Raagi sõnul pole punamonumentide teisaldamisel 2007. aastaga sarnase konflikti tekkimine vältimatu. "Me saame seda alati vältida, aga küsimus on, mis hinnaga. Põhimõtteliselt on küsimus väga õige, sest ühel poolel on väljas monumendi kaitsjad ja teiselt poolt tahe monument eemaldada, selles mõttes kõik sarnaneb 2007. aasta eelmängule. Vahe on see, et kui vaadata erinevaid uuringuid, siis integratsioon on väikeste sammudega edasi läinud ja tegelikult on Eestis täna oluliselt rohkem neid venelasi, kes on tihtipeale rohkem Eesti rahvuslased kui eestlased ise," rääkis ta.

Enne sündmuste edasi arenemist ei tohiks öelda, et kõik venelased mõtlevad sarnaselt ning kõige olulisem on hoida neid, kes on liitlased, märkis Raag.

"Suuremas plaanis on küsimus selles, kuidas eristada ka venelaste seas need putinistid – kes on Eestis kahtlemata olemas – nendest, kes tahaksid rahumeelselt edasi elada, kes on neutraalsed, ja lõppkokkuvõttes kuidas hoida endaga neid, kes on täna Eesti sõbrad. Kõikide taoliste konfliktide ema on arusaamine, et ei eestlased ega ka venelased ei moodusta ühtset kogukonda," sõnas ta.

Raagi sõnul mängib rolli ka Ida-Virumaa kui ühe kõige kiiremini inimestest tühjeneva piirkonna vastandumine riigile. "Siis saame aru, et ükskõik, mis ääremaades ei juhtuks, igal juhul tekib keskuse, Tallinnaga vastandumine ääremaa inimestele. Ääremaa inimesed loomulikult võtavad pea igat neile ebameeldivat Tallinna poliitikat väga valuliselt," kirjeldas ta.

"Teine aspekt on praegu Ukraina sõja aspekt. Meil eestlastel on uuesti tugevnenud väga suur vajadus kasvõi žesti mõttes näidata, et me ei ole mitte mingisugusel juhul nõus Putini agressiooniga Ukraina suhtes. Kuivõrd Putini režiim on peaaegu ainsa, kõige kõvema rahvust ühendava väärtusena pjedestaalile tõstnud teise maailmasõja aegse sõjalise eduloo, siis meie tunnetus on see, et kõik, mis täna veel vihjab sellele sõjalisele eduloole – mis meie vaatenurgast oli nagunii kogu aeg seotud valede ja mahasalgamistega – nüüd tuleb sellega tegeleda," rääkis Raag.

Ida-Virumaalt on viimaste aastakümnete jooksul lahkunud rohkem eestlasi kui venelasi ning demograafilises vaates on see ajaga saanud pigem rohkem Vene maakonnaks, märkis Raag. Seetõttu peavad eestlased küsima, kuidas nad ise piirkonnaga suhestuvad.

Raag tõi näite ka oma perekonnast, kui 1944. aastal rinde liginedes Narva linnale oli tema paariaastane isa jäänud sinna oma vanaemaga, kes otsustas lapse kaasa võtta ja põgeneda. Nii põgenesid enne pommitamise algust sealt paljud eestlased, põgenemise ja pommitamise järel kaotas Narva oma toonase elanikkonna.

"Kas me mälestame seal ka seda elanikkonda, kes Teise maailmasõja aegu sealt ära läks ja enam iial tagasi ei tulnud? See oleks muu hulgas ka Eesti kodanike lugu, mis on seotud Narvaga. Üks probleem, mis on omamoodi väga inimlik ka selle tanki ümber – elades oma infomulli sees väga paljud narvakad ei oska ette kujutada, nad empaatiliselt tegelikult ei teagi, mis on selle tanki teine tähendus. Nende tunne on see, et tankile ollakse vastu, sest kõik vastu olijad on nagunii fašistid. Aga seda empaatilist põgenike lugu, seda me ei näe avalikus linnaruumis kusagil," sõnas Raag.