Loen ja imestan, et Narva venelased räägivad armastusest Eesti vastu ja samal ajal peaks Eesti austama mälestust okupatsioonist. Üsna vastuoluline retoorika ja see pole esimest korda nõnda. Selles olukorras on aga peidus üks erakordne võimalus, mida loodan, et ka kasutatakse.

Iga riik peaks eksponeerima oma riigi territooriumil siiski vaid neid märke, mis sobivad rahva, kultuuri ja väärtustega. Mitte ühegi agressori märgid ei peaks olema eksponeeritud põhjusega, et "see on ju ajalugu". Ajaloo osana võib märk olla ajaloomuuseumis, kui ajaloolased selles väärtuslikku peaks leidma. Ja ei ole põhjust püüda kiskuda üles juttu eestlaste ja venelaste vastandumisest, näiteks Toompeal on meil Boriss Jeltsinile pühendatud bareljeef, mis kinnitab, et rahvuslikku vastuolu meil eestlaste poolt ei ole ega ega tule.

Kui me oleme seisus, kus me peame hingevärinal kaaluma, et kas julgeme agressiivse tähendusega märki eemaldada, siis see ongi tõestust sellest, kui vale see märk on ja kui väga on vajalik selle kohene eemaldamine ilma tingimusteta. Ilmselt polegi head selgitust, miks me peale iseseisvuse taastamist siiani neid märke vaba riigina alles hoidnud oleme. Sellele küsimusele võiksid vastata kõik meie peaministrid, kelle ajal see töö on tegemata jäänud.

Kui me koos Eestis elavate venelastega naudime siinset vabadust, siis ootaksin neilt samadelt Eestit armastavalt Eesti venelaselt ka vastavate alusväärtuste mõistmist. Kuni on kasvõi üks inimene, kes nõuab kurjuse märkide säilitamist või ähvardab nende eemaldamise puhul suisa agressiivsusega, on see tõestus, et võõral on jätkuvalt võim meie vabaduse ja iseseisvuse üle. Seda kinnistab tema märk, mida me ise hoiame.

Nõukogude mälestusmärk vaba riigi avalikus ruumis on samaväärne märk nagu kolmnurk natside koonduslaagris. Semiootiliselt on sõnum sama: keegi kontrollib kedagi ning see peab olema nähtav kõigile, et püsiks hirmufoon. Ükski võõra ja kurja režiimi sümbol ei ole "lihtsalt süütu mälestusmärk" ega saa selleks mitte kunagi. 

Senine väidetav armastus Eesti vastu paistab hetkel kangesti passiiv-agressiivne, öeldes: "mina nii väga armastan ja sina kuri viid mu armsa süütu tanki (või muu monumendi) ära". Olgu selleks Nõukogude tank, obelisk või Putini kassipoja monument, sõnum foonil on ikka sama.

Arvestades, millist sümbolit ja valu need mälestusmärgid endas Eesti rahva jaoks kannavad, on Eesti venelaste jaoks täiesti erakordne hetk ja võimalus näidata päriselt oma armastust Eesti vastu, olla suisa vabatahtlikult ise selle tanki ja ka teiste Nõukogude võimu sümboliseerivate märkide eemaldamise esirinnas. Midagi ilusamat oleks raske ettegi kujutada. Kas seda võimalust ka kasutatakse? Kui mitte, siis seegi on sõnum.

Vaatame Tallinnat ja Maarjamäel toimuvat. Selle asemel, et püüda riigile pakkuda lahendusi, mis kaotaksid agressorit meenutavad tähised, seistakse kiivalt selle momentaalobjekti kaitsel ning lubatakse sellesse hoopis investeerida. Vast leidub mõni sobilikum lahendus veel?

Kui narvalasel ja teistel Eesti venelastel on tarvis kohta oma lähedasi sõjas hukkunuid mälestada, siis loodagu selleks võimalused kalmistutel. Kui noortel on tarvis linnades ilusaid sümboleid, mille juures pulmatraditsioone tähistada, siis ka selleks on võimalik luua lahendusi, mis ei pea olema agressiivse riigikorra sümboliga seotud. Loome ka selleks lahendused ja üheskoos.

Pea kolmkümmend aastat oleme lasknud sel teemal elevandina toanurgas passida. Praegune olukord Ukrainas aga ei jäta enam kurjuse tolereerimiseks millimeetritki võimalust, sest oht kurjuse tagasi jõudmiseks siia pinnale on liiga reaalne ja mälestus sellest liiga värske.

Ma siiralt loodan, et Eesti venelased leiavad endas selle headuse ja vabaduse väärtuse mõistmise ning lõpetavad kurjuse märkide ülistamise. Me ju teame hästi, mida see kõik tähendab, ja kui toas on elevant, siis rääkigem elevandist, mitte tema kummikutest ukse taga. Elevandi koht ei ole elutoas.