Eesti viimased kolm kümnendit on korduvalt tõendanud ühe poliitika kuldreegli paikapidavust. Selle reegli järgi peab üks erakond poliitmaastikul domineerimiseks suutma oma poliitilise päevakorra taandada üheks-kaheks valupunktiks, kusjuured need punktid võivad olla kunstlikult esile kutsutud või mingi ajaloolise trauma tõttu päriselt põhjalikku läbielamist vajavad valukohad.

Hiljuti proovis sellist poliitilise nõelravi tehnikat kasutada EKRE, mille kohalike omavalitsuste valimistega samale ajale seatud abielureferendum oli poliittehnoloogia õpikunäide. Varasemalt on säärase taandamistehte edukalt sooritanud Indrek Tarand, kes 2009. aasta europarlamendi valimised võitis tänu sellele, et mõistis oma valimisprogrammiga vardasse ajada poliitbroilerid või nagu ta ise neid nimetas "pardid".

Ka Edgar Savisaar taipas, et valimiste võitmiseks on vaja tootemeid ning vedas Vabaduse platsile puuriida ja kartulihunniku. Nende võtete üle on ilgutud, aga mingite pingeolukordade idiootsuseni lihtsaks objektistamine poliitikas toimib, sest leevendab valijaskonnas mõne kriisi tõttu tekkinud turvajanu.

Julgeolekuliste kriiside ajal poliitilise agenda ahenemise ja esemestamise tendents pigem võimendub ja siis pole erakondadel vaja suurt pingutadagi, Eesti ajakirjandus teeb selle töö poliitikute eest ära.

Ka eelmise nädala juhtkirjad jätsid mulje, nagu oleks Narva-lähedasest jõeäärsest võpsikust avastatud lõpuks ometi see koht, kus Eesti "eneseväärikusevoolikul" sõlm sees on. Peaministrilt nõutakse sama Narva rindel sama jõulist tegevust kui võitluses Ukraina toetamise eest. Eks me jälgimegi nüüd uudisteportaalide vahendusel põnevusega, et kas Narvas viibiv Kaja Kallas saab "vooliku" sirgeks ja kuidas kaks kanget daami olukorra omavahel lahendavad.

Igasugu inimgruppide üldiste toimepõhimõtete kohaselt on Narva "tankiolukord" Ukraina sõja foonil paratamatu ja nagu paratamatute asjadega üldiselt, tuleb sellele reageerida mitte "jõuliselt", nagu nõudsid juhtkirjad, vaid tõhusalt.

Pingutame võpsikusse unustatud tankiga võideldes üle, aga me ei peaks ennast sellepärast väga süüdi tundma. Nagu antropoloogid täheldanud on, siis inimesed reageerivadki sotsiaalses keskkonnas tihti üle, see evolutsiooniline sättumus, mis annab hirmule pahatihti suured silmad, aga samal ajal valele teinekord võib-olla ka lühikesed jalad. Praegu on täiega hirmus aeg ja vabastaja-Venemaa valejalad pole kunagi pärast Teist maailmasõda olnud nii lühikesed. 

Et valitsus peab praegu aega raiskama konkreetse tanki saatusega, ei olnud tegelikult Kaja Kallase, vaid Narva linnapea Katri Raigi otsus.

Eeldan, et linnapea oma töö Stenbocki majale delegeerimise otsust ka peaministrile põhjendab. Miks peetakse Narvas kohatuks või üle jõu käivaks selgitada, et puhtalt Venemaa agressioonist tulenevalt (sh on ähvardatud sõjalise rünnakuga ka Balti riike) mõjub vastase sõjariista avalikus kohas kummardamine elanikkonna turvatunnet vähendavana? Miks seda nii võimatult raske on narvakale selgitada? Kas seda selgitustööd on üldse üritatud teha? Kui ei ole, siis miks?

Teiseks, miks käitub Narva linnapea nii, nagu ta kardaks oma linna elanikke? Narvas on muide lõimimismonitooringu järgi asjad märksa paremad kui Maardus või Lasnamäel ja ehk isegi paremini kui Kagu-Eestis.

Kes on Narvat viimase aasta-kahe jooksul külastanud, teab, et tegemist on puhta ja kaasaegse välimusega linnaga, kus asub Eesti ilmselt kõige uhkem rannapromenaad. Lähiaastatel on Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondist Ida-Virumaale oodata 340 miljoni euro investeerimist. Suured plaanid on ka Kreenholmi manufaktuuri muutmisega loomemajanduse tõmbekeskuseks.

Eelmisel nädalal avaldati arvamust, nagu keerataks tanki teisaldamisega kogu Eesti integratsiooniedu tagasi 2007. aastasse. Vabandust, aga kui kogu integratsiooniedu vundament on tankimonument, siis pole probleem mitte tankis, vaid lõimimistegevuses, mis oleks tervislik sõjamütoloogiast distantseerida.

Koloniseeritud rahvaste elutsüklisse on tahes tahtmata sisse kirjutatud ka koloniaaltraumaga tegelemise faas. Ilmselgelt ei ole Eestis seda traumat veel piisavalt käideldud ja ilmselt peamegi endale selleks lubama aega. Ehk läheb lisaks pronkssõdurile ja Narva tankile vaja veel paari monumendidraamat.

Nende draamade esinemine on meie ajalugu arvestades pigem loomulik, ärme piitsuta ennast selle eest ülemäära. Aga ärme siis ka rabista ega karda narvakatega läbi rääkida, muuhulgas teemadel, millest me teame, et kunagi kokkuleppele ei pruugi jõuda. Kõiges ei saagi kokku leppida. See on demokraatias pigem reegel kui erand. Aga arutama peab.

Me ei muuda mitte ainult monumendi asukohta, vaid sekkume ka ühe inimgrupi rituaalistikku ja identiteediküsimustesse. Lisaks tankile tuleks rääkida ka neist, sest monumendi teisaldamise küsimuse kõrval tuleb laiemalt läbi arutada võimalus võimalikult hoolivalt muuta langenute mälestust austavate inimeste rituaale, isegi kui see tundub meile üdini ebaõiglane. Rituaalid on igale grupile üliolulised.

Ilmselt toidab meie turvatunnet mõne aja pärast teadmine, et vähemalt ühele Eesti pinnal olnud Vene tankile oleme koha kätte näidatud. Kindlasti loeme peagi ka juubeldavaid juhtkirju ajalehtedest. Valitsuse algatatud suurejooneline punamonumentide teisaldamise programm aga ei tohiks muutuda järgmiste valimiste abielureferendumiks. Valitsusel ei tohiks lasta oma käsi järgmiseks pooleks aastaks "tankimootorisse" unustada, ükskõik kui suur tellimus sellise turvategevuse järele ajalehtede lugejaskonnas hetkel poleks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.