem, on kolme aasta tagusega võrreldes kolmekordistunud (Eurostudent VII (2021)).
Madalad vajaduspõhised toetused ja ebasoodne õppelaen ei soosi madalama sotsiaalse taustaga tudengite astumist kõrgharidusõppesse. Kõrgkoolide jaoks on probleemiks jätkusuutmatu rahastusmudel, sest valitsuse iga-aastastest eelarveotsustest sõltuv rahastamine ei ole pidanud sammu elukalliduse ja palgakasvuga.
Millised on trendid?
Tehnoloogia kiirest arengust juhitult muutuvad töökohad, inimeste oskused aeguvad üha kiiremini, kasvab keskmine eluiga ja aktiivse tööelu aastad. Seetõttu suureneb täienduskoolituse vajadus järgmisel kümnendil oluliselt. Hariduse kontsentreerumine elukaare algusesse ja pakkumine põhimõttel "üks suurus sobib kõigile" ei suuda neile ootustele vastata.
Mida kauem inimesed õpivad enne tööturule sisenemist, seda aegunumaks muutuvad omandatud teadmised õppimise lõpetamise ajaks. See viitab, et diplomitest ja kraadidest olulisemaks muutub elukestev õpe, mille fookus on suunatud teadmiste ja oskuste ajakohasena hoidmisele, mitte kraadide omandamisele.
Tööturul, ühiskonnas ja inforuumis edukalt hakkama saamiseks on järjest olulisemaks muutunud nn 21. sajandi oskused, eelkõige suhtlemis- ja eneseregulatsioonioskused, õpioskused ja kriitilise mõtlemise oskus. See eeldab ka õpetajate täienduskoolitussüsteemi arendamist, et õpetajatel oleks valmisolek neid oskusi õpetada.
Õppurite taust ja vajadused on üha erinevamad. Elukestev õpe tähendab ka seda, et õppijate profiil muutub mitmekesisemaks. Üha enam on neid, keda varem nimetati ebatraditsioonilisteks õppuriteks: hariduse omandamist edasi lükanud õppijad, töö ja pere kõrvalt õppijad, ülalpeetavatega õppijad või need, kes pole omandanud standardset üldharidust. Järjest enam tuleb panna tähele nii neid, kes vajavad rohkem tuge, kui ka neid, kes on keskmisest võimekamad.
Digivahendid võimaldavad laiendada õpetamise võimalusi, pakkudes parema õpikogemuse ja õppija elustiiliga arvestava õpikeskkonna. Peame õppima digitehnoloogiat veelgi enam haridustehnoloogilises mõttes kasutama õppimise protsessi tõhustamiseks ja individualiseerimiseks.
Õppimine, mis toimub üha enam virtuaalkeskkonnas ja digivahendite abil, nõuab õppijatelt enam enesejuhtimise oskusi, sh otsuseid ja vastutust oma õppeprotsessi valikute osas. Personaalsem lähenemine tähendab siiski ka suuremat vajadust õppejõu või õpetaja toe järele.
Haridustöötajate ebapiisav järelkasv on trend, millele kiiret pöördumist ei ole tõenäoliselt loota. Osaliselt võib probleemi leevendada tehnoloogia. Näiteks muutes Eesti parimate õpetajate videotunnid kõikidele koolidele kättesaadavaks, saab rakendada nn tagurpidi pööratud klassiruume – õpilased omandavad aineteadmised kodus ja koolis jääb aega uute teadmiste reflekteerimiseks. Tehnoloogia saab õpetajate puudust kompenseerida ainult osaliselt.
Õpetajate järelkasvu probleemile kiiret leevendust oodata pole
Oluline on teadvustada, et lisaks õpetajatele on puudu ka tugitöötajatest – näiteks psühholoogiteenus on hästi kättesaadav vaid umbes pooltes Eesti põhikoolides – ning probleemile peab lähenema terviklikult. Lahenduste leidmisel saab keskenduda põhjustele, miks õpetajaamet ei ole atraktiivne ja miks paljud alustavad õpetajad juba esimesel tööaastal ametist lahkuvad. Siiani pikki aastaid rakendatud meetmed ei ole tulemust andnud. Järelikult on aeg need üle vaadata.
Eelseisvate valimiste üks pingelisemaid teemasid saab olema ka see, mida teha vene õppekeelega koolidega. Eri õppekeelega koolide vahelised haridustaseme erinevused kipuvad ajas kasvama. Näiteks matemaatikas on venekeelsed koolid eestikeelsetest aasta jagu maas ning lugemistulemustes on erinevused viimastel aastatel isegi suurenenud. Kuidas luua ühtne haridussüsteem, kus kõik õpilased saaksid suurepärase eesti keele oskuse ja suutlikkuse eesti ühiskonnas ja tööturul toimetada, aga kus võimaldatakse muukeelsetel lastel ka oma emakeelt ja kultuuri õppida?
Valimiste raames vajaks käsitlemist haridussüsteemi paindlikumaks muutmise võimalused nii selles mõttes, et õppijate potentsiaal ei jääks kasutamata kui ka selles plaanis, et ühelt õppeastmelt teisele liikumine oleks lihtsam ega paneks edasiste valikute mõttes lukku.
Rahastusega seotud otsuseid ootavad ka tudengid
Kõrgkoolid ja üliõpilased ootavad selget vaadet, kuidas tagada kõrghariduse jätkusuutlik rahastus. Võimalikud lahendused on paljuski väärtuspõhised. Rahastusdebatt ei ole ainult õppemaksu kehtestamise üle, vaid korraga tuleb käsitleda ka teisi rahastussüsteemi osi ehk õppetoetusi ja õppelaene.
Kõrgharidusele võrdse juurdepääsu kindlustamine on just tasuta kõrghariduse puhul eriti oluline, sest kõrghariduses osalevad enam jõukamad, aga selle rahastamiseks kogutavaid makse maksavad kõik.
Haridussüsteem ei saa olla suunatud ainult praeguse tööturu vajaduste katmiseks. Sel juhul kinnistuks olemasolev majandusstruktuur ja kokkuvõttes kannataks majanduse uuenemisvõime. Küll aga peab haridussüsteem nägema ette pikaajalisi muutusi ja suundumusi. Just seetõttu on lähenevad valimised soodne võimalus mõelda läbi, kuidas praktikas tagada elukestev õpe ja 21. sajandi oskuste edasiandmine.
"Valge elevant" on Vikerraadio, kolme Eesti mõttekoja (Praxis, Arenguseire Keskus, TTÜ Ragnar Nurkse Instituut) ja riigikontrolli koostöös valminud saate- ja artiklisari, milles loetletakse Eesti poliitika "valgeid elevante" ehk Eesti ühiskonnaelus pikaaegselt lahendamata probleeme, millest 2023. aasta riigikogu valimistel enam vaikida ei sünni, kui soovime saavutada riigikogus vastu võetud strateegia "Eesti 2035" eesmärke. "Valge elevant" alustas Vikerraadios 29. aprillil ja on eetris igal reedel kell 14.05 ja nii kuus nädalat järjest.
Toimetaja: Kaupo Meiel